Te ei kujuta ette, kuidas mulle ei meeldi igasugused staar-liitega inimesed, st et inimesi ma muidugi ei tunne, aga mulle ei meeldi see, kuidas lampi mingeid staare vorbitakse. Üks kõige ebameeldivamaid selliseid on minu jaoks staarkiropraktik Allan Oolo. Ma olen temaga näinud mingeid intervjuusid ja ma ausalt tema juurde oma konte väänama ei läheks. Mulle tundub, et ta on rohkem staar kui kiropraktik (ma ei sea kahtluse alla tema oskusi, see staarigeen on lihtsalt üleliigne ja häiriv).
Küll aga pean ma temast kirjutama natukene positiivses valguses. Jaanuari alguses levis meedias video sellest, kuidas kiropraktiku emale tehakse mürgisüst, et eakas ema ei peaks valudes piinlema, vaid saaks lahkuda nii nagu tema soovis, oma kodus ja ümbritsetuna lähedastest. Olgu, ma saan aru, et paljude jaoks mõjus see video liiga julmalt ja paljud nägid selles Oolo enesereklaami, kuid siinkohal ei oleks mina nii kriitiline. Ma üldse ei välista, et staar kasutab iga võimalust enda reklaamiks, kuid millegi pärast tundub mulle, et tema mõte oli näidata, et eutanaasia, mis Kanadas, kus mürgisüst tehti, on lubatud, ei ole mõrv ega “enesetapp kellegi teise käe läbi”, vaid tegelikult inimlik moodus lasta haigel väärikalt Nangijaalasse minna. “Parim viis näidata, kui palju sa kedagi armastad, on lubada tal surra nii, nagu ta ise soovib,” nagu ta ütleb.
Ma olen eutanaasia peale palju mõelnud, ma olen sellel teemal rääkinud nii vanaema kui vanatädi ja tuttavatega. Ma leian end tihti mõttelt, et kahju, et vanatädi suri enne Ida sündi, et ta oleks ju võinud natukene veel elada, sest me tunneme temast puudust, kuid tegelikult kui mõtlema hakata, on see meist väga egoistlik. Tädi oli vana ja haige, kodust väljas ei käinud, oli lihtsalt toas nelja seina vahel, marineeritud liha ja lihapirukaid ning pasteeti ja sülti ei teinud juba enam ammu, tal ei olnud enam jõudu. Tema oli vaid vana ja väsinud, aga paljudel on ju lisaks veel ka valud, nad on voodihaiged, mõistus on läinud, nad vajavad 24/7 hoolt, et süüa, pesta, mähkmed vahetatud. Egoistlikult võime meie ju mõelda, et vähemalt elab, kuid tegelikult ei ole see ju elu. Sama kehtib minu meelest ka nende inimeste kohta, kelle mõni avarii, õnnetus või haigus on muutnud “juurviljaks”. Vähemalt on elus, mõtleme me, jällegi egoistlikult. Juba sündides sügava puudega lapsed, kes ei hakka elu elamagi, miks piinata neid ja nende vanemaid. Jah, ma saan täiesti aru, et see, mis ma ütlen, kõlab julmalt, kuid ma olen seda meelt, et teatud juhtudel peaks eutanaasia olema lubatud.
Aga kes otsustab, kuna ja millistel juhtudel? Kas inimene on ikka “piisavalt juurvili”, et selline otsus vastu võtta. Kas süükoorem laseb pärast elada? See ei ole lihtne teema, ei peagi olema, aga kas te olete kunagi suhelnud lastega, kes peavad põetama oma ema või isa, kes on ravimatult haige, piinades ja valudes ning voodihaige või vanematega, kes põetavad ja hooldavad oma sügava puudega last? Selliseid inimesi on palju ja olgugi et nad armastavad oma vanemaid ja lapsi südamest, on nende kõigi peast läbi käinud ka eutanaasia mõte. Et miks see ometi pole lubatud? Pole midagi hullemat kui näha endale kedagi kallist piinlemas. Eutanaasia oleks kergendus kõigile neile osapooltele.
Matustest me ju räägime oma eluajal. Milliseid matuseid keegi tahab ja millised võiksid olla peied, millised on meie viimased soovid, samamoodi võiksime me rääkida selgeks, millistel puhkudel oleks eutanaasia meie valik.
Videot saate näha Õhtulehest.
Tihti noored ja terved inimesed ei mõista ja ei tunne, mida haige/vana tunda võib, muidugi tahaksime rohkem hetki enda lähedastega, samas kui nende enesetunne neid hetki nautida enam ei võimalda, siis kas see on seda väärt või peaksime enda ego alla suruma ja leppima hetkedega minevikust. Lahkus hiljuti sugulane, vanust pea 80, viimased paar nädalat oli enesetunne kehva, aga keeldus arstiabist, enne seda oli üsna terve inimene olnud. Oli raske mõista, miks inimene arsti juurde ei lähe, aga samas ehk tundis, et on minemas ja soovis veeta viimased hetked kodus, ilma arstide poolt läbi torgituna/uurituna. Kas oleks kerge arsruabi inimesele paar aastat veel andnud või lihtsalt hulk uuringuid ja tõdemus, et ei tea mis viga/midagi pole enam teha ja inimene ikka samal ajal läinud, lihtsalt haiglas. Surigi öösel une pealt oma kodus nagu soovinud oli.
Nii palju kui ma olen aru saanud, siis vanade inimeste puhul arstid ei viitsigi suurt midagi teha, teevadki mingid moepärast uuringud ja tõdevad, et noh lihtsalt vana ja siis on kurb küll kui see vana just haiglas läheb, mitte omas kodus ja une pealt nii nagu tegelikult loodetakse.
Ei saanud seekord jätta kommenteerimata. Olen ka ise noor arst ning, Eveliis, sulle on täiesti vale mulje selle koha pealt saanud. Mida rohkem olen näinud haiglatöö köögipoolt, seda suurem eutanaasia pooldaja minust saanud on. Reaalsus on Eestis praegu selline, et kuna eutanaasia pole lubatud, siis pingutatakse ja putitatakse vanureid ja muidu raskelt haigeid viimase võimaluseni, millega pikendatakse seda niigi küsitava kvaliteediga elu nii, kuis võimalik, sest arst on kohustatud aitama. Isegi, kui näed, et selle inimese elus hoidmine on piin ta perele, talle endale ja ka maksumaksja rahakotile (sinna lähevad hiigelrahad), siis tuleb edasi ponnistada, kuna muidu võivad lähedased hiljem kaevata. Minu arvates on see ebanormaalne ja selle põhjuseks ebaterve suhtumine surma, mis meie ühiskonnas valitseb. Ollakse võõrdunud surmast ja seda ei nähta elu osana, lisaks on inimestel ebareaalsed ootused arstiabile. Lugesin kord huvitavat artiklit sellest, kuidas arstid surevad ning seal oli välja toodud, et just meedikud loobuvad tihti sellest “lõpuni putitamisest” enda puhul, kui võimalik. Ise loodan, et kui olen vana ja haige, on eutanaasia lubatud ja on võimalus inimväärsele lõpule, mis praegu on keeruline.
olen selle koha pealt Sinuga nõus, et kahjuks tuleb arstidel putitada ka neid haigeid, kelle elukvaliteet on küsitav ja piinade lõpetamiseks (nii hooldatavale kui hooldajale) oleks eutanaasia väga inimlik valik.
Minu arvamus arstiabist tugineb minu enda vanaema näite põhjal, kes on jummala eluterve suhtumisega 84-aastane naine, kuid arstid on tihti suhtunud temasse, et ah mis me ikka, ta juba niikuinii nii vana. Heaks näiteks tema jala lugu: https://estonianwithabackpack.com/2016/08/07/arstiabi-ja-vanadus-hoiatus-sisaldab-vaga-hairivaid-fotosid/
Mina ise loodan ka, et kui olen vana ja peaksin olema haige, siis on eutanaasia lubatud, et saan ise otsustada, millise mälestuspildi oma lähedastele jätan
Kiropraktik on see sõna 🙂
Aga olen täiesti nõus Sinuga. Teatud juhtudel peaks eutanaasia lubatud olema (jajah, juhtub imesid ja inimesed paranevad maagiliselt haigustest, millest nad teadusele tuginedes paranema ei peaks…), aga paraku tundub, et Eestil on sinna veel pikk-pikk maa minna.
Jeesus, ma ei tea, miks ma midagi muud kirjutasin, täiesti jobu:) Tänud!
Jeesus, ma ei tea, miks ma midagi muud kirjutasin, täiesti jobu:) Norra keel vist lendas sisse. Aga tänud parandamast!
Meil on sõprade ringis ikka jutuks tulnud eutanaasia ja olen ka korduvalt üle öelnud, et kui ma peaksin miski tõttu õnnetusse sattutama, mille tagajärel “veggie” oleksin, siis kolige mind kuhugi, kus eutanaasia oleks seaduslik. Tean muidugi, et teoorias see nii lihtne olema ei saa…Samuti oleme sellel teemal põgusalt ka elukaaslasega rääkinud.
Vaatan oma vanaema, diagnoositud Alzheimeriga. See on ju õudne. Inimene ei saa enam absoluutselt aru, kes ta on, kus ta on ja kes oleme meie tema ümber. Kui ma peaksin oma elu viimased aastakümned niimoodi veetma, siis see pole ju elu.
Ühesõnaga – eutanaasia poolt.
Jah, ma olen sama öelnud, et viige mind siis Kanadasse kui ma peaks “juurviljaks” jääma, sest mina ei usu imelistesse paranemistesse. Ja olen ka näinud vanainimesi, kes ei saa aru, miks nad on ja kes nad on, lisaks voodihaiged ja mähkmed, milleks sellist piina juba just sellele vanainimesele endale. See ei ole elu!
Olen teemaarendusega üldjoontes nõus, aga millega not in amillion years, et oma lihase ema lahkumine pannakse kogu maailma internetikasutajatele n-ö hommikukohvikõrvaseks !!!😨
Olen olnud oma ema lahkumise juures ja võin öelda, et see oli väga intiimne (olime mina, vend ja isa) ja samas tugev ja meid kõiki ühendav kogemus. Mul on siiralt süda rahul, et ta sai minna just niiviisi kodus, rahulikult, ümbritsetuna oma kõige lähedasematest… Mul tulevad külmavärinad peale, kui ma sellele videole mõtlen, mida lugupeetud tohter jagada võttis…
“…kes põetavad ja hooldavad oma sügava puudega last? Selliseid inimesi on palju ja olgugi et nad armastavad oma vanemaid ja lapsi südamest, on nende kõigi peast läbi käinud ka eutanaasia mõte.”
See väide on küll nüüd igast otsast ligadi-logadi. Ma töötan ise raske ja sügava vaimupuude ja liitpuudega lastega ja arusaam, et nad nüüd päev otsa ainult silmi pilgutavad ja lihtsalt on, on väga väär. Tõsi, nad ei saa kõrvalise abita hakkama ega hakka kunagi tööl käima, aga osad neist räägivad ja täiesti mõtestatud juttu, väljendavad ennast piltide abil, kõnnivad/jooksevad. Ühesünaga raske ja sügava puudega laps ei ole meie kellegi esmane valik, aga ei ole ka “juurvili”, kes on surmasüsti vääriline. Ma julgen väita, et lastest kellega ma töötan ehk ainult väga üksiku ema või isa on eutanaasia võimaluse puudumise üle kurb olnud.
Ma saan aru, et see väide võib tunduda ligadi-logadi ja eriti julm, aga ma ei pidanudki silma selliseid lapsi, kes end puudest hoolimata ühel või teisel moel väljendada suudavad. Ja no kindlasti ei pea ma silmas seda, et laps on “koormaks” kui ta ei oska kõndida või on vaimupuudega ja et nende vanematel peaks olema õigus eutanaasia valida.
Küll aga olen ma seda meelt, et väärarenguga sündinud lapse puhul võiks vanemal õigus olla ka sellist võimalust kaaluda. Seda siis kui laps on sündinud, mitte kui tema eest on juba 10 aastat hoolitsetud, siis ei tuleks ilmselt jah suurem osa vanemaid sellisele mõttele.