Minu eelmine postitus oli tõesti aprillinali, ajendatud sellest kui palju ma kuulen inimesi ümberringi niimoodi kurtmas. Mul on neist inimestest siiralt kahju, sest ma ausalt iga jumala päev tänan midagi või kedagi, et mulle on hetkel sülle sadanud tööd, mida ma naudin. Ma saan tööd teha ükskõik, mis kell ja ükskõik, mis kohas, kõige olulisem see, et töö saaks tehtud ja tähtaegadest ning kokkulepetest oleks kinni peetud. Muu ei ole oluline. Eestisse tagasi tulles ma tõepoolest hakkasin tööd otsima ning olin natuke meeleheitel kui ma ühele või teisele töökohale siiski ei saanud. Püüdsin endale sisendada, et ju need ei olnud õiged töökohad, kuid tegelikult olin ikkagi kurb. Lõpuks lõin käega ja hakkasingi mõtlema, et ilmselt need ei olnud minu töökohad ning küll tuleb midagi õigemat. Usute või mitte, aga täpselt nii läkski. Ei läinud kaua aega. Ma ei saaks oma töödega rohkem rahul olla.
Mõni aeg tagasi kingiti mulle mõned kristallid. Ma ei ole kristalliusku. Ma ei usu sellistesse asjadesse, sest igasugu vuuduu, mida ma katsetanud olen, ei ole kunagi toiminud, ometigi kandsin ma rahakotis seda kristalli, mis pidi raha ligi meelitama. Midagi head ei juhtunud nagu arvata oligi. Hoopiski probleemid kasvasid. Siis aga kaotasin ma selle kristalli ära ja olin kurb, sest ma olin kindel, et nüüd läheb veel rohkem pekki. Inimene, kes mulle kristalli kinkis, ütles, et vaadaku ma asja positiivselt, et ju kristall tegi minu juures oma töö ära ja läks edasi kellegi juurde, kellele seda rohkem vaja oli. Ma hakkasingi niipidi mõtlema ja usute või mitte mu rahaline seis on 664 korda parem kui veel aasta aega tagasi. Ma ei mõtle probleemide peale, ma ei hala, vaid lahendan neid otsast, mul on eesmärk ja mul on vahendid. Muidugi ei ole neid kunagi piisavalt ja ikka oleks rohkem vaja, kuid mul ei ole õigust kurta. Ma saan hakkama. Vähemalt ma püüan. Ise. Nii hästi kui saan ja oskan.
Mina ei pea end ei esoteerika- ega kristalliusku inimeseks aga ma ise vaatan seda asja nii, et inimesel on vaja oma sihtide seadmiseks keskenduda. Ja kui kristall platseebona rahakotis või käevõruna aitab sul seda teha siis miks ka mitte. Kahju kivide kaasas kandmine ju teha ei saa. Lasin ise nii aastakse tagasi teha kristallidega käevõru, mille üks kividest peaks eemal hoidma teiste inimeste halva energia. Otsest kasu pole küll näha osanud aga teatud inimeste seltskonnas tekitab veidi “turvalisema” tunde kui mõtlen, et ta ei saa mulle ligi…
Ma olen ka nõus, et kui kristall annab selle tõuke, et inimese ise teadlikult oma suhtumist (või käitumismustrit) muudaks, siis mis saab selles halba olla? Millessegi peab ju uskuma ja kui kristall tundub selleks sobiv, siis miks ka mitte. Lihtsalt ratsionaalne mõtlemine peab säilima ja neidsamu kristalle ei saa iga asja eest vastutavaks panna.
Ma mõtlen samuti, et kui inimestel on vaja millesegi uskuda, siis miks mitte kristallidesse, eriti kui need veel aitavad ka;)
Just. Inimesel on vaja midagi, millesse uskuda. Olgu selleks kristall, kivi, küünal, Jumal, teispoolsus, unenäod, unistused vms. Aga vot siis on allrs raske kui pole usku… Ja kahjuks eestlaste seas on suur osa inimesi, et väidavad et usuta on lihtsam. Mina ei taha uskuda seda. Kui elus on kaob kõik tähtis, siis lootus ja usk paremuse poole on see edasiviiv jõud…
Kristallid on nagu toetavad haldjaksesed, nad ei tee sinu eest midagi ära. Seega lihtsalt kandmine ja uskumine nendesse ei muuda veel sinu elus midagi, kõik sõltub sinust endast. Otsuse oma elus teha muutusi teed sina ise, kuid kui oled selle otsuse teinud, siis on sul olemas uuel teekonnal toetus kristallide näol. Olen tegelenud kritallidega juba mõned aastad ja teinud inimestele väikseid töötubasid ning kristalli massaaže. Minu juures on käinud inimesi, kes ei usu kristallidesse, kuid mingi aeg peale minu juures käimist hakanud kasutama kristallide toetavat abi. Olen alati öelnud, et ei vaja seda pimedat uskumist, kuid olen pakunud võimalust katsetada, kas see on tema jaoks sobiv või mitte. See on nagu imeilusa koogi maitsmine, väljast paistab kõik väga isuäratav, kui kui oled hammustanud tükki ja proovinud, siis selgub, et tegelikult ei kõlbagi see võibolla süüa. See on minu nägemus, mis põhineb kogemusel. 🙂
Pingback: Vaataks siis tagasi, mida ma aastate jooksul kokku olen kirjutanud | Eveliisi eluviis