Me oleme tuttavatega viimasel ajal palju rääkinud keskkoolis saadud hinnetest, tunnistustest, kiituskirjadest ja nende mõjust edasisele elule. Neil ei ole tegelikult absoluutselt mitte mingit tähtsust, aga ometi oleme me (ja eriti lapsevanemad) hinnete pärast nii mures. Kuidas nii, et tunnistusel on kunstiõpetus “3”? Eesti keel “4-” (pika miiiiinusega)? Kus häbi ots?
Põhikoolini olin ma kõige pesuehtsam viieline. Lõpetasin kogu aeg kiituskirjadega ja olin autahvlil. Mulle meeldis õppida. Põhikoolis tekkisid mu tunnistusele ka esimesed neljad ja ma ei ole päris kindel, aga ma usun, et kusagil kaheksandas klassis olid mu tunnistusel ka kolmed. Kindlasti kunstiõpetus. Sest ma ei oska joonistada. Ja matemaatikas. Sest reaalained on minu õudusunenägu. Keskkoolis olen ma veerandihinneteks saanud kahtesid. Matemaatikas. Füüsikas. Inglise keeles. Mitte rumaluse pärast (kui siis välja arvata matemaatika, sest ma ei osanud neid hüpotenuuse kuidagi taga ajada), aga arusaamatuste pärast. Näiteks meie tolleaegne inglise keele õpetaja pani kõigile “two twos” päevikusse kui me tunnis rääkisime. No omavahel või nii. Poolel klassil oli päevik tol veerandil inglise keeles kahtesid täis. Ühe korra on mu käitumine ka rahuldav olnud. See eest keskkooli lõpueksamid tegin ma väga headele tulemustele. Ülikoolis olid mul enamus hinded A-d ja B-d, lõputöö sain (oh seda häbi) aga D. Jah, häbiväärse D!
Aga mis te arvate, kas need hinded on kuidagi moodi minu elu mõjutanud? Saan ma panna need hinded ja kiituskirjad oma CVsse? Saan ma nendega kusagil (välja arvatud oma blogis oma saba liputamiseks) eputada? On neist midagi kasu olnud?
NENDEST ON NULL KASU OLNUD.
Ma olen alati arvanud, et tegelikult läheb elus nii: nohikud, kes reaalselt vaid tuubivad, jäävadki kuhugi nohisema; päris popid poisid-tüdrukud, no umbes sellised silekael-rullnokad nagu Lauri Pedaja videos, kes neljandast klassist alates suitsetavad ja joovad, jäävadki jooma ja suitsetama ning heal juhul suunduvad välismaale ehitajaks ja nende elukaaslasteks saavad need samad tšikid, kes neid imetlesid kooli ajal; nö väänikud, kes keskmise hinde alla viivad ja õpetajatega vaidlevad, on need, kes elus edasi jõuavad.
Kas te ei ole nõus? (Jah, muidugi on erandeid, ma tean, aga nii laias laastus) Keskkooliaegsed hinded ja pilt autahvlil (kuidas tänapäeval oivikuid kiidetakse? kas koolidel on nt oma Facebook, kuhu pannakse üles “nädala parim õpimalne”?) ei ole üldse olulised. Ülikoolis saadud A-d ja D-d ei muuda mitte midagi.
No vot. Täna kirjutasin ma Delfisse loo oma klassivennast (link). Ta sai õpetajate käest alati õiendada, sest ta oli selline looder, rumal ilmselt mitte, aga hinnetest ja koolist oli tal küll suva. Meie klassijuhataja oli temaga täitsa hädas ja eriti kui ta otsustas ka matemaatika riigieksami teha. Meie ja paralleelklassis tegid matemaatika riigieksamit ERILISED kuldajud ja Silver oleks selle keskmise alla tõmmanud. Vist tõmbas ka, ma ei mäleta.
Igatahes on ta ideaalne näide sellest, et hinded ja keskkool ja kümme aastat “õigest ajast” hiljem lõpetatud ülikool ei tähenda midagi. Loeb vaid see, kui inimene on täis hakkamist, julgust ja ettevõtlikkust ning ta kõrval on toetavad sõbrad ja pere.
PS: Näidake mulle seda postitust siin kui Ida oma esimese kolme koju toob;)
Hea postitus. Ma arvan, et üldse ei maksa inimesest seisukohta kujundada hilisemas elus teismeliseaastaid silmas pidades. Minul olid ka koolis igasuguseid hindeid ja probleemi polnud – ema oli ise küll viieline olnud, aga ei ajanud meie puhul seda taga. Mind ennast ei huvitanud parima hinde tagaajamine igas aines, ei tahtnud õppimisele liialt palju aega pühendada, pigem rohkem õppisin seda, mis huvi pakkus. Õpetajate lemmik pole ka olnud, sest olin vaiksem ja omaettehoidev kooliajal. Nüüd hakkan magistrikraadi tegema ja ei plaani ka hulluks tuupida, pühendan rohkem aega oma eriala suunale, mis huvitab ja ülejäänu lihtsalt teen ära. Samas mul on vend, kes sain noorelt lapse ja üksi kasvatab teda, haridust on 9 klassi, aga ma olen alati kadestanud tema lahtist pead. Nüüd õppis ta ise programmeerimise ära ja hakkas sellega äri tegema ning teenib ilmselt rohkem kui mina kunagi (ma pole samuti mingi matemaatikainimene).
Täpselt! Mul oli gümnaasiumis füüsika õpetaja, doktorikraadiga ja õpetajaks sattus kuidagi juhuse läbi. Noor inimene, baka-magister-doktor tehti järjest, seega mingi? 28? Kuskile sinna kanti. Omal ala väga tark inimene, aga oi oi oi kui eluvõõras. Näiteks võttis nutitelefoni kätte ja ei teadnud mis pidi seda hoida tuleb, et pilti teha.
Mis ma tahan sellega öelda? Sul võivad olla ülikoolis kõik A’d, aga elus läbilöömiseks peab ka päris eluga hakkama saama. Seda ju tegelikult soovivad ka kõik (normaalsed) tööandjad, et tööle võetav oleks arukas, avara silmaringiga, võimeline ise otsuseid langetama JA VASTUTUST VÕTMA. Lisaks kogemus-kogemus-kogemus. Seda aga paraku ülikoolis õppida ei saa (jätame praktika kõrvale, osadel erialadel on see väga mõttetu ja ilu pärast õppekavas). Ja tegelikult on see ka üha enam juuri süvendav probleem kuna just ülikooli lõpetanud õpilased on eluvõõrad ja peatselt ka pettunud, et nähti nii palju vaeva, et paber kätte saada ja tööle on ikka raske saada. Lisaks on palk ka väike ja teadmisi ei tunnustada. Arvatakse, et kohe peab kõik kätte kukkuma, sest ‘ma nägin palju vaeva, mul olid head hinded ja mul on paber käes’.
Just! olen täiesti nõus.
Ja nutitelefoniga pildistamine ongi päris elu?
Ma ei ole seda kusagil öelnud, aga ka see sõltub inimesest ja tema tegevusvaldkonnast. Mõnel tõesti on ka nutitelefoniga pildistamine osake päriselust.
Mulle meenus seoses keskaga, et ma oleksin peaaegu kehalises kasvatuses suvetööle jäänud… Ütleme nii, et kool ei olnud mu lemmik koht kus viibida.
Nüüd tagantjärele ma muidugi väga väga kahetsen oma rumalust, sest see siiski on mu elu mõjutanud, aga sellises aines peaaegu suvetööle jäämist on ka koomiline meenutada 😀 😀
Kui ma nüüd pange ei pane, siis ma tean inimesi, kes olid kehalises kasvatuses suvetööl ja see on ikka jummala koomiline, st oli siis ja on ka nüüd naljakas mõelda, et kehalises saab suvetööl olla.
Mina lõpetasin keskkooli kuldmedaliga ning baka ja magistri mõlemad cum laude. Keskkoolis pingutasin seepärast, et tahtsin saada kõrgkooli kandideerides lisapunkte, mida medali eest antakse, ning sellega sissesaamise osas end kindlamana tunda. Bakas-magistris oli lihtsalt enda proovilepaneku küsimus, et kas saan hakkama või ei saa.
Tööle saamist need tulemused kuidagi mõjutanud pole minu teada. CV-s on kirjas, seega mõned korrad on intervjuul jutuks tulnud, aga määravaks saanud ilmselt pole. Vaikselt nohisema pole jäänud oma diplomite ja kiituskirjadega, aga eks see sõltub inimesest ka – ma üritasin peale õppimise sotsiaalne ka ikka olla 😀
Tegelikult kõik sõltubki inimesest. Ma ka ühel perioodil keskendusin eriti õppimisele bakas, sest sain ise A-dest innustust, aga siis tuli üks C ja mõtlesin, et ah..cum laude on ju nüüd käest lastud…Alles hiljem sain teada, et C-d oleks väga ok olnud, aga tolleks ajaks olin ma suutnud laiskusest ka ühe D saada:D
Ma olen alati hea peaga olnud ning heade hinnete saamine tuli küll läbi õppimise, aga ma ei pidanud kunagi end nohikuks õppima – oma cooli jätsin alles. Samas head hinded olid minu jaoks auasi. Siiani arvan, et hinded ikka mingil määral peegeldavad inimese arukust ja ambitsiooni ning pigem valida ikka head kui keskpärased hinded. Minu keskpärastelt või viletsalt õppivatest klassikaaslastest pole küll midagi erilist saanud, pigem ikka hästi õppijatest. Kui ma olin baka lõpetanud ja erialasele tööle läinud, siis sain aru, et vahet pole, mis hinded mu diplomil olid.
Aga nüüd 7 aastat pärast keskkooli!! Ma sain veidi aega tagasi aru, et ma soovin end ka veidi teises valdkonnas proovile panna ja minna uuesti õppima – meditsiini. Ma sain kolme kooli sisse ja kõigi puhul aitasid mind minu keskkooli tunnistus ja eksamitulemused. Ma ei suuda ära tänada mineviku-ennast, kes ei kuulanud “head hinded ei anna päris elus midagi” targutajaid. Never know!
Olen sinuga nõus! Eriti lausega, et hinded peegeldevad mingil määral inimese arukust. Öeldakse kyll, et haridus ja haritus on kaks erinevat asja, aga minu meelest haridusega inimesed on ikka haritumad. Nende maailmavaade ning arusaam elust on laiem ning nad on rohkem avatud erinevatele (uutele) asjadele, nendega saab arutada nö maailma asju. Mina eelistan haritud inimeste seltskonda. Ofc on ka minu sõprade seas kesk- ja kutseharidusega inimesi, kes vastavad eelevale kirjeldusele, aga olen täheldanud, et see enamasti nii pole.
Ok, nyyd läksin vist teemast mööda juba 😀 Põhiteemast siis…
Meie klassi helge pea elab head elu, teeb unistuste tööd ja reisib palju. Loodritest ma
Midagi väga ei tea, aga kuuldavasti on nad samasuguse suhtumisega nagu keska ajal (pole inimese ja isiksusena arenenud). On ka neid, kes on varakult lapse saanud, aga nyyd nad suureks kasvatanud ja jätkavad ise õpinguid. Ise olen kõige tyypilisem näide: keska (neljad-viied)-> baka->mag->praktika->erialane töö. Hetkel olen veel rahul 😊
Ilmselt keskas ajasite äkki taga funktsioone – paraboolod, sinusoidid? Hüpotenuusid peaks nagu põhikooli materjal olema.
Sellegipoolest on üsna naljakas mõelda kuidas blogi autor koolis täisnurkse kolmnurga täisnurga vastaskülge taga ajas 😀 Reaalainete, sh matemaatika õppimise eesmärk on õpetada inimest mõtlema, arendada mõtlemisvõimet. Jah, neid sadu valemeid, tõestusi jms ei pruugi kõigil elus vaja minna, aga adekvaatsust mõtlemises, arusaamist küll. Hinded näitavad, millisel määral on õpilane suutnud aine omandada, üldises mõttes ka kohusetundlikkust ja hoolsust. Kolmelised on tõenäoliselt laisad ja lohakad. Neljalised teevad piisavalt palju, aga natuke jääb alati tegemata ning viielised on pühendunud õppijad. Väide, et üksnes kolmelistel on lihtsalt muu elu ka peale kooli, on väär. Ka neljalised ja viielised käivad tõenäoliselt huviringides/trennides, aga nad lihtsalt jõuavad/viitsivad/tahavad paremini. Samas hinded ei näita tõesti, kui palju keegi tulevikus raha teenima hakkab.. Täna teenib see (ilmselt) kolmeline kutseharidusega ehitaja Soomes rohkem kui neljaviieline baka kraadiga kvaliteedijuht Eestis, ja seda mitte seetõttu et ehitaja oskaks elus paremini läbi lüüa 😀
Et kui kehaline kasvatus, muusikaõpetus, kunstiõpetus olid koolis kolmed siis oli kindlasti tegu laisa õpilasega? Ei ole nii must ja valge ikka asi. Sama on ka reaalainetega. Jah, nende eesmärk on mõtlemisvõimet arendada, aga inimesed on väga erinevad – ühed on tugevad keeltes ja kirjanduses, teised reaalainetes, ei ole päris nii, et kui matemaatikaga hakkama ei saanud, siis järelikult ei ole mõtlev inimene.
Ja minu sõnu väänama pole mõtet hakata. Ma ei pidanud kuidagi silmas seda, kes rohkem teenib ja kus, vaid seda, et koolihinded EI NÄITA alati seda, kes elus läbi lööb. Ja selle all pean ma silmas ettevõtlikust ja julgust ennast teostada, oma unistusi täita.
Mõtlen oma gümnaasiumikaaslaste peale, meid oli kirev seltskond. Oli kuldmedalist, hõbemedalistid ja ka need, kes end kuidagi läbi vedasid. Ja vahepealsed. Pea 15 aastat hiljem on kuldmedalistist saanud teadlane, nii mõnestki terasest tüübist spetsialistid oma erialal, on lihttöölisi ja paljulapselisi. Hinnete ja edu vahel otsest seost ei näe aga ettevõtlikkusega küll. Ise asjalikud, kes koolis olid vähemalt tugevad keskmised, on tänaseks jõudnud märksa kaugemale kui need, kes end lihtsalt kuidagi lõputunnistuseni vedasid.
Kõrgharidused olem mina omandanud vaid enda huvidest ja silmaringi laiendamisest lähtuvalt. Õppinud ja kuulanud hoolega ained, mis endale midagi pakuvad ning teised lihtsalt ära teinud. Kuna tööd pole ma otsinud õpitud aladel siis on haridused mulle pigem kahjuks tulnud. Kargetakse, et äkki suundun hoopis veel kolmadasse valdkonda ära või lähen töö kõrvalt jälle õppima. Kusjuures mu staaz ühes valdkonnas on päris pikk.
Hinded võiks mingiski valdkonnad head olla. No näiteks laps ei jaga eriti reaalaineid, aga on diis hoopis bioloogias tugev või siis hoopis keeltes. See, kui KÕIK hinded on kehvad minu meelest ikkagi näitab midagi. Kas või seda, et ei õpetaja ega vanemad ei ole suutnud lapses mitte mingitki huvi mitte milleski tekitada. Ja see on kurb!
Loomulikult olen ma nõus, et hinded teatud määral näitavad midagi. Ma ei pidanudki silmas paadunud popitajaid ja kahemehi, aga mu point oli selles, et mitte mingit vahet pole, kas lõpetad keskkooli cum laude või paar kolmega viite seas. Ka sel pole vahet, kas saad bioloogia eksamil 68 või 98 punkti. Vahe on siis kui saad mingi 20 punkti 100st maksimumist. Aga kiituskirjad, autahvlid, eeskujulik käitumine ei tegelikus elus mingit eelist keskpäraste hinnetega õpilase ees.
Ohh, ma olen ikka kohutav ema. Ainus lause mis minu jaoks tunnistusel tähtis oli: Viidud üle järgmisesse klassi. Ja õppima ma nendega koos ei pidanu aga nad teadsid- usaldan niikaua kui see lause seal tunnistusel on. Nüüdseks mõlemad magistriharidusega, töökad, väga head emad jne.