Ma tunnen end hetkel nagu üks nendest vana aja võõrustajatest, kes külalistele oma perekonna albumi sülle viskab (või sunnib seinale tõmmatud valgel linal diapositiive vaatama) ja heldinult külalistele täiesti võõrastest inimestest räägib. Teil on õnneks nende külalistega võrreldes üks eelis. Te ei pea teesklema, et teile need lood korda lähevad või pildid huvi pakuvad, teie võite selle postituse kenasti ka vahele jätta. Vana aja külalisel sellist luksust ei olnud. Suvaliste piltide vaatamine võis venida tundide pikkuseks. “Ja siin oleme me polikliiniku naistega Leningradis, vot see ruudulise seelikuga on Juta, tema oli selline tüdruk, et….”  Ja nii ta läks.

Mulle iseenesest meeldib vanu fotosid vaadata ja lugusid kuulata, kui just kogu üritus seitse tundi ei kesta, aga oma perekonna pilte võin ma tundideks ka vaatama jääda. Just seda me eelmisel nädalavahetusel ka tegime. Tegelikult tahtis vanaema leida üles üht oma sõbranna pilti, et mulle tõestada, et too olla kunagi “kuum tükk” olnud. Toda pilti me ei leidnud, aga igasugu muid huvitavate lugudega pilte küll.

Ma tean, et peale neid esimesi pilte tahaks mu ema mu maha lüüa, sest ta vihkab neid vanu pulmapilte, aga mis ta ikka teha saab. Minu õnneks on tema Rootsis ja mina siin. Vahemaa:) Väidetavalt on ta nendel piltidel kole ja vana. Ma ei tea…

Lilleneiu neil piltidel on väike tädi Pepe. Küsisin Idalt, et kas sa tead, kes see tüdruk lilledega on. Ida arvas, et emme. Vist peab paika see, et me oleme väga sarnased? Pepet Ida igatahes pildilt ei leidnud ja tema suurim mure oli hoopis see, kus tema sel ajal oli.

Vanaema õde tädi Helju on minu elus üks kõige olulisemaid inimesi. Tema on see, kes muretses, et kuidas mina endale küll mehe leian, sest ei osanud ma tikkida, heegeldada, kududa, nooremana ei osanud süüa ka teha. Õnneks nägi ta Mareki ära ja ei pidanud enam muretsema, kuidas minusugune saamatu naine elus hakkama saab.

Tädi Helju oli hästi tugeva iseloomuga iseseisev uhke naine, terava keelega, tundus karm ja võõrale ehk isegi õel, aga oli tegelikult maailma kõige heldem ja abivalmim inimene. Alati minu jaoks olemas, alati mind lohutamas, alati mind toetamas, alati mind kaitsmas. Iseloomu tõttu teevad teised nalja, et minust saab uus tädi Helju. Ilmselt küll. Aga ma ei kurda. Tädi Helju on mulle nii paljus eeskujuks olnud.

See pilt onust oli lihtsalt liiga nunnu, et mitte jagada. Võib olla tal on piinlik, et selliseid lapsepõlve asju niimoodi jagan, aga no saan teada. Ja ühtlasi saan siis ka teada, mismoodi võiks Ida reageerida kui ta on piisavalt vana, et internetis kolada ja see blogi, mis tema beebipiltidest kubiseb, avastada. Aga no öelge mulle, et see pilt onust ei ole lihtsalt nunnu?

Ühtegi vanaema pulmapilti mina küll ei mäletanud, et oleksin oma elus üldse näinud. Küsisingi vist esimese hooga, et kelle pulmapilt see oli, sest mul ei olnud meeleski, et vanaema abielus on olnud. Minu mälupildis on alati Andu olemas olnud, sest vanaisa oli minu sünniks juba ammmmmmmu surnud. Kusjuures kunagi ammu vedas vanaema Rootsist külla tulnud vend meid kõiki per-büroosse, et nüüd on küll aeg vanaemal ja Andul ka abielluda. Nad olid isegi nõus, aga alles siis selgus, et niimoodi uisapäisa ikka ei saa, et astud uksest sisse ja abiellud. Pulmakingituseks toodud valge keraamiline ahjuvormi sain mina endale (okei, võtsin emmelt endale). Üleeile ahjuliha tehes läks see lihtsalt krõps pooleks. Nats kahju oli, sest selle ahjunõuga tulid alati see abielu registreerimise mõte meelde.

Siin see Andu meil on. Nii mina kui ka emme ja onu on üleskasvanud Andu maadlusmedalitega mängides. Tal oli terve suur kirjutuslaua sahtel neid medaleid täis. Jube põnevad olid. “Kole karvane mees” ütles mu sõbranna seda pilti nähes. No mu meelest on kõik maadluskostüümides mehed koledad, aga muidu oli Andu täitsa okei. Vanana nägi välja nagu vanapagan, aga noorusaja piltidel pole nagu väga vigagi. Nagu vanaema ikka ütleb “tuli oma valge lehviva salliga”.

Ka sellise maja üle võivad inimesed õnnelikud olla. “Miks see maja maa sees oli?” küsisin ma. “Siis oli vähem ehitada ja oli soojem,” vastas vanaema.  Pildil on maja, mille vanaema, tädi ja nende vanemad endale Siberis ehitasid.

Maale sõites sõidame me mööda sellest majast, kust vanaema ja kogu pere ära küüditati. Suurest ja kenast talumajast sattuda sellisesse uberikku tuhandete kilomeetrite kaugusel võõral maal on ikka karm kogemus.

Need vanaaja sisukad kirjad meeldivad mulle täiega. Enamus onu Oskari kirjadest algas ilmaolude tutvustamisega. Vahet ei ole, kellele ta kirjutas. Mul on endal ka alles üks karbike kirjadega. Mõned onu Oskari kaardid on ka seal. Tihti ei seisa seal rohkem kui “Meil on ilus ilm. Kuidas teil? Tervita teisi.” Aga mulle meeldis ta kirju ja kaarte saada, ikkagi välismaa värk, mida õhinaga oodati. Mõnikord oli kaardi vahele rootsi kroone ka peidetud;)