nostalgia

Oh kooliaeg oh kooliaeg

/ Eveliis / 9 Comments

Ma ei mäleta, kust ja miks ma need vanad koolipildid välja kaevasin, aga jube nostalgia – nagu vanainimesele kombeks – tuli peale. Mulle täiega meeldis koolis käia. Ma olin üks neist hulludest, kes juba augusti alguses hakkas koolimaja juures jõlkuma, et saaks teada, kuna õpikud kätte saab. Siis ei olnud ju internetti ja teavitus pandi paberiga koolimaja akna peale. Muidugi ma teadsin, et see teavitus ei teki sinna enne augusti teist poolt, aga nagu korralik nohik ikka, käisin ma varakult vaatamas, et jumala eest õpikute hagamist maha ei maga.

Õpikutega oli see naljakas asi veel, et jube oluline oli kohe teada saada, kes eelmisel aastal raamatut kasutanud oli. Õudselt äge oli kui see oli mõne popi poisi või silmarõõmu kasutuses olnud. Mida see andis – biitsmii täna – aga siis oli oluline? Ja kuigi raamatusse ei tohtinud ju kirjutada, siis mõnikord vedas ja keegi oli siiski harilikuga ülesannete vastsued ette kirjutanud. Juhtus ka seda, et vastus oli vale. Kooliaasta lõpus vaatas raamatukogu tädi üle, kas raamatud on korralikult hoitud. Jube hirm oli alati, et kas ikka on või tuleb…karistus. Ma isegi ei tea, mis see karistus tol ajal olla võis ja mitte, et ma oma õpikuid ei hoidnud, aga mõni oli eelmiste omanike poolt juba nii kapsaks loetud, et nurgad läksid ikka koledaks ja hirm oli, et raamatukogu tädi ajab minu kraesse kapsaks loetud raamatu. Ei ajanud. Küll aga juhtus mõnikord nii, et mõni raamat oli koju ununenud, siis tuli see kindlasti samal päeval ära tuua. Ei olnud midagi nii, et homme toon! Istusid bussi peale ja tõid teisest linna otsast raamatu ära õigel päeval. Nii nagu kästi.

Enne kooli algust tuli kindlasti üle vaadata koolivorm. Et oleks puhas ja korralik. Ruuduline kooliseelik ei olnud algklassides lubatud, aga mina tahtsin. Mulle nii meeldis see ruuduline seelik. Nagu näha on mingil põhjusel mul lubati ka sellega käia. Ja valge pidulik pluus meeldis mulle. Nii ilus satsiline krae oli. Kahju, et seda nii harva sai kanda. Koolivorme sai kui ma õigesti mäletan osta Tartus kahest poest – või oli nii, et ühes müüdi poiste riideid ja teises tüdrukute omasid? Ruudulisi seelikuid muide ei olnud väga saada. Ma mäletan seda õnne kui ma enda oma kätte sain! Hea on, et sain, sest viiendast klassist ei olnud (vist) koolivorm enam kohustuslik ja kui ma ei oleks oma jonni ajanud ja algklassides ruudulist seelikut kandnud, siis ma ei olekski seda kanda saanud. Pioneeriks ma ei saanudki. Enne muutus riigikord:D

Kuigi mulle meeldis metsikult koolis käia, eriti algklassides, kartsime me osasid õpetajaid nagu tuld. Keemiaõpetaja Kütt on legendaarne koolihirm. Algklassides puutusime me temaga vaid koridoris vahetunni ajal kokku ja hoidku jumal selle eest, kui talle jooksmisega vahele jäid. Vahetunni ajal tuli jalutada. Ringiratast. Keegi ei vaielnud Kütile vastu. Hull õpetaja oli, aga praegu täiskasvanuna mõtlen ma, et tegelikult oli pull kuju. Hea huumoriga. Sarkastiline. Ütles, nii et oli öeldud. Ühekorra tõmbas klassipäevikusse joonlauaga kõigile “ühed”.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Kas te viimasel pildil Mareki leiate üles?

1743522_683997211661283_950512693_n1798769_683996074994730_741242117_nblogger-image--1189135408

blogger-image-1607963451

1926115_775168829213709_8653736427473234048_o.jpg

Kahe tunniga 20 aastat vanemaks

/ Eveliis / 6 Comments

Eile oli Bryan Adamsi kontsert. Kuigi reisiväsimus, lörriläinud päev ja väike hirm, et võib olla olen ma 20 aastat hiljaks jäänud panid mind mõtlema, et jätaks vahele, aga piletid olid olemas ja samas ikkagi minu noorusaja lemmiklaulja. Mõned tema hitid on mul siiani lemmikud ja autos kuulan ta CDsid ka ikka aegajalt, pealegi IGA kord kui ta on Eestis esinenud, pole ma saanud minna. Ma mäletan kui ta esimest korda 1996.aastal Tallinnasse esinema tuli, siis ma olin ikka päris fänn ja tahtsin täiega kontserdile minna. Aga ei saanud. Ma sõitsin ära Norrasse. Järgmine kord kui ta 1999.aastal esinemas käis, kirjutasime me samal või järgmisel päeval lõpukirjandit. Jälle jäi minemata. Ja need ülejäänud korrad kui ta on käinud, on mul samamoodi midagi ees olnud, nii et seekord peksin oma vanad kondid kokku ja läksin.

Üks põhjus, miks ma natuke kõhklesin, kas tahtsin minna, oli seesama, et ta on nii palju kordi Eestis käinud ja hiilgeajad jäid mu meelest ikka sinna 20 aasta tagusesse aega. Ma ei tahtnud, et mu nooruse lemmiklaulja jääks mulle meelde mingi tudiseva vanamehepässina. Vana päss laulmas armastuslaule…not my cup of tea. Ja nagu ma olin selle ära kirjutanud, pean ma tunnistama, et üks mu teisi lemmikuid on Joe Cocker.

Aga tagasi Adamsi ja kontserdi juurde. Ma ei jäänud 20 aastat hiljaks. Aga ma tundsin küll, kuidas ma ise jäin 20 aastat vanemaks. Mitte halvas mõttes. Ma ei oska seda isegi seletada, aga mulle jõudis kohale, et kuigi ma ei ole enam 18 ja kindlasti olen paljude arvates ka juba jube vana (kammoon, ma olen põhimõtteliselt 40 ja ma mäletan nii hästi, kuidas ma veel 25aastaselt mõtlesin, et 40aastased on ikka muldvanad!), siis keegi ei keela mul olla selline nagu ma olen – hingelt 18 ´til I die.

Ma ei pea silmas seda, et peaksin hakkama käituma nagu puberteet ja mitte vastutama oma tegude eest – ei, mitte seda. Eeskätt olen ma siiski täiskasvanud naine, ema ja abikaasa, aga saate aru, vanus on vaid number. Vaatad laval 58aastast Adamsit, kes kaugelt meenutas täiega Tanel Padarit oma olekuga ja saad ta laulu sõnadest hoopis teisiti aru kui 20 aastat tagasi. Kuulasin “Summer of 69” sõnu –  those were the best days of my life, back in the summer of sixty-nine ja mõtlesin tagasi 10-20 aastat tagusele ajale. Isegi kaugemale. Võiksin ka juba laulda, et need olid mu elu parimad aastad ja see on nii khuul.  Et ma olen elanud. Ja tahan elada veel nii, et saaksin järgmise kahekümne aasta pärast vaadata tagasi tänasesse päeva ja ikka laulda those were the best days of my life.  Sama hea tahaks ka tema vanuses välja näha. Kas see on enam võimalik? Kui ma end nii käest ära olen lasknud? Või on sel üldse vahet, milline ma välja näen?

Hea kontsert oli.

Ei olnud Bryan Adams vanaks läinud. Kui tuleb uuesti ja on võimalus, lähen jälle. Mõnus nostalgialaks, aga (minu arvates) mitte selline piinlik retrolaks nagu igasugu retropeod, mis kuidagi aina popimaks lähevad. Huvitav, kuna ma olen nii vana, et tunnen, et tahaks nendele pidudele minna? Kas siis kui ma lootuses noorem välja näha olen oma pea plaatinablondiks värvinud, huuled punaseks võõbanud ja nahktagi ning miniseeliku selga tõmmanud, saamata aru, et tegelikult näen ma välja nagu Marju Länik?

Nostalgia pildikarbist vol2

/ Eveliis / 1 Comment

Ma tunnen end hetkel nagu üks nendest vana aja võõrustajatest, kes külalistele oma perekonna albumi sülle viskab (või sunnib seinale tõmmatud valgel linal diapositiive vaatama) ja heldinult külalistele täiesti võõrastest inimestest räägib. Teil on õnneks nende külalistega võrreldes üks eelis. Te ei pea teesklema, et teile need lood korda lähevad või pildid huvi pakuvad, teie võite selle postituse kenasti ka vahele jätta. Vana aja külalisel sellist luksust ei olnud. Suvaliste piltide vaatamine võis venida tundide pikkuseks. “Ja siin oleme me polikliiniku naistega Leningradis, vot see ruudulise seelikuga on Juta, tema oli selline tüdruk, et….”  Ja nii ta läks.

Mulle iseenesest meeldib vanu fotosid vaadata ja lugusid kuulata, kui just kogu üritus seitse tundi ei kesta, aga oma perekonna pilte võin ma tundideks ka vaatama jääda. Just seda me eelmisel nädalavahetusel ka tegime. Tegelikult tahtis vanaema leida üles üht oma sõbranna pilti, et mulle tõestada, et too olla kunagi “kuum tükk” olnud. Toda pilti me ei leidnud, aga igasugu muid huvitavate lugudega pilte küll.

Ma tean, et peale neid esimesi pilte tahaks mu ema mu maha lüüa, sest ta vihkab neid vanu pulmapilte, aga mis ta ikka teha saab. Minu õnneks on tema Rootsis ja mina siin. Vahemaa:) Väidetavalt on ta nendel piltidel kole ja vana. Ma ei tea…

Lilleneiu neil piltidel on väike tädi Pepe. Küsisin Idalt, et kas sa tead, kes see tüdruk lilledega on. Ida arvas, et emme. Vist peab paika see, et me oleme väga sarnased? Pepet Ida igatahes pildilt ei leidnud ja tema suurim mure oli hoopis see, kus tema sel ajal oli.

13

Vanaema õde tädi Helju on minu elus üks kõige olulisemaid inimesi. Tema on see, kes muretses, et kuidas mina endale küll mehe leian, sest ei osanud ma tikkida, heegeldada, kududa, nooremana ei osanud süüa ka teha. Õnneks nägi ta Mareki ära ja ei pidanud enam muretsema, kuidas minusugune saamatu naine elus hakkama saab.

Tädi Helju oli hästi tugeva iseloomuga iseseisev uhke naine, terava keelega, tundus karm ja võõrale ehk isegi õel, aga oli tegelikult maailma kõige heldem ja abivalmim inimene. Alati minu jaoks olemas, alati mind lohutamas, alati mind toetamas, alati mind kaitsmas. Iseloomu tõttu teevad teised nalja, et minust saab uus tädi Helju. Ilmselt küll. Aga ma ei kurda. Tädi Helju on mulle nii paljus eeskujuks olnud.

2

 

See pilt onust oli lihtsalt liiga nunnu, et mitte jagada. Võib olla tal on piinlik, et selliseid lapsepõlve asju niimoodi jagan, aga no saan teada. Ja ühtlasi saan siis ka teada, mismoodi võiks Ida reageerida kui ta on piisavalt vana, et internetis kolada ja see blogi, mis tema beebipiltidest kubiseb, avastada. Aga no öelge mulle, et see pilt onust ei ole lihtsalt nunnu?

5.jpg

Ühtegi vanaema pulmapilti mina küll ei mäletanud, et oleksin oma elus üldse näinud. Küsisingi vist esimese hooga, et kelle pulmapilt see oli, sest mul ei olnud meeleski, et vanaema abielus on olnud. Minu mälupildis on alati Andu olemas olnud, sest vanaisa oli minu sünniks juba ammmmmmmu surnud. Kusjuures kunagi ammu vedas vanaema Rootsist külla tulnud vend meid kõiki per-büroosse, et nüüd on küll aeg vanaemal ja Andul ka abielluda. Nad olid isegi nõus, aga alles siis selgus, et niimoodi uisapäisa ikka ei saa, et astud uksest sisse ja abiellud. Pulmakingituseks toodud valge keraamiline ahjuvormi sain mina endale (okei, võtsin emmelt endale). Üleeile ahjuliha tehes läks see lihtsalt krõps pooleks. Nats kahju oli, sest selle ahjunõuga tulid alati see abielu registreerimise mõte meelde.

8

Siin see Andu meil on. Nii mina kui ka emme ja onu on üleskasvanud Andu maadlusmedalitega mängides. Tal oli terve suur kirjutuslaua sahtel neid medaleid täis. Jube põnevad olid. “Kole karvane mees” ütles mu sõbranna seda pilti nähes. No mu meelest on kõik maadluskostüümides mehed koledad, aga muidu oli Andu täitsa okei. Vanana nägi välja nagu vanapagan, aga noorusaja piltidel pole nagu väga vigagi. Nagu vanaema ikka ütleb “tuli oma valge lehviva salliga”.

11.jpg

Ka sellise maja üle võivad inimesed õnnelikud olla. “Miks see maja maa sees oli?” küsisin ma. “Siis oli vähem ehitada ja oli soojem,” vastas vanaema.  Pildil on maja, mille vanaema, tädi ja nende vanemad endale Siberis ehitasid.

Maale sõites sõidame me mööda sellest majast, kust vanaema ja kogu pere ära küüditati. Suurest ja kenast talumajast sattuda sellisesse uberikku tuhandete kilomeetrite kaugusel võõral maal on ikka karm kogemus.

7

Need vanaaja sisukad kirjad meeldivad mulle täiega. Enamus onu Oskari kirjadest algas ilmaolude tutvustamisega. Vahet ei ole, kellele ta kirjutas. Mul on endal ka alles üks karbike kirjadega. Mõned onu Oskari kaardid on ka seal. Tihti ei seisa seal rohkem kui “Meil on ilus ilm. Kuidas teil? Tervita teisi.” Aga mulle meeldis ta kirju ja kaarte saada, ikkagi välismaa värk, mida õhinaga oodati. Mõnikord oli kaardi vahele rootsi kroone ka peidetud;)

12.jpg

 

 

Nostalgia pildikarbist

/ Eveliis / 8 Comments

Kui juba tänu filmidele nostalgialainele sattusin, siis samal lainel ka jätkan. Mulle meeldib vanades pildikarpides tuhlata, nii veidraid pilte võib leida. Mida ei mäletagi.  

Milline armas väike kiilaspäine kõrvik ma kunagi olin. Eksju. Ema oli vanaemale rääkinud, et maailma kõige ilusam beebi. Ilmset sealt mu (ebaadekvaatselt?) kõrge enesehinnang alguse saigi.😊 sest ega siis keegi talle ei öelnud, et tegelikult on su laps üks paras kõrvik. Nii ma kasvasingi üles teadmisega, et olen kõige ilusam laps maailmas.

Need nunnud Hiina kleidikesed, ikkagi defka värk, ning kootud kampsunid. Panda kampsun oli mu kõiiiige lemmikum riideese! Nii kahju et seda alles pole. Peakski paluma kellelgi Idale see teha🤔 See oleks nostalgia to the max. 

Ja no vaadake neid tibi-kingi, mis mul jalas on. Olla õe üheksanda klassi lõpukingad. Püha jumal, mis maitse meil ikka oli. 😁

Antlantise ots

/ Eveliis / 15 Comments

Lugesin, et ööklubi “Atlantis” paneb oma uksed kinni ja endise tartlasena tuli mul nostalgia peale. Mingil eluperioodil on “Atlantis” vist igale tartlasele teiseks koduks olnud, vähemalt tagasi vaadates tundub küll nii, sest ega seltskond seal väga ei vahetunud, kogu aeg olid samad näod. Välja arvatud septembris, kui värsked rebased õppelaenu sirgu tulid tõmbama. Siis oli klubis ka tundmatuid nägusid näha.

Keskkooli lõpuklassis oli “Atlantis” üks meie armastamatuid peokohti ning ka ülikooli esimestel kursustel. Oli vist isegi nii, et neljapäeviti olid tudengipeod XS-is, reedel mindi “Atlantisesse” ja kui ikka veel küllalt ei saanud tuli ka laupäeval sinna tagasi ronida. Hiljem tuli pildile ka “Club Tallinn”.

Õudsed ajad. Kõige pealt joodi end kusagil pinnakal tujusse, isegi klubi taga sai veel sõbranna isalt näpatud koduveini sisse kaanitud, siis “Atlantise” ette trügima (maja ei olnud kummist, popimatel pidudel võis ukse taha jääda) ja näpud püsti klubisse.

Kui kaubandusse ilmusid blinkivate tekstidega teksad ja t-särgid, muutus “Atlantise” official dresscode´iks  “kogemata” selga sätitud riided. Nii et märgid näha oleks. Noh, et pluus jäi “kogemata” märgi koha pealt ülesse, püksirihm oli “kogemata” pandud pükstele märgi tagant ja nii edasi. Ma ei ole ise patust prii. Mul olid Versace ja Iceberg teksad, mida “kogemata” näidata. Siis olid sellised teksad kõige popim klubiriietus, aga see oli juba 2000-aastatel.

Esimene kord kui ma (16-aastasena) klubisse läksin, oli ilmselt kaugelt näha, et see oli mu esimene kord. Oli Scooteri kontsert. Kõik olid riietatud neooni ja võimalikult paljastavatesse kostüümidesse. Mul oli ka nabapluus või mingi karvane valge nabakampsun, aga sealses kontekstis nägin ma välja nagu nunn. Teksad jalas, platvormkingad,  meiki ma siis ei kasutanud ja for crying out loud, mul olid breketid. Ma arvan, et ma olin midagi nohikupoolset. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma ei teagi, mis põhjusel ma tookord sinna klubisse ühe nö paha poisiga, kes kõiki noid neoontüdrukuid tundis, läksin. Ta ise kutsus. Ma vist oli nats armunud ka, tema ilmselt ka ükskõikne polnud, aga see kõik oli selline lapsik salajane värk, mida vähemalt mina mingi aeg oma tuttavate eest varjasin. Enivei.  “Atlantis” oli ikka äge. Koolis sai teiste ees eputatud, kuidas ma klubis käima hakkasin ja kõrvale vingerdatud küsimusest, et kellega. Ma ei saa pead anda, kuid kui ma praegu mõtlen, siis mu meelest oli ta ise ka alaealine ja pool klubi külalistest samuti. Sürreaalne värk.

Teine kord, mis mulle ühe kummalise pigem praegu juba piinliku korrana meelde tuleb, oli palju aastaid hiljem. Ülikooli ajal. Mu õde käis tennisetrennis ja tal oli ääretult kena treener. Kui ma õde trenni viisin, sai tollega ikka flirditud, aga häbelik eestlane ju rääkima ja tutvuma ei hakka. Või nii ma arvasin. Tegelik põhjus selgus ühel “Atlantise” peol kui ma tolle treeneriga kokku sattusin. Kirsised koduveinid olid rinna rasvaseks teinud ja nii hakkasime me rääkima. Ta oli mind pidanud mu õe (küll nooreks ja kenaks, aga ikkagi ) emaks. Nojah. Pidu läks pikale, afterparty´ks kutsusin ma tolle poisi endale külla ja…hommikul püüdsin ma külla tulnud pisikesele õele leida loogilist selgitust, miks ta treener minu pool on.  Litsakas lugu ja ega vist liiga paljud inimesed seda ei teagi,  aga nüüd sai see viga ka parandatud ja vähemalt paarituhandele võõrale inimesele sellest räägitud.

Kolmas ja viimane kord, mida meenutada,  külastasin ma “Atlantist” töökaaslastega neli aastat tagasi. Me olime Tartus konverentsil ja nagu ikka tavaks mindi õhtul õue. Muuhulgas otsustasime me ka “Atlantisesse” minna, sest ega alternatiive väga ei olnud ja “Maasikas” on mu arvates alati üks kõige kohutavam koht olnud, kuhu ma vist olengi vaid kaks-kolm korda oma elu jooksul sattunud. Jah, see oli (on?) veel hullem koht kui “Atlantis”.  Kui me “Atlantisesse” sisse astusime, vaadati meid nagu fossiile. Me olimegi fossiilid. Me olime kõik 30+, teiste külaliste keskmine ei saanud olla rohkem kui 19. Official dresscode oli ka aastatega muutunud. Pooltel naistest olid jalas valged kõrge kontsaga saapad, lühikesed seelikud ja valged nabapluusid. See oli aastal 2013. Kõlab nagu 1998 eksju?  Noh, “Atlantises” oligi aeg seisma jäänud. Fossiilid pidasid vastu 45 minutit.

“Atlantises” on pulli saanud, üldse ei eita. Naljakaid ja kummalisi ja veidraid lugusid on rääkida. Üks päev Tartus olles mõtlesin ma just, et huvitav, kas “Atlantis” ikka veel tegutseb. Tundus lihtsalt kuidagi nii ajast ja arust. Ma ei teagi, miks. Võib-olla on üldse sellised vanakooli-ööklubid oma aja ära elanud? Uued kohad ja põnevamad peod on mu meelest asemele tulnud. Ei?