Me oleme tuttavatega viimasel ajal palju rääkinud keskkoolis saadud hinnetest, tunnistustest, kiituskirjadest ja nende mõjust edasisele elule. Neil ei ole tegelikult absoluutselt mitte mingit tähtsust, aga ometi oleme me (ja eriti lapsevanemad) hinnete pärast nii mures. Kuidas nii, et tunnistusel on kunstiõpetus “3”? Eesti keel “4-” (pika miiiiinusega)? Kus häbi ots?
Põhikoolini olin ma kõige pesuehtsam viieline. Lõpetasin kogu aeg kiituskirjadega ja olin autahvlil. Mulle meeldis õppida. Põhikoolis tekkisid mu tunnistusele ka esimesed neljad ja ma ei ole päris kindel, aga ma usun, et kusagil kaheksandas klassis olid mu tunnistusel ka kolmed. Kindlasti kunstiõpetus. Sest ma ei oska joonistada. Ja matemaatikas. Sest reaalained on minu õudusunenägu. Keskkoolis olen ma veerandihinneteks saanud kahtesid. Matemaatikas. Füüsikas. Inglise keeles. Mitte rumaluse pärast (kui siis välja arvata matemaatika, sest ma ei osanud neid hüpotenuuse kuidagi taga ajada), aga arusaamatuste pärast. Näiteks meie tolleaegne inglise keele õpetaja pani kõigile “two twos” päevikusse kui me tunnis rääkisime. No omavahel või nii. Poolel klassil oli päevik tol veerandil inglise keeles kahtesid täis. Ühe korra on mu käitumine ka rahuldav olnud. See eest keskkooli lõpueksamid tegin ma väga headele tulemustele. Ülikoolis olid mul enamus hinded A-d ja B-d, lõputöö sain (oh seda häbi) aga D. Jah, häbiväärse D!
Aga mis te arvate, kas need hinded on kuidagi moodi minu elu mõjutanud? Saan ma panna need hinded ja kiituskirjad oma CVsse? Saan ma nendega kusagil (välja arvatud oma blogis oma saba liputamiseks) eputada? On neist midagi kasu olnud?
NENDEST ON NULL KASU OLNUD.
Ma olen alati arvanud, et tegelikult läheb elus nii: nohikud, kes reaalselt vaid tuubivad, jäävadki kuhugi nohisema; päris popid poisid-tüdrukud, no umbes sellised silekael-rullnokad nagu Lauri Pedaja videos, kes neljandast klassist alates suitsetavad ja joovad, jäävadki jooma ja suitsetama ning heal juhul suunduvad välismaale ehitajaks ja nende elukaaslasteks saavad need samad tšikid, kes neid imetlesid kooli ajal; nö väänikud, kes keskmise hinde alla viivad ja õpetajatega vaidlevad, on need, kes elus edasi jõuavad.
Kas te ei ole nõus? (Jah, muidugi on erandeid, ma tean, aga nii laias laastus) Keskkooliaegsed hinded ja pilt autahvlil (kuidas tänapäeval oivikuid kiidetakse? kas koolidel on nt oma Facebook, kuhu pannakse üles “nädala parim õpimalne”?) ei ole üldse olulised. Ülikoolis saadud A-d ja D-d ei muuda mitte midagi.
No vot. Täna kirjutasin ma Delfisse loo oma klassivennast (link). Ta sai õpetajate käest alati õiendada, sest ta oli selline looder, rumal ilmselt mitte, aga hinnetest ja koolist oli tal küll suva. Meie klassijuhataja oli temaga täitsa hädas ja eriti kui ta otsustas ka matemaatika riigieksami teha. Meie ja paralleelklassis tegid matemaatika riigieksamit ERILISED kuldajud ja Silver oleks selle keskmise alla tõmmanud. Vist tõmbas ka, ma ei mäleta.
Igatahes on ta ideaalne näide sellest, et hinded ja keskkool ja kümme aastat “õigest ajast” hiljem lõpetatud ülikool ei tähenda midagi. Loeb vaid see, kui inimene on täis hakkamist, julgust ja ettevõtlikkust ning ta kõrval on toetavad sõbrad ja pere.
PS: Näidake mulle seda postitust siin kui Ida oma esimese kolme koju toob;)