Mulle meeldib punane vein, sellest veel rohkem meeldib mulle šampanja ja vahuvein*. Kui on võimalus, siis joon, ei häbene ka, teen nalja kui olen endast nii välja viidud, et peaks kohe 40 grammi konjakit tegema. Parafraseerides klassikuid – “baar, mehed, muusika, mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada!”.
Ja just selliste naljade ning postituste peale tulevad välja pühakud ja moraalijüngrid, kes arvavad, et alkohol on liiga oluline osa mu argipäevast, et ma olen kogu aeg purupurjus või vähemalt kerges vines, sest mu postitused on idiootsed/rumalad/segased ja noh laias laastus, et mul on probleem, sest ma räägin ju “nii tihti” alkoholist. Kunagi ammu olid mu õel külas usklikest sõbrad, mina, pläralõug juba siis, tegin nalja ja olin ülemeelikus tujus, käes morsiklaas, mille sisu oli ka (jah kujutage ette) morss, kuid rääkisin, et see on vein. Kui mu õde oma sõpradega hiljem uuesti kohtus, ütlesid nad mu õele, et ehk oleks mul abi vaja, et tundub, et mul on alkoholiga probleem, et niimoodi keset päeva muudkui aga veini trimpan. No vot. Mul on “alkoholiprobleem” olnud siis juba pea 15 aastat. Oli ka aeg, et keegi lõpuks sellele uuesti jälile saaks.
Viimane lause on muidugi öeldud irooniaga, sest mind ajavad sellised pühakud naerma. Või siis inimesed, kes ei tunne teist inimest ja tema huumorisoont ning selle järgi oma otsused teevad. Ma ei ütlegi, et minu huumorisoon kõigile meeldima peaks või ka arusaadav oleks, aga püha jeesus, ma ei osanud ka kuidagi arvata, et sellest saab tõlgendada, et olen mitteniianonüümne joomahull, kelle ainus mõte silmad lahti tehes on, et kas kapis ikka on piisavalt veini. Marimell sai ka hiljuti “kriitikaga” pihta, et no mis naine, kingib mehele jõuludeks litsi tellimiseks raha. Jah, just selle eesmärgiga ta tõesti selle raha kinkis. Püha lihtsameelsust! Sama on minuga. Kui ma ütleksin, et Ida ajab mind aegajalt nii hulluks, et tahaksin ta kanakuuti kinni panna, kas nad siis ka hakkaks muret tundma, et äkki see hull ema (purjus peaga of course) paneksi oma lapse kanakuuti kinni.
No vot. Ja nii ongi, et kui ma ütlen, et mulle meeldib alkohol, siis see ei tähenda hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks vähemalt pudelit veini. Ma võin seda muidugi ka teha kui mingil põhjusel isu peaks tulema;)
Muidugi olen ma nooremana alkoholi kuritarvitanud, teinud igasugu rumalusi ja tänan täna jumalat, et tol ajal ei olnud veel nutiseadmed väga levinud. Ma ei tahaks, et keegi, kes minu ja ühe tänaseks suhteliselt tuntud koka purjuspäi jauramise keset raekojaplatsi oleks üles filminud ja siis selle teistele vaatamiseks üles laadinud kuhugi internetikeskkonda. See oli mu 30.juubel. Kes olid kohal, need mäletavad seda “legendaarset perses pidu” nagu ma 987684793 korda korrutasin, vaevu püsti seistes ja väites, et pole purjus. Ühtlasi jäi see ka mu viimaseks suuremaks alkoholi tarbimiseks. Ma kasvasin suureks. Ühest üleliigsest korrast piisas. Ja minu suuremad pidutsemised lõppesid just selle peoga.
See aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks enam peod ja alkohol. Need on lihtsalt muutunud. Ma ei tea, kas neid saab just nimetada kultuurseteks,sest ikka tuleb ette, et jood õhtu jooksul sõbrannaga kolm pudelit veini ära ja lubad hommikul, et mitte kunagi enam, aga ma oskan piiri pidada. Salaja ei joo ja ei häbene. Ei oota ka kuni kell saab viis või kuus kui tahan klaasi veini, ma ei ole kunagi aru saanud, miks on justkui aktsepteeritud õhtune veinitamine, aga päevane veinitamine on justkui alkoholismi tunnusmärk. Ja no jällegi kui ma ütlen “päevane veinitamine”, siis ei tähenda see joomist ärikohtumisel, töö ajal, väikese lapsega koos. “Aga Ida?” küsivad nüüd pühakud, “kes siis tema on?” Ida ei ole mingi saamatu beebi enam ja ma ei ole imetav ema, ma olen ka varem kirjutanud sellest, et ei arva, et lapse eest peaks alkoholi tarbimist varjama (SIIN). Tahate ma avaldan teile ka ühe saladuse? Väga paljud emad joovad laste kõrval. Sellest lihtsalt ei räägita, sest kardetakse selliseid kommentaare ja hukkamõistu nagu mina oma alkoholinaljade pärast sain/saan.
Ühesõnaga tahan ma öelda, et inimeste elud oleks palju lihtsamad, kui nad ei võtaks kõike nii tõsiselt, omaks killukest huumorisoont ja võtaks vahelduseks klaasi või kaks veini. Närvide rahustamiseks. Võite mulle külla jooma tulla, veini on siin majas alati, sest nii uskumatu kui see ka ei kõla, siis kõike kogust ei suuda ma üksinda ära juua.
*lisaks meeldivad mulle ka mõned konjakid, akvavit, tume õlu, kuiv siider, gin toonikuga, dry martini. Heas seltskonnas võin ma vabalt juua Galliano shot´e, puhkuse ajal longero´t ja Meat Marketis kokteile. Aga ma ei joo viina, viskit ja rummi. Rumm koolaga on mu meelest kohutav. Sama kohutav kui magus siider, punane vein Coca-Colaga ja “lamava mehe” vein.
Oot-oot, kas on kindel, et sa mu alter ego pole :)? Välja arvatud see, et mulle ei meeldi tume õlu, oleks JÄLLE nagu minu kirjutatud.
Aga võib olla olen jah siis👊😂😎
Ülereageerimisega olen üdini nõus – enamus lugejaid arvab end olevat õnnistatud mingisuguse erilise ridadevahelt lugemise oskusega ning samas puudub neil ju korrektne lugemis- ja analüüsimisoskus.
Ühte asja tahtsin siiski kommenteerida, mina olen üles kasvanud emaga, kelle jaoks oli ka selline vahetevahel trimpamine (näiteks peale tööpäeva) normaalne ja ta ei varjanud seda minu eest. Kahjuks aga mina, olles emaga pidevalt koos ja nähes teda nii kainena ja veidi võtnuna, tegin vahet nendel kahel inimesel ja see joonud versioon emast ei meeldinud mulle üldse. Olgu ta siis vähe võtnud, ükskõik – tema kõne muutus teistsuguseks, silmavaade polnud sama, IQ oleks nagu poole võrra vähenenud ja seda kõike ilma, et purjus oleks olnud, ta oli lihtsalt vähe võtt. Ma ei ütle, et Sinuga need asjad juhtuvad, kui oled joonud, olen ju Sind vaid blogi kaudu näinud.
Lihtsalt väike ääremärkus ja üldse mitte halva pärast. Ma ei taha end ülistada ega ülalt alla rääkida, aga mina, olles ema, ei suuda haarata selle veiniklaasi järele, kui ma tean, et mu laps näeb mind kui mul on promill veres. Nooremana olin kõva pidutseja ja sõbrannadki mäletavad neid lollusi ja nalju, mis alkoholi mõjutusel korda said viidud, aga emaks saades tulid kõik need halvad mälestused oma ema kohta taas pinnale ja rohkem ma pole purjus ega kasvõi svipsis olnud. Just putting it out there. Et äkki Idale ka ei meeldi?
Jaa, olen selle ääremärkuseg igati nõus, ma olen paljudelt lastelt kuulnud, kuidas neid vanemate trimpamine on tegelikult häirinud samal ajal kui vanemad arvasid, et no mis see klaasike ikka ja laps ei saa arugi. See on kindlasti oluline meeles pidada, et laps saab aru ja purjus/vines/švipsis ema ei pruugi meeldida. Mul on endal mõned reeglid seoses alkoholigs enda jaoks, mida püüan jälgida, eriti lapse kasvades.
See kommentaar on kümnesse – mul on oma perekonnast samad mälestused. Vanemad on alkoholiga täiesti teistsugused ja juba viimased kümme aastat või rohkem väldin nendega koos olemist kui tarbitud kogused juba üle piiri lähevad – ei taha, ei soovi. Sel hetkel pole nad minu vanemad ja nende käitumised ning jutud tekitavad ausalt öeldes tülgastust.
Sulle sobiks elu Hispaanias, siin käib väike vein (või õlu…või misiganes jook) iga asja juurde ja kellelgi ei tuleks pähe viltu vaadata, oled sa lastega või ilma. Näiteks isegi 4a lapse sünnipäeval batuudikeskuses on lapsevanematel õlled näpus – Eestis saaks sellise asjaga ilmselt kuskile õhtulehe esikaanele 😀
Jaah, kõlab üsna kummaliselt Eesti kontekstis see batuudikeskuses õlletamine:D aga ma tegelikult arvan, et vahe ongi kultuuris. Hispaanias (ma arvan) on üks õlu näpus, meil, eestlastel, kast.
Mulle sobiks Hispaania igatepidi elukohaks. Toit, keel, kliima, temperament, vein…oleks sinna pidanud poe tegema;)
Ole hea, soovita head veini 🙂
Ongi nii, et niikui mainid, et vein meeldib ja jah jood ka veel, siis tuleb suhtumine, et peaks nagu abi otsima. Et lapsed on mustad ja nurgas ja värisevad ja ema vines ja räuskab. Mõnes mõttes on ju tegelikult hea, et ühiskond järjest enam alkoholi ettevaatlikult suhtub, noorte seas pidavat trend olema üldse mitte juua….oh oleks see 10-15a tagasi nii olnud. Siis ma ikka tõmbasin korduvalt üle ja tänan ka sisimas kõiki pühakuid, et sotsiaalmeedia levinud polnud ja kõike koguaeg ei filmitud ja salvestatud.
Aga nüüd mulle meeldib küll veini juua. Enamasti kodus, lõõgastuseks. Ja ainult niipalju, et pohma ei oleks. Väljas olles eriti mitte, sest siis ei või lõbus ja humoorikas olla, ei või tantsida nii nagu keegi ei vaataks (ma muud moodi ei oskagi, st üldse ei oska :D). Sest arvatakse, et ju on purjakil ja ma siis parem ei anna üldse kahtluseks alust. Mul see ilmselt nooruspõlve taak
Kusjuures ma olen ka mõelnud, et kui ma noor olin, siis oli ikka popp juua ja no ikka mida rohkem eks, aga praegu ma tean aina rohkem ja rohkem 15+ noori, kelle jaoks alkohol on täiesti out. Ja see on mu meelest täiega äge.
Mulle meeldib väljas ka sõbrannadega veinitamas käia, aga just kohvikus või restoranis, aga ma tõesti arvan, et minu laps (veel?=) ei pea minu veinitamise pärast küll muretsema. St et loomulikult ei oleks mu meelest okei mingeid joomapidusid lapsega korraldada, aga see pole niikuinii enam minu teetassike. Peod jäid ikka sinna aega kui vanus veel 2ga hakkas:D