Kuidas vanemad oma lastest maast madalast lumehelbekesi kasvatavad//It’s not of your business what I do with my child

Käisime täna Salme kultuurikeskuses “Punamütsikest” vaatamas. Väga armas tükk oli, vahvad laulud ja huvitav lavastus, lastele ideaalne. Ida vaatas 30 minutit silm punnis peas ja elas täiega kaasa. Aga kahjuks ei taha ma täna kirjutada lavastusest. Ma tahan kirjutada lapsevanematest.

Lapsevanematest, kes ei saa aru, et reeglid kehtivad kõigile. Lastevanematest, kes peavad oma lapsi tähtsamateks. Lapsevanematest, kes õpetavad oma lastele maast madalast ebaviisakat käitumist. Lapsevanematest, kes kasvatavad tuleviku lumehelbekesi. Ma kirjutan konkreetselt kahest lapsevanemast.

Saali oli istumiseks pandud ka üks trepp. Küsisime, kas tohime sinna istuda ja saime vastuseks, et jah, aga mitte kõrgele, sest see on ohtlik. Lavastaja palus ka ühel oma tuttaval vanemal proual sinna trepile istuda ja silma peal hoida, et lapsed sinna kõrgele ei läheks. Proua nii tegigi. Mina istusin üks “korrus” kõrgemale ja leppisime siis vaikimisi kokku, et hoiame silma peal. Siis tuli saali üks vanematepaar oma tütrekesega. Kohti oli küll, aga probleemiks oli see, et laps ju ei näe kõike, mis laval toimub. Aga pole probleemi. “Oota, ma tõstan su sinna kõrgele,” ütles isa ja hakkas oma last üles tõstma. Vanem proua sekkus ja ütles, et sinna ei tohi istuda. “Mis mõttes ei tohi?” läks härra isa puhevile. “Minu laps, mina tean, kuhu ma oma lapse istuma panen,” jätkas ta bravuurikalt. Laps hakkas nutma. Proua kordas, et sinna ei tohi last istuma panna, et see on ohtlik. “Mida te üldse õiendate, sekkute võõrasse ellu, mis see teie asi on, mida ma oma laosega teen!” lärmas isa. Vanema proua kaitseks sekkusid ka teised, et proua ei ülbitse niisama, vaid teeb seda, mida korraldaja palus. Härra isa vaatas ülbelt ringi, otsides korraldajat. Korraldaja saabus, nägi, et on mingi draama ja ütles, et no jah, peaasi, et kõige kõrgemal ei istu ja last üksinda ei jäta.  “No vot, täpselt, ” mauras härra isa edasi, “ma ju ütlesin ja muidugi ei jäta ma teda üksi. Ülbelt tõstis ta oma lapse kõrgemale istmele, emme pühkis samal ajal lapse pisaraid, lohutades last, et pole midagi, see tädi alustas ja isa jätkas kõva häälega podisemist, et “ise istuvad nagu kanad õrrel, aga vot lapsed ei või”. “Tule, tibuke, rahune, ma hoian sul ümbert kinni!” lohutas ta lapsekest. Mis te arvate, kas ta hoidis oma lapse ümbert kinni ka siis kui mobiiltelefon vilkus ja seda vaadata oli vaja?

Laps tõusis veel püstigi, et ikka paremini näha. Minu ees istusid ka lapsed, kes tahtsid paremini näha ja tahtsid ka ülesse ronida. “Ei, sinna ei või!” keelasin ma neid. “Aga miks?” küsisid nemad, “tema ju võib?”

Hea küsimus. Miks tema võis ja teised ei võinud?

Jube ebameeldiv mulje jäi nende vanemate ülbitsevast käitumisest. Lapsest on ka kahju, et ta vanemad ta elu ära rikuvad ja temast lumehelbekese teevad, kes lõpuks üksinda maailmas hakkama ei saa, sest news flash…pärismaailmas kehtivad kõigile reeglid ja nende mitte täitmise eest on välja mõeldud karistused. Kui te kasvatata oma Lumehelbekest teadmises, et talle on rohkem lubatud, siis teete talle karuteene. Mõelge enne ülbitsemist, kas see on eeskuju, mida te tahate oma lapsele näidata!

Mul oleks siiralt hea meel kui need vanemad satuksid seda postitust lugema, end ära tunneks ja neil häbi oleks. Seda viimast on kahjuks siiski vist liiga palju loota. Härra isa ilmselt läheks vihast puhevile ja ütleks, et mida see kanakari ka lapsekasvatamisest ja viisakusest teab. 

//

We went to see kids show today, “Little Red Ridinghood”. It was a well sweet play, the songs were pretty and the play itself interesting, perfect for children. Ida was staring her eyes out for 30 minutes and was very into it. Unfortunately I don’t want to write about the play today. I want to write about parents.

Parents, who don’t understand, that rules are for everyone to follow. Parents, who think that their children are the most important. Parents, who teach from the very young age how to misbehave. Parents, who raise future snowflakes. I am talking about two specific parents.

Beside usual chairs, there was also a stair placed for sitting. We asked, if we could sit there, and the answer was “yes, but not too high, because it is dangerous.” The director asked, if one his acquaintant, an elderly lady, was also willing to keep an eye on the children, so they won’t climb too high. She agreed. I sat one step higher too and we made a silent agreement to keep an eye together. Then parents with their daughter entered the hall. There were plenty of seats available, but also a small problem, that she won’t be able to see everything. “Wait, I will lift you up high there”, said the father and started to lift her up. The elderly lady interfered and said she is not allowed to sit there. “What do you mean not allowed?” he started to question. He continued irreverently, “this is my child and I know, where I put her to sit.” The child started to cry. The elderly lady repeated, that she cannot sit there as it is dangerous. “What are you talking about, why are you interfering into others’ life. It’s not of your business what I do with my child?” and his voice started to become louder. Now other people started to defend the elderly lady, saying that she is not being cocky, but simply following the manager’s orders. Mr. Farther was looking arrogantly around trying to locate the manager. The manager came, saw the drama and said “well okay, as long as she is not sitting on the highest step and you don’t leave her alone.” “Well of course, I told you I was not going to leave her on her own,” he mumbled. So he lifted the child arrogantly on the highest step, same time the mum was drying her tears and comforting that it was all the lady’s fault. The father continued humming “sitting on perch like chicken, but won’t allow children with them!” and comforting the child “c’mon honey bunny, calm down, I’ll keep hold of you!” What do you think, did he hold her even when the mobile phone was blinking and he needed to check it out?

At one point the child even stood up to have a better view. There were more children sitting in front of me, who wanted to see better too and climb up on the highest step. “No, you cannot go there” I forbid them. “But why?” were they confused, “she can be there!”

Good question. Why she could and others couldn’t?

These parents left a very bad impression of them. I felt sorry for the child for having parents, who will ruin her life and turn her into a snowflake, who cannot cope alone in the world, because news flash … there are rules in the real life which you need to follow or other wise you will be punished. If you raise your Snowflake in a belief that everything is allowed, it will not do the child any good. Before being arrogant, think if that is the example you want to show your child!

I would be really happy if those parents read this post. Maybe they would recognize themselves and feel ashamed. Hoping for the last to happen is probably too much to ask for though. Mr. Farther would most likely get furious and doubt, “what would this herd of chicken know about raising children and being polite anyway.”

Ebaviisakas käitumine

Ma olin hiljuti ühes seltskonnas, kuhu peoperenaine oli kutsunud oma sõbrad. Hmm, kas kedagi teist saaks veel peale sõprade kutsuda? Suvalisi möödakäijaid tänavalt? Ühesõnaga, ta oli kutsunud peole inimesed, kellega tema läbi käis. Peol olid ka kaks inimest, kes teineteisest väga palju ei arvanud, seda oli kohe näha, kuidas nende käitumine muutus, kui nad teineteist nägid.

Inimene, kes oli hetk tagasi seltskonnas olnud sõbralik ja naerusuine, muutus vaikseks ja teine, keda ma ka varasemalt tean ja teda ikka ülicooliks olen pidanud, muutus ebameeldivaks ja ülbeks. Tema ainus eesmärk sellel peol oli kõigile näidata, et on tollest esimesest parem, et see inimene on temast madalam ja üldse mitte keegi. Nad tõesti oma iseloomult, välimuselt ja ilmselt ka hariduselt ning kogemustelt on totaalselt erinevatest maailmadest. Umbes nii, et üks on “maakas Kapa-Kohilast” ja teine “snoob Viimsist”. Suvalised näited, ei üldista, lihtsalt püüdsin leida võimalikult erinevad maailmad. Ja ma saan täiesti aru, miks nad omavahel läbi ei saa ega peagi, aga jubedalt hakkas häirima see, kuidas “snoob Viimsist” tahtis terve õhtu vaid ära panna.

Vastik pinge oli õhus kogu aeg. Minu meelest oli selline käitumine peoperenaise suhtes ebaviisakas. Tema on ju kutsunud oma tuttavad ja sõbrad. Mina ka võib-olla ei tahaks “maakaga Kapa-Kohilast” suhelda, selles mõttes, et no kui ikka üldse ei ole ühiseid teemasid, siis milleks, aga ma ei tuleks selle pealegi, et seltskonnas hakata kedagi mõnitama. Arusaadavalt. Kui väga tahaks, siis klatšiks pärast selja taga. Peol lihtsalt suhtleks teiste inimestega, vaataks mulle ebasümpaatsest inimesest mööda ja isegi kui ei oleks võimalik mööda vaadata, siis elementaarne viisakus mul ikkagi säiliks.

Kuigi ka mul on inimesi, kellega ma ühes seltskonnas never ei tahaks olla, aga kui ikka juhtub, et olude sunnil peame ühes ruumis viibima, siis ausalt, ma leian küll, et olen nii palju täiskasvanu, et saan hakkama. See olukord sellel peol oli aga lihtsalt ebameeldiv ja ebaviisakas. Miks oli vaja oma üleolekut nii näidata? Niikui nii tegelikult kõik selles seltskonnas teadsid, et üks on 3000 eurot kuupalka teeniv edukas ärinaine, teine 300 eurot töötu abiraha saav koduperenaine. Siis ikkagi peab paika mu teooria, et on osa inimesi, kes nö lihtsaid inimesi peavad madalamaks kui muru. Isegi kui oma “maaka olekust” hoolimata oli tegu sõbraliku ja muheda inimesega, keda ei oleks pidanud mingil põhjusel niimoodi maha tegema.