Ma olen nüüd vist ennast lõpuks välja maganud. Kuigi kell on kaheksa hommikul ja on laupäev ning ma eeldan, et normaalsed inimsed magavad veel. Samas ma eile vist kell seitse juba magasin. Meelitasin Ida ülesse filmi vaatama ja ega ma sellest filmist suurt ei mäleta, mingeid katkendeid nägin, aga no tõesti ma olin tohutus unevõlas. Ma ei kujuta ette, kuidas ma Ida beebiea üldse üle elasin, siis oli see unevõlg ja magamatus ju tavaline argipäev. Igatahes…ma olen nüüd välja puhanud. Jube mõnus on oma kodus magada.
Aga Norras oli ka ÜLE KAHE AASTA jube mõnus käia. Ma päriselt käisingi viimati Norras Satu matustel ja see oli 2019.aastal. Ma üldse ei valeta kui ma ütlen, et mul on Norraga seoses selline armastan-vihkan suhe olnud üle 20 aasta. Selles mõttes, et iga kord kui ma olin liiga kaua Norras, tundsin ma, et ma tahan Eestisse ja iga kord kui ma olin liiga kaua Eestis, tundsin ma, et tahan Norrasse. Hetkel olen ma ilmselgelt armastan-faasis ja nii oli Gardermoeni jõudmine natuke nagu koju jõudmise tundega. Oleks hea meelega Lillehammeri poole suuna võtnud, aga ees ootas kohtumine Larvikus.
Note to self: kui ärgata kell kaks öösel selleks, et jõuda kella 11ks kliendikohtumisele, siis mõte ei jookse ja sõnad/keeled lähevad sassi. Sellise varase lennu asemel on mõistlik päev varem kohale tulla. Minuga on nii, et kui pole kaua keelt kasutanud, siis ei tule sõnad üldse meelde, aga päev hiljem kui ma autoga Oslo poole vurasin, toimis mu aju juba norrakeelselt. Ja siis neljapäeval tagasi Eestisse jõudes, ei tulnud mul eestikeelsed sõnad meelde. Veider aju, et niimoodi keeltest end segada laseb.
Aga potentsiaalsed koostööpartnerid olid superchillid ja koosolek pisikesest pusimisest siiski edukas. Ma küll vandusin end maapõhja, et mõned asjad meelde ei tulnud, kuid tundub (mu kõhutunne ei peta mind tavaliselt), et sellest polnud midagi. Peale kohtumist ootas mind Farris Bad – väidetavalt üks Norra paremaid spaahotelle. Loomulikult ei olnud mul kaasas ujumisriideid, sest mul ei olnud absoluutselt plaanis spaad kasutada, sest valik sai tehtud selle hotelli kasuks, et pidime nende koostööpartneritega minema õhtust sööma samasse hotelli. Õhtusöök jäi ära ning ma mõtlesin lihtsalt hotellitoas end välja puhata, aga kuna hotelli check in’ i tehes anti kaasa ka spaa kasutamiseks trikoo, siis ma otsustasin järgi vaadata, mis selles spaas siis pakutakse. Spaa nagu spaa ikka. Armas ja hubane, kuid täiesti samasugune nagu kõik need spaad, kus me Eestis käinud oleme. Kui võrrelda, siis võib olla natuke hubasem versioon Laulasmaa spaast.
Kuna üksi oli spaas igav, või avastasin ma, et ma pole nii väga suur spaainimene enam, otsustasin, et käin paarist saunast läbi ja lähen tagasi tuppa. Ühes saunas hakkas keegi norrakas minuga rääkima (ma ei olnud vaimustuses, sest olin väsinud ja pealegi oli selle sauna uksel silt, et siin peab tasa olema). Küsis, et kas olen spaas esimest korda ja kuidas mulle meeldib. Vastasin suhteliselt ükskõikselt, et okei spaa on, aga ei midagi erilist, et olen Eestis nii palju spaades käinud, et midagi vaud nüüd küll pole. Viga! Mulle tuli meelde Odd Børretzeni raamat, kust mulle jäi meelde, et mitte kunagi, never ever, aldri i livet, ütle norrakale, et arstid, suusatajad, kunst, muusika, kirjandus, toit, ilmselt ka hotellid on sinu maal paremad kui Norras kui sa tahad, et su norrakas hästi töötaks ja katki ei läheks. Jäta meelde tõsiasi, et kõik Norras on maailma parim! Ma olin selle vastu eksinud. Norrakas oli pettunud. Hakkasin siis end välja vingerdama ja jõudsime üheskoos järeldusele, et see hotell on luksus. Norrakas oli rahul. Et te Norras sama viga ei teeks, siis soovitan enne Norrasse minekut kasvõi see blogi läbi lugeda.
Minu jaoks oli pigem luksus see, et sain kõrvalolevasse Meny poodi minna ja sealt “kokt krabbeskjelle” osta. 19,90 NOK tükk. Vot see oli luksus.
Järgmisel hommikul vurasin ma kohtumistele Oslosse. Jõudsin tunnike enne kohtumist ja kuna kohtumine toimus Hegdehaugsveieni vahetus lähetuses otsustasin ma jalutada Majorstueni jaamani ja nostalgitseda. Ma elasin selles piirkonnas kui Oslo ülikoolis käisin. Kõik need poekesed, väikesed tänavad ja Majorstueni jaam on nii kodused ja tuttavad. Isegi üks kohvik, kust ma hommikuti kohvi kaasa ostsin. Ma pidin raha kokkuhoiu mõttes alati kalkuleerima, kas osta kohv ja kõndida ülikooli jalgsi või jätta kohv ostmata ning minna metrooga. Pean tunnistama, et mõnikord ostsin kohvi ja sõitsin ka jänest. Suurem osa mu stipendiumist kulus shoppingule (ja selle stipi eest sai ka see imeline tätoveering tehtud), nii et mingil hetkel tuli teatud asjade vahel valida. Metroo, kohv, metsik shoppamine, Grandiosa pitsa ja rämpstoit – kõik need kuulusid sellesse eluetappi. Täielik nostalgia oli seal jalutada uuesti. Kahju, et aega ei olnud Vigelandi pargist ka läbi hüpata. See on jätkuvalt üks mu lemmikkohti maailmas.
Üks sõbranna ütles, et ta teeks minu töö peale eneka, et ei saa olla midagi hullemat kui käia võõraste inimestega bondimas. Mulle meeldib, ma päriselt naudin seda. Iga kell valiksin ma väsimuse ja autoga ringi rallimise, et klientidega näost näkku kohtuda. Ausalt, nendest Zoom koosolekutest ja kohtumistest on nii kopp ees. Kui kõik läheb hästi ja piirangud leevenevad/kaotatakse, siis oktoobri lõpus ootab mind ees presentatsioon Norra Arhitektide Liidu liikmetele. Ma ei jõua ära oodata. Muidugi on selline asi ka natuke hirmutav, aga nii palju asju on hirmutavad. Näiteks tuli mulle meelde mu esimene Rotary klubi “kõne”. Neli lauset keeles, mida ma tookord veel ei osanud. Harjutasin ikka pikalt. Ma mäletan seda nii hästi. 18 aastat hiljem olin ma samas Rotary klubis tagasi ja pidasin uue kõne.
25 aastat hiljem ei ole midagi muutunud peale vanuse. Ikka olen Norras ja pean nö kõnesid. Mõni tuleb paremini välja, mõni halvemini, mõni läheb üldse aia taha. Mõni algab suure segadusega, aga lõppeb suurepärase tulemusega. Näiteks see arhitektuuribüroo kohtumine, kus osad inimesed olid arvanud, et kohtumine toimub Zoomis ning olid üllatunud kui ma füüsiliselt uksele koputasin.
Kõige oodatum osa oli loomulikult Lillehammerisse sõitmine. Saate aru, et kõikidest võimalikest kohtadest Norras, on mul üks potentsiaalne klient just selles linnas. Ma ei mäletanudki kui armas see linn tegelikult on. Elamise mõttes ma ei ole jätkuvalt kindel, et see oleks mu esimene eelistus, aga oma võlu on sellel linnal kindlasti. Sõitsin mööda Satu majast ja nii palju mälestusi tuli meelde. Selline natuke bittersweet tunne oli. Kõik need šampanja ja krabiõhtusöökide vestlused. Kõik need vaidlused ja erimeelsuses. Kõik need plaanid, kuhu me läheme. Kõik need kohad, mis jäid käimata. Kõik need kohad, kus sai käidud. Maaemo.
Tegelikult oli mul plaan Lillehammerist kohe edasi sõita, sest järgmisel hommikul pidin ma olema ca 300 kilomeetrit lõuna pool, aga kuidas ma oleksin läinud ära ilma Klaudiale tere ütlemast. Loomulikult lõppes see sellega, et ta keelas mul ära minna ja käskis enda juurde ööseks jääda. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Ma ei olnud ka teda ju kaks aastat näinud. See kõik oli väärt seda, et hommikul kell kuus ärgata ja edasi vurada. Magamine oli selle reisi jooksul niikuinii juba ülehinnatud olnud. Ja varahommikune mööda Mjøsa kallast sõitmine on omamoodi teraapiline. Päike hakkab vaikselt mägede tagant tõusma ja sillerdab järvelt vastu. Nii paganama ilus!
Lennujaamas tõdesin ma, et mitte midagi suurt pole minu tegevustes muutunud. Ikka ostan kaasa kohvritäie lompesid, pasteeti ka kaviari ning Kvikk Lunsj šokolaadi, vaid moe- ja koduajakirjad jätan nüüd ostmata. Vanasti oli see kohustuslik osa lennujaamas olemisest. Nüüd kuidagi ei huvita ja pole aega neid sirvida, parema meelega loen uudiseid selle kohta, et 2020 koroona-aasta ei ole ehitussektoris käivet vähendanud. Vanaks olen jäänud:D
