Te ju teate kui palju kordi ma olen kirjutanud, et mul on tunne nagu ma elaks mingis paralleelmaailmas, sest ma ei saa millestki aru. Ma olen seda kirjutanud pool naljaga, kuid viimasel ajal tundub mulle päriselt, et ma ei saa mitte millestki aru. Ma isegi ei tea, kust alustada ja millest kirjutada, et mitte paista silmakirjalik, kuid samas silmakirjalikkus on vist viimane, millele üldse mõtlema peaks. 1) mind ennast on 17893926 korda silmakirjalikkuses süüdistatud ja ma ei saa öelda, et alati põhjuseta ja 2) silmakirjalikkus tundub olevat uus trend.
Ma ei ole mingi seda tüüpi inimene, kes ütleks, et raha eest ei saa õnne osta, mu meelest ei ole vaesus midagi uhkustamist väärt või raha ja kapitalismi vihkamine medalit väärt, kuid ma tahaks juukseid peast kakkuda kui ma loen, kuidas inimesed ei saa aru KUI arutult nad kulutavad. Kui sul pole raha, siis sa ei pane koridori uut tapeeti samal ajal kui su aknad tuult läbi ajavad või midagi sarnast. Ma ei suuda mõista, miks enne lapse saamist tehakse mingeid liste, et kui palju laps maksma läheb, ma ei suuda mõista, miks beebile on vaja kuus erinevat hälli, ma ei suuda mõista…loetelu jätkuks liiga pikaks. Ma ei suuda üldse mõista, miks lapse ja pere ja raha vahele pannakse mingeid võrdusmärke. Muidugi arvasin mina ka, et ei saa last saada,sest see on liiga kulukas, kuid mind ajab närvi, kui inimesed, kes on lapsed saanud, rõhutavad KUI palju lapse jaoks vaja on. Ei ole ju tegelikult üldse nii. Lapsele ei ole vaja vannitermomeetrit ja kiiktooli, st need muidugi on head kui olemas on, kuid lapsele on tegelikult vaja rohkem kui asju TEGELEMIST ja HOOLIMIST .Ma lugesin kusagilt mingit pealkirja, et tänapäeva laste jaoks on tavaline käia psühholoogi juures. Teate, mis on minu arvates selle põhjus? Vanematel pole oma laste jaoks aega, neid tahetakse ära osta asjadega.
Lisaks sellele, et ma ei suuda aru saada sellest laste pärast hulluks minemist, ei suuda ma aru saada tänasest noortest. Kõik tahavad kohe ja peale kooli teenima hakata suuri numbreid ja saada endale kõlava nimetusega tiitleid, selle asemel, et koguda kogemusi ja jõuda kuhugi oma teadmiste ja kogemuste, mitte tutvuste ja skeemide kaudu. Ma lähen endast välja kui näen mõnd 20-aastast ükskõikselt ütlemas, et ma ei peagi nt müügist midagi teadma, ma töötan ostu peal. Ma ei suuda mõista inimeste piiratud maailmavaadet. Me ei suuda aru saada, et inimesi ei huvita maailma asjad. Ja ajalugu. Identiteet. Et aina enam on popp öelda, et mis oli see oli, tähtis on tulevik, saamata aru, et ilma minevikuta pole tulevikku. Kõige värvikama ja mitte positiivse näitena saab siin muidugi tuua ära Helen Sildna, kes kõik rukkililled asendaks brändrahnudega.
Ma ei saa aru, kuidas saab põhjendada endise presidendi 19 000-euroseid hotelliarveid ja ajada spaa-massaažid “sassi” soengute ja meikidega, ma ei saa aru, kuidas riigivisiidid ja kontserdipiletid sassi lähevad, isiklike ja riigi krediitkaardite sassi ajamisest rääkimata.Ma ei suuda aru saada, mis maailmas me elame, kus Donald Trump ikkagi presidendiks sai. Ma ei suuda aru saada, mis maailmas me elame, kui ma pean Idale, kes ütleb mustanahalise inimese kohta “vaata, emme, ta on musta värvi”, seletama, et nii ei tohi öelda. Ma ei suuda aru saada, miks on okei kanda Canada Goose sulejopet ja pakendada oma kaubad kilekotti ja tarbida kiirmoodi, kuid virtuaalsete kividega peksta surnuks mind, kes ma ei mõista 100% veganeid.
Täiesti isiklikul ja maailmavaateliselt ebaoluliselt ei saa ma aru oma (endisetest?) sõbrannadest, kes on nii muutunud, kuid ei saa aru, et iga kriitika ei ole mölisemine, kus kiitus ja mingi väljamõeldud staatus on olulisem kui päris sõbrad. Ma ei suuda mõista, kus iga arvamuse välja ütlemine tähendab automaatselt kadedust. Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei näe oma ninaotsast kaugemale ja teevad end lolliks, kuid muutuvad aina populaarsemaks. Padjaklubi-Laura on siin parim näide. Kohutav, kuid popp eeskuju noortele.
Ma ei saa aru, kuidas inimesi ärritab TV3 uudiste saatejuhtide kleidid, saamata aru, et tv3 ja Kanal 2 pakuvad uudiste nime all meelelahutust, mitte uudiseid. Ainsad uudised tulevad Aktuaalsest kaamerast. Muu on show, show, kuhu saab “uudiseid” osta.
Ja ma ei suuda mõista, kuidas kitsekarjused saavad “rahvast esindama” kuhugi nõukogusse ja vabakutselised kunstnikud saavad elada kallitel vanalinna pindadel tasuta. Mul on ilma naljata tunne, et ma olen mingilt teiselt planeedilt, kus ma olen ainus, kes ei saa aru, mis ümberringi toimub, sest hullumeelne tarbimine ja rääkimine sellest, kui hõivatud ja stressis me töö pärast oleme, on mingi uus “must”.
Ma ei saa enam millestki aru. Kas mul ongi “parim enne möödas” ja peale tuleb mingi uus põlvkond, kellel on teised väärtused ja arusaamad? Aga kurat võtaks ma ei ole ju nii vana, et noori mitte mõista?
Kas maailm on fucked up või mina loll?
“…et ma ei peagi nt müügist midagi teadma, ma töötan ostu peal.” 😀 😀 😀 Parim!
Kahjuks ma olen seda ja sarnaseid väiteid nii palju kuulnud viimaseal ajal, et mul on hullu tunne, kuna tundub, et näen ainsana ostu ja müügi jms vahel mingit seost:D
Ma tunnen juba väga ammu, et olen oma 32 eluaasta juures mingi iidne relikt. Minu maailmas peetakse kinni lubadustest ja kokkulepetest. Minu maailmas austatakse teiste tööd ja asju (no näiteks ei marsita kummikutes pestud põrandale). Minu maailmas hoitakse oma asju ning ei visata neid kergekäeliselt minema kui uuem ja ägedam poodi ilmub (ei telefon ega auto ei pea olema viimane mudel kui vana oma funktsioone täidab). Ja autole ei osteta uusi velgi kui lapsele on talvejopet vaja. Aga noh, me veidrikud oleme valinud oma elustiili ja väljaminekud ka vastavalt sissetulekutele ning ei käi järelmaksuga Egiptuses puhkamas.
Aina rohkemate inimeste loogikast ei saa ma kohe üldse aru. Ja tahaks sellelt kummaliselt karussellilt maha.
PS! Olles töötanud müügi alal, tean ma millegipärast siiski mis on ost ja hange ning isegi seda kuidas toimib tarneahel ning tootmisliin. Veidrik vist 😀
Lugesin hiljuti Ebapärlikarbi blogi kommentaare, kus ta kirjutas, et su kommentaarid on alati nii asjalikud, et raske on midagi lisada ja nii ongi. Sa paned enamus ajast mu enda mõtted kirja, aga täiskasvanud moel;)
Mina olen müügis töötanud ca 14 aastat ja leidsin abikaasa tootmisest. Meie valdkondadesse on error juba eos sisse kodeeritud, kuid me mõistsime teineteise tööd siiski;)
Soovitan lugeda Donald Trumpi eesti keelde tõlgitud raamatuid, näiteks “Mõtle suurelt ja pane täiega” (kirj Pegasus) – tegemist ei ole üldse mitte lolli mehega, vaid nutika äriinimesega, kes lisaks ka organiseerida ja domineerida mõistab. Mina küll saan aru, kuidas ta presidendiks sai ja arvan, et temast ei tule kõige hullem president.
Ma ei vaidlegi vastu, et ta pole nutikas äriinimene, aga kas see võrdub ikka maailma ühe mõjukama riigi presidendina?
Lisa juurde ka nartsissism ja showmehe hing 😀
Aga miks mitte? Ma provatseerin siin veidi sind lahti kirjutama rohkem. Blogijad muud kui räägivad põhjendatud kriitikast aga ise hetkel lahmid niisama. Püüa lahti kirjutada kuidas USA praegune president sind puudutanud on? Ja millised tema otsused nii valed hetkel on olnud? Või reaalselt ei meeldigi sulle vaid ta välimus ja käitumismaneerid?
Ma ei viitsi telefonis pikalt toksida vastust, aga ilmselgelt ei tee ma oma otsuseid vaid välimuse järgi, isegi kui välimus või stiil vms on mulle tähtis, saan ma väga kenasti aru, et raamatu üle ei otsustata kaante järgi. Mida Trumpi presidendika valimine kaasa toob selgub päev-päevalt, mina kui tavainimene mõtlen näiteks, kas väljaütlemine, et NATO on iganenud organisatsioon, on halb sõnakasutus või risk Eestile. Ma ei ole mingi hull paanik, kuid agressiivne Venemaa meie naabritena ja sellised väljaütlemised panevad mind mõtlema.
Oh, how I understand you!
Töötan ise müügiosakonnas ja kuigi olen suhteliselt lühikest aega (3 aastat) oma valdkonnas või üldse tööturul tegev olnud, siis mõistan Sind täielikult. Läksin oma esimesele tõsiselt võetavale töökohale 22. aastaselt kõrgkooli kõrvalt – pidin teostama inseneripraktikat, aga näed – võeti hoopis müügiosakonda ja pidin esimesed 3 kuud sekretäri kõrval jooniseid kopeerima ja kohvi tegema ja telefoni vastu võtma. Peale kolme kuud pakuti tööd poole kohaga. Töötasin nii 4 kuud. Seejärel pakuti täiskohaga kohta, mitte väga hea palgaga, aga kamoon, ma tulin otse koolist. Töötasin järgmise 1,5 aastaga nii palju ja nii kõvasti, et sain kahel korral endale palka juurde küsida. Ja kui mingi hetk pidin endale kõrvale sama ametinimetusega inimest (teisele turule) leidma, siis jõudsid mulle laua taha ikka täiesti utoopilised noored – kes soovis 2000€ kätte palka esimese kursuse päevaõppe kõrvalt tööd tehes; kes oli esimesel töövestlusel pidanud eelmisel õhtul maha sellise rebaste peo, et terve intervjueerimisruum ja sh mina oli vine all.
Ja ost ja müük – kui elementaarne. Meil on ka kodus kooslus – mina müük, elukaaslane tootmine. Ja olemegi õppinud asju erinevate vinklite alt vaatama.
See maailm on viimasel ajal omadega nii pekkis, et valus on mõelda. Valus on mõelda, mis lähitulevik tooma hakkab. Vaatan nt oma suhtlusringkonda ja osade inimeste reageering Trumpile – ah, las teeb seal USAs, mis tahab, ongi normaalne. Tahaks raputada neid – kui palju see meid siin Eestis tegelikult mõjutab/mõjutama hakkab, ei aima vist keegi. Kahjuks.
Kui nõme on mõelda, et lähen esmaspäeval Stockholmi ja pean mõtlema kas Sentralstasjonist on võimalik turvaliselt kilomeetri kaugusele objektile kõndida või mitte.
Jaa, ma tahaks ka raputada neid, kes ütlevad, et las teeb seal USAs mida tahab.
Ma tahaks raputada neid, kes arvavad, et suures plaanis on mingit vahet kas esilõust usa-s on trump või zombie-hillary. niikuinii tõmmatakse niite ühest kohast.
Ei sa pole loll. Maailm ongi fucked up! 😀
Ütlen ausalt, mind Trump ei häiri. Ja see kuipalju see meid mõjutab või mitte, seda näitab aeg. Selle taustal ma ei saa aru ka, mis Obama taganutmine see nüüd lahti läinud on. Kui ta veel ametis oli, siis oli USAs koguaeg mingi kisa selle üle, kuidas Michelle kannab ainult kalleid disainerrõivaid, mis läksid riigieelarvest ja miljonidollarilised puhkusereisid. Ja igasugu muud asjad – Liibüa jne. Inimestel on see mälu ikka nõnda lühike.
AGA kõige rohkem hämmastab mind ikka see kohalik Eesti värk. Ülepäeva on juba teated sellest, kuidas kusagil riigiametis altkäemaksu võetakse või mingeid rahasid tuuri pannakse. Riigikogus võivad istuda kriminaalkurjategijad või lihtsalt petised – nagu Toobal ja Laasi ja see Vaarmann, kes PRIAt petta proovis. Jah, neid praegu seal enam ei ole, aga õigluseveski jahvatab ikka maru aeglaselt. Kilekoti-Michal pani telekas valge kampsuni selga ja oli peale seda kohe nagu puhas poiss.Ikka veel on see nõuka mentaliteet sees, et tööandja tagant varastada on OK – ometigi peaks ju tolle aja inimesi ju suht vähe igalpool ladvikus olema, pigem on noori peale tulnud. Kogu see värk ajab mind oksele. Ja siis näägutatakse nende madalapalgalist kallal ja ettevõtjate kallal – makske aga rohkem makse. Otsitakse mingit moraalimajakat, aga no seda ei ole seal ladvikus olemaski vist. Ka pr president ei leidnud ju kuidagi aega mainimaks, et saab mingit hiigelhüvitist kusagilt Euroopast. Oleks võinud ju ka žesti teha nagu Leedu president, kes selle hüvitise saamise ajaks loobus poolest oma presidendipalgast.
Ma tunnen viimasel ajal pidevalt muret, et kuidas ma küll elatud saan. Tegelikult ju alles ca 1/3 elust elatud ja hirmutav mõelda, et 2 korda sama aja pean veel ära kannatama. Kannatama just sellepärast, et ma vaatan ka pidevalt, et kuidas KÕÕÕIIIIKKK nii aru on kaotanud. Ma tean, et tavaliselt on loll see, kes arvab, et ta on teistest targem, aga noh.. ma ei oska muudmoodi vaadata seda ümberringset maailma enam.
Just see, et alati on kõige uhkemat ja uuemat mudelit vaja. Minul on alati nii, et kuni vana toimib hästi, pole ju uuel mõtet. Mul on hetkel isegi veel vana suuuuuuuuuure tagumikuga telekas. Jah, ma muidugi tahaks uut telekat endale, 50-tollist smartTV-d jne, aga ma mõtlen pidevalt oma telekat vaadates, et fakk, ta ju töötab. Pilti näitab. Värviline ka teine. Et milleks siis see 500 euri lihtsalt uue pähe maha visata. Kui mul see lisaraha niisama vedeleks, et teda kuskile mujale panna poleks enam, siis muidugi, aga paraku on ikka hulgaliselt muid asju, mille alla seda raha targem on kulutada. Asjadele, mida TÕESTI on vaja sellepärast, et ilma ei saa, mitte et “vahetaks välja.”
Ja noh, üleüldse kõik need sinu nimetatud asjad ka. Mõne inimesega olen sel teemal arutada üritanud, et noh.. oma vaatepunkti selgitada vms, aga mind naerdakse lihtsalt välja. Nagu ikka.. kõik, kes vanast kinni hoiavad, naerdakse välja. Ja too Helen viis selle asja kohe eriti moodi. “Ei hooli väärtustEST – pohka!” Eesti uus tunnuslause. 😀
Jaa, tarbimine on täiega üle piiri läinud ja mu meelest on nii kurb, et seda peetakse mingiks näitajaks. Ma ei ütle, et tarbida ei tohi, aga koike võiks teha natuke teadlikumalt. Ja no väärtustest mitte hoolimine ajab mind lausa hulluks.
“Pilti näitab. Värviline ka teine. Et milleks siis see 500 euri lihtsalt uue pähe maha visata. Kui mul see lisaraha niisama vedeleks, et teda kuskile mujale panna poleks enam, siis muidugi, aga paraku on ikka hulgaliselt muid asju, mille alla seda raha targem on kulutada.”
Ma tahan seda mõtet kommenteerida. Kui Sul polegi võimalik osta uut telekat, sest Sul on VAJA osta näiteks lastele talvesaapad ja joped ja endale süüa, siis on LIHTNE mitte osta seda uut telekat, siis ongi lihtne mitte üle tarbida. Tõeline kunst ja oskus ja arukus ja mõistlikkus on see, kui Sul on see võimalus, aga Sa ei tee seda!
Ma tahtsin sama kommenteerida, et siin ei tundu uue teleka ost olevat teadlik valik mitte tarbida (sest oli ka välja toodud, et kui raha oleks ja midagi muud vaja ei oleks, siis ikka ostaks uue teleka ka) vaid kinni rahalistes võimalustes tarbida. Ja neid kahte aspekti ei saa omavahel võrduma panna.
Mina ütleks siinkohal seda, et ma polegi väitnud, et mul ei ole raha telekaostuks, vaid et raha ei vedele niivõrd külluses, et seda osta. Ma ei usu, et ühelgi tavainimesel vedeleb tuhat eurot niisama taskus iga kuu, mis kuskile enam ära ei kulu ja lubavad endale uue iphone 7. Ikka tehakse see väljaminek millegi arvelt. Igaüks, kes meist uut iphone omab, ei saa 1500 eurot kuus kätte, millest 500 läheb arvetele ja ülejäänu ÜHE telefoni (teleri) peale laiaks lüüa.
Minu mõttekäik oli see, et kui ma saaks praegu iga kuu 2500 eurot kätte, siis ma ilmselt ostaks teleka, sest ma tõesti suudaks üks kuu see tonn liigtarbimisele kulutada, aga ütlen reaalselt, et sellest väiksema palga puhul ma hetkel ei näe absoluutselt mõtet selle jaoks.
Ilmselgelt PEA IGA inimene, kellel oleks tohhuijaa vaba raha taskus, kulutaks mõttetult ja ostaks asju, millest unistanud/puudus/mida reklaamitakse.
pole päris üks-ühele, aga küllalt suur ühisosa ja olulisim – see suhtumine! http://ekspress.delfi.ee/elu/lumehelbekesed-polvkond-keda-iseloomustab-solvumine?id=77078038 ja nagu ütles mulle praeguseks ca 5 aastat tagasi endine töökaaslas-lumehelbeke, kui kõigepealt ma tegin ära oma töö ja siis pool tema oma: “peadki rohkem tegema, kui sa kiirem oled. oma viga!”
ehk lollus jmt ei ole enam häbiasi, arenemine on oma viga ja kui midagi ei oska, siis võib õlgu kehitada ja fb akent edasi passida. mul on ikka väga raske seda mõista.
Pean seda nüüd lugema, sissejuhatus tundus põnev ja kui see räägib sellest, mis ma arvan, siis on mul samad mõtted, et tundub, et loll on see, kes tahab areneda ja õppida. olulisem on yolo-suhtumine:S
see artikkel on siiski natuke teise nurga alt (aga ikkagi huvitav), pigem et see osalusmedalite jagamine on tekitanudki selle “olen emme-issi lumehelbekene”-põlvkonna, kes ainuüksi kohaletulemise eest palka tahab saada ja kui ta veel tööd ka peab tegema, siis on ta ju lausa kätelkandmist väärt! minu jaoks on kogu see sinu postituse, kommentaaride ja selle artikli teema pluss mu enda kogemus sellise inimesega lihtsalt väga seotud. ma võin ka eksida muidugi.
A selline point, oh jaa, selliseid lumehelbekesi tean ise ka. Kahjuks.
igatahes tuleb olla hästi hädine, mitte midagi teada, mitte midagi osata (sest kui midagi ei tea ega oska, siis ei saa ju ka midagi teha!), pidevalt solvuda, erikohtlemist nõuda, rääkida, kui kiire ja raske on ja kui preemiat ei saa, siis seda rida korrata. tuleb käia käsi pikal ja endale igast soodsat tilu-lilu kokku manguda. ja kes selle “elustiiliga” (õõh!) nõus ei ole või seda kuidagi kommenteerida julgeb, siis “sa oled lihtsalt kade, et ma sinust paremini elada oskan!” ja kummastav on see, et selline null eneseuhkusega elu ei olegi enam kummastav, sest minul näiteks oleks piinlik niimoodi elada. overtoni aken liigub, kahjuks.
Mis värk nende Canada Goose jopedega on, nagu iga teine kannaks neid, päriselt? Põhimõtteliselt iga teine tallinlane maksab Eesti keskmise neto kuupalga ühe jope peale?
Oslos kannab neid tõesti vaata et pea iga teine, Norras üldiselt ehk iga viies:)
Mina räägin Eestist 🙂