Teate, ma ütlen täiesti ausalt, et ma olen väsinud. Ja lisaks sellele tunnen ma end megasaamatuna. Halva emana ikka otseloomulikult ka.
Loen mina teistest blogidest, kuidas inimestel on nii kiire ja nii palju tegemist, et ei jõua isegi hinge tõmmata. Minule on ka suvi kõige kiirem aeg, üks töö ja tähtaeg ajab teist taga. Väsimuse tõttu olen ma töös teinud nii piinlikke apsakaid, et tahaks lihtsalt endale harjavarrega kere peale anda.
Ida on lasteaiast kodus ja mul on juba piin talle öelda, et palun ära hetkel sega, ma ei saa sinuga lennuki peale või rongi peale või sünnipäeva peole tulla, sest mul on vaja tööd teha. Laps jääb lapseks ning ikka tuleb ta täpselt siis kui ma üritan keskenduda ning olen soonele sattunud oma küsimustega, et äkki vaataks seda multikat või äkki ma ikka tuleks lennuki peale. Ma jälle pahandan, et mul on kiire ja ma ei saa ning Ida vastab mulle kõige mesimagusamal häälel: “Palun tule ikka minuga korraks lennuki peale, palun natukene viitsi minuga ikka mängida!” Öelge mulle üks ema, kes sellise palumise peale suudaks jääda ükskõikseks või ütleks, et kuule, mine tuterda ise aias või hüppa batuudil kuni ära kukud kuhugi suvalise mätta otsa?
Ma siinkohal nõustun kahe käega Liisa Pakosta ettepanekuga, et lasteaedade süsteem peaks olema paindlikum, aga teate, me võime siin rääkida ükskõik kui palju, kuid tegelikkuses jääb kogu paindlikus ühe asja taha. Hakake nendele lasteaiaõpetajatele maksma ja/või võtke tööle rohkem inimesi, et me üldse saaksime sellest paindlikkusest rääkida. Vastasel juhul see jutt lihtsalt ärritab mind. Aga see on üldse üks teine teema, millest ma juba 56 päeva tagasi tahtsin blogida, kuid no ei jõua lihtsalt. Teemad ja tegevused muutuvad nii kiiresti, et mul läheb meelest, mida ma kaks sekundit tagasi mõtlesin.
No vot ja siis ma tunnengi end saamatuna kui ma loen, kuidas inimestel on kogu aeg nii palju tööd teha, ent ometi on neil aega pidudel käia, sõpradega grillimas, magada kella 11ni, olla hea ema kahele-kolmele lapsele, omaette reisil käia, vaadata hooaegade kaupa seriaale, olla kursis blogide, uudiste ja klatšiga (sh ka sellega, mis toimub Perekoolis).
Miks nemad jõuavad ja mina ei jõua? Ja jumala eest, ma ei pea siin postituses silmas ühtegi…Ah teate, ma olen isegi selleks liiga väsinud, et poliitkorrektselt neid ääremärkusi kirjutada, et üks või teine või kolmas lumehelbeke ei solvuks. Ma ei viitsi!
Mul on hea meel, et 90% vajalikest tegevustest on kontrolli all, aga see 10%, mis ei ole, ajab mind hulluks. Ja täpselt nagu ma arvasin, et see hetk, mis ma nüüd võtsin blogimiseks, suutis Ida mingi lollusega hakkama saada. #läheblappiotsimaetpõrandatkuivatada
PS: Ma olen näinud, et lapsed võivad tunde multikate ees istuda. Miks see trikk Ida peal ei mõju? Ta paneb endale multika käima ja vaatab seda täpselt viis minutit. Siis on tal juba vaja kuhugi tegutsema minna. Ühtepidi on mul muidugi ääretult hea meel, et ta ei ole mingi 24/7 nutitelefonis ja telekas passiv laps, sest emal pole ta jaoks aega, aga teiselt poolt nagu mõnikord oleks natuke hea mugav küll pean tunnistama:D
Mul pole last ega partnerit aga hetkel töötan ka nii, et isegi magamiseks pole aega peaaegu. Ja tunnen ka saamatuna, sest olen väsinud ja ei käi jooksmas ja matkamas, ei kirjuta…. Sul on ka enda jaoks arvatavasti kõrged standardid, mida ongi tavainimesel võimatu saavutada. Kahjuks ei oska kuidagi lohutada, mul on vähemalt tööandja, kes vahel sunnib mind aega maha võtma ja oma asjadega tegelema.
Sa oled vahva ja vägev naine, küll saad hakkama. Ja vaevalt sinu vahva tütreke kestvaid hingelisi haavu saab mõne valesti välja kukkunud ülemise pärast 😉
Ma olen oma standardid ikka täitsa alla lasknud. Vanasti olid mul kõik asjad paar nädalat enne tähtaegasid tehtud, nüüd teen kõike vaata, et viimasel hetkel.
Lapsest on kahju küll, ta ikka õhtuti kaebab issile, et emme karjus mu peale…No eks ole näha, mis hingelised haavad tal kunagi täiskasvanuna välja löövad.
lihtsalt väljendudes – kõik tuleb millegi arvelt. eranditult. sa ei tea näiteks, mis neil inimestel tegelikult kodus või inboxis toimub. sa ei tea, millised on nende standardid oma tööle, grillimisele, lastega tegelemisele, reisimisele jne. kes valvab lapsi, kes aitab koristada, kui palju tegemata töid järjekorras ootab, kui suured on süümekad. saad aru küll.
Saan aru. Aga ikka on käpardi tunne. Tegemata tööd on kuhjas, kodu koristamata, süüa ka ei tee.
Lohutuseks, paar aastat veel ja siis läheb kergemaks. Iga aastaga venib aeg, kaua laps omaette tegutseda tahab, pikemaks. Viiene on juba suht arusaaja, temaga saab juba kokkuleppeid sõlmida (ha-ha, kui sa lased mul nüüd rahus kaks tundi tööd teha, siis ma viin su kaheks tunniks järve äärde/ kohvikusse/ jms).
🙂
Tead tegelikult saab see kohe neljane ka täitsa hästi aru, mul lihtsalt on talle vist mingid eriti kõrged ootused ja standardid. Eile mängis siis mingi aeg õues omaette ja kui ma ka välja läksin, küsis, et kas sa nüüd lõpetasid oma tööd ära ja mängid minuga.
Erinevad inimesed, erinevad asjad. Üks jõuab tööd teha ja grillida, teine jõuab lapsi kasvatada ja perekooliga kursis olla. Veel keegi jõuab trippida ringi. Need on erinevad inimesed. Oh, korda sada olen sama tundnud, aga niipalju on tarkust tulnud, et ma olen aru saanud, et kõigil on 24h ja kõigil on erinevad asjad.
Eile sõitsime ratastega mööda suvila rajoonist – issand kui ilusti rohitud kapsavaod, maasikatel võrgud peal, marjapõõsaste ümbert niidetud, õitsvad lillepeenrad – mul on KÕIK võsas ja tegemata. Aga krt, need on pensionäride aialapid, mis neil muud teha. Nemad ei käinud kell 7 jooksmas, siis nad ei istunud arvuti taha tööasju ajama, vahepeal nad ei teinud lastele süüa ja ei pesnud 2 masinatäit pesu. Siis nad ei pidanud ka liivakasti äärel natuke juhendama ja nad ei käinud perega ratastega sõitmas ja siis nad ei teinud jälle natuke tööd. Neil oli 16h aega seda kapsamaad rohida, vbl isegi rohkem, sest vanad inimesed ju magavad vähe. Tühja sellest rohitud kapsamaast ja mustadest põrandatest. Issand millised on mu aknad (lapsed, koerad….)
Ma enam ei mõtle sellele, mis kõik on tegemata. Ma iga õhtul mõtlen, mis sai tehtud. Nii on kuidagi parem.
Mul saab laps 9 ja no see on ka hull vanus, sest mänguasjad enam eriti ei huvita, ja ongi kaks varianti – kas emmega midagi teha või youtube. Ja ma ütlen ausalt, et töölt koju tulles ja süüa tegeleja koristades ma ei saa temaga samal ajal nupumängu mängida..
Mõistan sind, minul on üsna sarnane elukorraldus, ainult et lapsi on kaks ja ma päris nii palju ei reisi ringi kui sina.
Sel nädalal panin ühe lapse lasteaia valverühma ja ta on selle üle täitsa rõõmus. Puhatud küll ju juba 🙂
Aga blogi lugedes tundub viimasel ajal, et ehk oled endale tõesti pisut liiga palju kohustusi võtnud… äkki saaks mõne tööotsa ära öelda, oleks endal natukenegi hingamisruumi?
Ja noh, seda ma olen vist juba soovitanud ja soovitan veel: tegelikult saad ilusti aja maha võtta ka siis kui Idakesele väikese mängukaaslase planeerite 😉
Tead, tegelikult ei ole neid töid üldse palju. Lihtsalt mingid asjad langevad kokku ja siis tuleb error. No näiteks pean tööasjus sõitma autoga kolm-neli-viis tundi, sel ajal ei saa kirjutada ja vastata meilidele. Jõuan sihtpunkti ja mõtlen, et hakkan siis töötama, aga on kehv nett ja/või olen lihtsalt väsinud, lisaks Ida tahab tähelepanu. Lükkad tegemised homsesse. No ja nii asjad kuhjuvad.
Mu projektid on suveprojektid, mida ma tegelikult nii fännan, et patt on tegelikult üldse kurta, sest kohe on see aeg möödas ja siis tulevad tavatööd, mille suveks olengi kõrvale heitnud, sest mul ei jaguks nende jaoks aega ja see oleks ebaaus mu koostööpartneri suhtes üle jala teha asju.
Aga mängukaaslast Idale ei tule. Ma ei jaksaks veel kurjem olla 2,5 aastat magamatuse kõrval:D
Never say never 😉
Äkki kirjutad teinekord oma töödest täpsemalt, järg juba kadunud. Lihtsalt huvitav oleks.
Ma arvan, et need vitsad ma olen õppinud, et detailselt oma töödes blogis kirjutaks. Kes teab, see teab, kes tahab kangesti teada, saab ka teada😆
Mina nt olen mingi autopiloodi peal juba kolmandat aastat. Et lihtsalt teen ja teen ja teen ja keelan endale mõtet, et püha ISSAND ma vajan hingetõmbeaega, sest siis jookseb kokku. Me oleme koguaeg rakkes, koguaeg on vaja midagi teha või kuskilt midagi tuua või mingit logistikat korraldada ja meie elus ei ole lihtsalt seda, et täna õhtul istume pärast laste magamaminekuaega maha ja puhkame. Üks ikka teeb tööd või müttab aias või sõidab midagi tooma-korraldama. Keset ööd. Kui ma süveneks sellesse kui väga ma tahaks lihtsalt OLLA nii, et mul kuklas mõni kohustus ei vasarda või keegi kuskil emmäemmäemmä ei tee… ma läheks lolliks. Minu soovitus on oma puudujääke ja kurnatust vapralt ignoreerida ja edasi rühkida kuni elu kergemaks läheb, nt laps suureks kasvab. Ja tai poh kui ei lähe. 😀
Kusjuures SEE on hea soovitus! Nii umbes 2,5 aastat toimisin ma täiega hästi autopiloodil, ma ei tea, miks ja kes selle funktsiooni on välja lülitanud:D Ja KUI elu kergemaks ei lähe, kui laps suureks kasvab, siis tulen sind süüdistama! Et sa ju lubasid:D
Pfffffff, kui sul ei lähe, ei lähe ju mul ka! Ja mul on neid kolm! Ja siis pole ju ilus seda mulle nina alla hõõruda. 😀
No aga keegi peab ju alati süüdi olema:D
Aga, Eveliis, kas sa ei ole kaalunud paariks tunniks nendel päevadel, kui sul tähtajad on nt kukkumas, kutsuda mõni kohalik neiu Idaga mängima? Minu lapsepõlv koosneski põhimõtteliselt erinevatest lapsehoidjatest ja nii tore oli, kui keegi on ainult minu päralt ja viitsib tund aega värvida värviraamatuid just nende värvidega, mis mina luban 😀 Või annad neile küpsetamise/kokkamise ühisürituse. Everybody wins!
Kindlasti ei ole lapsehoidja leidmine väga lihtne, aga suveperioodil ehk lihtsam, kui otsitakse lisakopika teenimise võimalust?
Just eile mõtlesin selle peale:)
See on täiega hea soovitus! Meil muidugi hullult joppas lapsehoidjaga ja ta on tänaseks meie pere täieõiguslik liige, samuti kõige armsam ja siiram ja pedagoogilisem inimene, keda ma tean. Also omab vastavat magistrikraadi ja arendab ja õpetab ja… Igatahes ma olen kindel, et põhjalikult otsides on igaühel täiesti võimalik enda perele täpselt õige hoidja leida. Näiteks küsi motivatsioonikirja blogi vahendusel – mina enda oma leidsin nii. Lastel on temaga kolmel tööpäeval nädalas NII PALJU PAREM kui neil töötava, hajevil, närvihaige minuga oleks! Kui otsima hakkad, soovitan kuulutuses välistada teismelised ja otsidagi täiskasvanud inimest – enda ja lähedaste emade kogemusest olen teinud järelduse, et kuigi muidugi on igati kohusetundlikke ja tublisid noori, on tiinekaga ikkagi veidi raskem asju ajada ja oht orki lennata on suurem. 🙂