Neid, “mis siis kui” mõtteid on ilmselt mu peas pidevalt ja täiesti erisuguseid, alates sellest, et “mis siis kui kook ei tule välja” kuni selleni, et “mis siis kui ma ei suuda laene maksta”, aga on üks selline “mis siis kui”, mis mulle üldse ei meeldi. Ma püüan seda vähe mõelda, kuid ikka juhtub, et ma mõtlen, et “mis siis kui temaga midagi juhtunud on”.

Noh näiteks läheb Marek linna ja on seal kauem kui ma oleksin oodanud, ühel hetkel leian ma end mõttelt, et teed on libedad, nii palju juhtub õnnetusi, “mis siis kui” temaga mingi õnnetus juhtunud on. Siis ma jõuan mõelda, mis olid mu viimased sõnad, kas me kallistasime, kas me olime heas tujus. Ma jõuan oma mõtetes nii kaugele, et mul tekib hirm. Ma saan aru, et see on lapsik ja ilmselt ka natuke hullumeelne, kuid ma ei saa sinna midagi parata.

Kunagi kui Marek esimest korda “nalja tegi” ja alles järgmise päeva lõunaks peole laekus ega olnud ka oma telefonile vastanud, istusin ma kodus trepi peal, kimusin suitsu ja olin peas juba valmis mõelnud, mida matustel öelda. Õõvastavad mõtted küll, aga eks te ju saate aru, miks kalli inimese kadumine mu jaoks kõige suurem hirm on. Ma muidu ei ole ka selline inimene, kes väga helistaks, kui teine väljas on, aga tookord tekkis mul juba hirm ja ma helistasin. Kui telefonile ei vastatud, olin ma kindel, et nüüd on midagi juhtunud. Marek laekus õnneks siiski täiesti ühes tükis järgmise päeva lõunaks koju. Ta ei olnud julgenud telefoni vastu võtta, sest arvas, et olen püha viha täis ja parem on keretäis vastu võtta koju jõudes. Nojah, selleks ajaks kui ta koju jõudis, oli ju mu viha asendunud hirmuga ja ma olin rõõmus nähes teda koju tulemas.

Nüüd on lisaks Marekile lisandunud ka hirm Ida pärast. “Mis siis kui” temaga midagi juhtub. Alles eelmine nädal tuli Ida koos täditütrega bussiga Tartust Tallinna, mis te arvate, kas ma jõudsin mõelda, “mis siis kui” bussiga avarii peaks juhtuma?

Meil on tava üksteisele musi anda kui kodust ära läheme. Kasvõi korraks poodi. Ida on selle tava täitsa uuele levelile viinud. Ta peab andma musi, tegema kalli ja kõige lõpuks ka pai. Kui juhtub, et me sõidame poodi ja tal tuleb meelde, et ta ei teinud issile pai, võib ta nutma hakata. Või mis. Teinekord juhtub nii, et ta hakkab nutma kui ei jõudnud Hugole pai teha kui me ta välja laseme, korraks, pissile:) Aga mulle meeldib see meie väike tava.