Ärkasin hommikul üles imeliku tundega, täpselt sellise tundega, et midagi hakkab juhtuma. Ida tegi mu kõrval silmad lahti ja küsis, kas tal täna ongi sünnipäev. Vastasin jaatavalt. Kuigi päris sünnipäevani on veel täpselt nädal, oli lõpuks kätte jõudnud see päev kui ta sai Norra lasteaias oma sünnipäeva tähistada. Ju see siis ongi, mõtlesin ma, miks ma end teistmoodi tundsin. Ikkagi viie-aastane laps. Pagan, saate aru, aeg ongi läinud nii kiiresti kui mulle öeldi ja ma ei uskunud, sest beebiiga tundus nii piinarikas. Ma olen selle üle elanud. Nüüd saab minna vaid hullemaks, eksju?
Viisin Ida lasteaeda ja keskendusin tööasjadele. Ma tean, et paljud võivad pidada seda ebaausaks, et aegajalt kodust tööd saan teha, aga ausalt, ma ei ole see inimene, kes seda ära kasutaks kurjalt, ma töötan kodus hoopis produktiivsemalt ja keskendunumalt. Samas see ei tähenda, et mulle ei meeldiks kontoris tööl käia. Meeldib küll. Ma tean ka, miks varem ei meeldinud. Kui on ebameeldiv õhkkond ja ussitavad kolleegid, siis püüadki eemale hoida. Lihtne. Meilboksis oli kiri ühelt potentsiaalselt suurkliendilt. Väga positiivne kiri. Me oleme oma läbirääkimistes üsna põnevasse punkti jõudnud. Muidugi tahaks ma, et see kõik käiks kiiremini, aga siis tuletan ma endale meelde, et kiirustamisega kaugele ei sõua. Rahu, rahu, sul on aega, sisendan ma endale. Muide, müügiinimestele on mul vaid üks soovitus – müük läbi sotsiaalmeedia. See toimib palju paremini kui niisama klientide tagaajamine. Viimasel seminaril sain ma ka kinnitust oma arvamusele, et inimesed ei taha suhelda, nad ei taha teiste inimestega suhelda ja seepärast te ei saagi neid telefoni teel kätte, kasutage muid kanaleid ja suhtlus toimib. Enda peal proovitud ja jube hea kui keegi selle ka välja ütles. Oma kogemusest. Pikaajalisemast kogemusest. Ühesõnaga istun nagu nõeltel ja nuputan kogu aeg, kuna juba tõsisemaks tööks läheb. Nii põnev on.
Õhtul vaatasin oma meilboksi. Seal oli ühe kinnitus sortimendinõukogust, et trööstiplaastrid võeti sisse veel 28 apteeki. Testperioodiks, aga ikkagi. Ma ei tee nalja kui ma ütlen teile, et täpselt kaks aastat tagasi hakkasin ma nendega tegelema ja olin kuni selle aasta suveni saanud vaid eitavaid vastuseid. Normaalne inimene oleks alla andnud, aga mina ei ole normaalne. Ma olen loll aga visa. Eelmise postituse valguses võiks öelda, et jube raskelt on tulnud kõik ja päriselt see kiri võttis rõõmupisara silma. Mul oli nii hea meel, et ma ei olnud alla andnud, kuigi veel selle aasta juunis, kui pidin mõned arved, mis mulle üle pea käisid, ette maksma, olin väga lähedal loobumisele. Mis mõte sel kõigel on, mõtlesin ma, miks ma seda teen.
Ma ootasin mingit märki, et milline otsus teha. Loomulikult ei kukkunud mulle sülle ühtegi märki, mis oleks üheselt mõistetavalt öelnud, kallis naine, jätka, aga võib olla oli märk see, et mu sisetunne ütles, et midagi on juhtumas. “Something is going to have to happen. Not necessarily something big. Just something.” nagu ütleb mu üks lemmiktsitaat Erlend Loelt. Ma otsustasin mitte usku kaotada. Tundub, et vaid sellest piisaski.
Esimese kuu müügid esimeses apteegiketis ületasid mu igasugu ootused. Olgem ausad, toode on siiski päris kallis ja ma ei saanud ju kindel olla, et kõik neid apteeki ostma tormavad. Teise kuu müügid ületasid mu ootused veelgi suuremalt. Muidugi ei räägi me suurtest summadest ja tohutust rikkusest, lihtsalt summadest, mis lasevad arved tasuda ja kaupa tellida, aga alustuseks ei olnudki mulle muud vaja, et ma tunneksin energiat ja jaksu ja soovi oma plaane täide viia, toetada samamoodi heategevust nagu Shama ja Anna- Sofia ja Yoga Girl ja Original Cuddlings.
Ja siis tuli tänane kiri, et kohe tuleb leping veel 28 poe jaoks. Ah seda siis mu “täna on kuidagi imeline päev” kõhutunne tähendaski. Ma tundsin, et tahaks tantsida! Tähistada! Ma tean, ma tean, et see on tegelikult nii väike asi, aga kas suured asjad ei saagi alguse väikesest?
