vene must terjer

Dexter ajab mind hulluks!

/ Eveliis / 3 Comments

Hahh, need, kes vangutasid pead, et issand, miks selline koer sai valitud, võisid seda pealkirja nähes küll mõelda, et me ju ütlesime. Tegelikult on see loomulikult kirjanduslik liialdus. Dexter ei aja mind hulluks, vaid on kõige ägedam koer üldse. Noh selline iseloomuga ja krutskitega, aga see, kuidas ta meid koju ootab, meiega koos tahab olla, hommikul trepil ootab, wc-sse ja vannituppa kaasa trügib, sunnib mind jalutama ja mida rohkem seda parem, on sõnaseletamatu. Ta lihtsalt ongi meie Dexter! Ega meie peresse ükski “normaalne” koer ei sobikski.

Aga ta ajab mind aegajalt hulluks küll. On üks asi, mida ta absoluutselt ei tee ja ma ei oska seda ka kuidagi õpetada. Ta ei ole üksinda õues. Meie hoovis. Ilma meieta. Isegi siis kui üks on väljas ja teine toas, siis ta tahab tuppa. Ärge palun saage sellest, kuidagi valesti aru, et me ei tahaks, et ta toas oleks, muidugi tahame, ta on meie pere liige, aga kui on ilusad ilmad või näiteks külas keegi, kes kardab koera, siis tahaks, et koer oskaks õues olla. Mida teeb aga Dexter?

Kui ta välja lasta, siis ta hakkab lihtsalt terassi aknale hüppama, terve pikkuses ja te ilmselt olete näinud kui suur ta on, tagajalgadel olles on ta minust pikem. Selle hüppamise pärast ei ole meil ka see aken kunagi puhas, vaid kogu aeg terves ulatuses dexteri käpajälgi täis. Kui ta avastab, et siit sisse ei saa, kraabib ta läbi kõik ülejäänud aknad, hüppab garedroobi aknale, köögiaknale ja siis välisuksele. Köögiakna ja garderoobi akna aknaplekkidest on mul suhteliselt suva, aga kogu meie metallist esiuks on täielikult ära kriibitud ja näeb välja nagu tahaks karu meile tuppa murda. vahemärkus ja poolnali – kas keegi välisustele ei vaja reklaami ja tahaks koostööd teha?

Ja nii ta käib ja hüppab ja haugub, kuniks me anname alla ja ta sisse laseme. Muidugi on see vale, sellepärast ta ilmselt järgi ei jätagi, sest ta teab, et lõpuks me anname alla, aga no majast hakkab kahju. Alles olime vanaema ja tädi-onu juures külas, proovisime seal ka Dexterit õue jätta, aga no lõpuks andis onu alla, sest neil on just värskelt ehitatud maja ja kahju, mida Dexter suudaks majast väljapool korda saada, on suurem kui see, mis ta korda saadab toas. Ühesõnaga – see ajab mind hulluks, et ta ei taha õues olla üksinda. Kõik, kes siiani on tundnud vastupandamatut soovi mind koera teemal harida, hurjutada, õpetada, eriti siis kui ma ei ole abi palunud, siis nüüd on teie kord. Ma päriselt ootan ja palun õpetusi!

Teine sama teemaga seotud nö mure on tema sisse ja välja siiberdamine. Saan ma arvuti taha istuda kui juba nõuab Dexter õue, lasen ta õue ja sekund hiljem on ta toas. Niutsub ja tahab uuesti õue. Kui siis uks kinni panna, et ole ometi õues, hakkab toimuma esimene – see ustele ja akendele hüppamine. Jätan ukse lahti (mõnikord isegi siis kui tegelikult on veel külm, istun parem pleedi all ja külmetan, sest ma ei viitsi teda kogu aeg sisse ja välja lasta, eriti kuna see on tõesti vaid minutiks), aga siis ta ei lähe õue. Jääb avatud ukse ette lihtsalt magama. Võimalik, et tal on toas palav, aga just sellepärast ma ju tahaks ka, et ta oskaks õues olla.

Nii et palun õpetage mind! Päriselt!

PS: PALUN ÄRGE LUGEGE SIIT VÄLJA, ET KAHETSEME DEXTERI VÕTMIST! Kindlasti mitte, ma ei vahetaks teda ühegi teise koera vastu, aga on okei, et koeraomanikul on ka mõnikord mured, eksju?

Kuidas Dexter ja Skype spaas käisid

/ Eveliis / 5 Comments

Samal ajal kui inimeste spaad on (vist) suletud, on kasside-koerte spaa/ilusalong õnneks avatud ja nii meie majas eile iluprotseduuride päev oligi. Lõunaks vuras koerte ilusalong ratastel hoovi ning minul ei olnud vaja muud teha kui spaatajad üle anda. Esimesena astus muutumisbussi kassiproua Skype. Skype on pikakarvaline õuekass, mis tähendab, et tema kasukas on alatasa sassis. Ma küll ise hooldan teda ka, aga oleme ausad, see tähendab seda, et ma haaran ta kaenlasse, lõikan kääridega suuremad pusad ära ja kammin siis teda veidike, kuniks viinerid otsa saavad või ta sisisema hakkab ja rohkem ei viitsi. Seda, et meie vanaprouast selline linnapreili tehakse, ei oleks ma osanud ettegi aimata. Ei ütlekski, et 14-aastane proua. Totaalne muutumine! Muidugi ei läinud iluprotseduurid ilma vigastusteta. Skype lõi oma kihvad ühele naisele küünde ja otse sellest läbi (vabandust veelkord!). Nüüd ma siis mõistan, miks ükski hiir tema käest tervena ei pääse ning nendest isegi sabaotsa järgi ei jää. Skype on malbest välimusest hoolimata korralik murdja. Aga nii ilus (eriti nüüd). Alloleval esimesel pildil ta väidetavalt ütleb mjäu, aga mulle tundub, et “normaalne koer, kuri naine” silt meie hoovis tuleks muuta “kuri kass” sildiks.

Järgmiseks astus muutumisbussi Dexter. Temaga oli mu põhiline soov, et ta puhtaks pestakse, sest te ju olete ta suurust näinud. Tema pesemine meie vannis, see tähendab just sinna tõstmine, ei ole kergemate killast, lisaks pärast tema ja kogu maja kuivatamine on omaette spordiala. Õnneks on olemas mõned vaprad ja tugevad naised, kes selliseid marakratte on nõus spaatama. Aitäh teile, et te olemas olete. Kaks tundi hiljem oli bussis kahtlaselt vaikne, ma hakkasin juba muretsema. Ja ilmselgelt mitte Dexteri pärast, mõtlesin, et lähen uurin, kas kõik on ikka kenasti elus. Just sel hetkel kui ma majast välja jõudsin, astus bussiuksest välja kohev karvapall. Ta karva ei olnud veel vaja pügada, föönitamine oli ta kaks korda suuremaks muutnud. Dexter nägi välja nagu modell, isegi ta käpad olid pügatud saanud. Viimane kord kui ta 12 tundi spaas veetis jätsime me käpad suhteliselt kammimata, sest me kõik (loomulikult groomija kõige enam) olime lihtsalt liiga väsinud. Me oleme Marekiga korda mööda tal neid käpatuuste ikka püüdnud lahti kammida ja pügada, aga Dexter ei ole lihtne klient. Kui ta enam ei viitsi, siis ta lihtsalt raputab su seljast maha. Seepärast mul oligi eriliselt hea meel, et ta käpad korda said. Ja te ei kujuta ette kui hästi see koer lõhnab. Ta on selline kaisumõmmik hetkel, et kutsu või ise diivanile kaissu. Ei kutsu siiski.

Minu postitus ei ole kuidagi sponosreeritud ega tellitud, loomaomanikuna lihtsalt vajalik teenus, mida suurima hea meelega ka teistele soovitan.

Advendikalender nimega Dexter

/ Eveliis / 13 Comments

Teeme niimoodi, et seekord jätavad kõik, kel tekib tahtmine mind koerateemal õpetada, selle tegemata? Ma tahan jagada vaid oma emotsioone ja ei küsi hetkel ei nõu ega õpetust, ma tahan lihtsalt jagada meie argielu koos Dexteriga.

Kui ma ütlen ausalt, siis igav temaga ei hakka. Igas mõttes. Ta tahab palju tähelepanu, lähedust ja tegelemist. Meil ei ole sellega probleemi, meile meeldib temaga tegeleda. Aga ma ütlen ka ausalt, et kohati on ta nagu meie enda andvendikalender. Iga päev tuleme töölt koju ja mõtleme, et nooh, millega tillu-koer meid siis seekord üllatab. Parimad üllatused on need kui üllatusi ei ole ja Dexter on kenasti vaid oma asjadega mänginud, aga on ka teistsuguseid üllatusi. Näiteks kui me unustame wc ukse lahti. Siis võib juhtuda, et ta on kümme rulli wc-paberit lumehelbekesteks hekseldanud. Või kui me unustame lahti vannitoa ukse. Siis võib juhtuda, et ta on mööda elamist Ida mängu asjad tassinud. Üks päev oli ta garderoobist tuppa tassinud minu trikoo ja oli lahti püüdnud kangutada Mareki õllesid. Ma ei taha teada, mis peomõtted tal peas keerlesid. Võib ka juhtuda, et ta on kätte saanud paki tärklist ja kodu näeb välja nagu oleks tegu narkolaboriga. Ja võib ka juhtuda nii, et koeral on kõht lahti ja ära viskamisele lähevad nii vaip kui osad kardinad. Kuusk püsib paigas (ptüi, ptüi, ptüi!), aga mõned ehted on siiski Dexteri roaks langenud.

Sellest, et meie kodu valged seina on kaetud poripritsmetega ja põrand pole enam kunagi puhas, ma ei hakka isegi rääkima. Paratamatus, millega me oleme leppinud. Aga kas nende lolluste peale, mida ta teeb, saab pahandada? Vihastada? Kurjaks saada? Korraks jaa, aga siis tuleb paneb ta oma tillukese koonu sulle sülle ja palub vabandust ning kuidas sa sellise peale pahane oled. Ta lihtsalt on liiga armas, et tema peale pahane olla.

Temaga saab nalja. Palju nalja. Lumega (seda on ikka paar korda juhtunud, et maa on lumine olnud) läheb ta täitsa hulluks, seda on nii naljakas jälgida, kuidas ta lume sees möllab. Ma tahaks nii teda viia Norrasse, et ta saaks päris lumehangedes möllata. Ja kui temaga mängida, siis ta läheb ka pööraseks. Heas mõttes. Ikkagi kutsikas. 170 cm pikk, aga ikkagi kutsikas.

Tal on oma rutiinid, millest ta kinni hoiab. Hommikul käib ta kõige pealt väikese virgutusjalutuse õues koos Marekiga ja siis tuleb trepi juurde ootama,millal mina ja Ida ärkame. 99 juhul sajast on ta enne seda just joomas käinud ja nii lükkab ta oma märja ja külma habeme meile vastu jalgu ja raputab end siis nii, et me oleme kaetud vee ja koerailaga. Ei ole just kõige meeldivam rutiin, aga no vähemalt äratab üles.

Hommikusi ja õhtusi jalutuskäike võin ju aegajalt mina mitte viitsida teha, aga kui te arvate, et Dexter laseb viilida, siis te eksite. Ta ei anna enne asu kui jalutuskäik on tehtud. Tubli koer! Ega ma muidu end ei liigutaks. Tema pärast pean. Ja pühapäeva hommikuti teab ta, et meil on koertekool. Kella üheksast hakkab ukse juures välja nõudma ja läheb siis istub auto kõrvale ootama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust saab inimene, kes naudib koertekoolis käimist ja koera koolitamist. Dexterit on tore koolitada, kuigi ega see pole ka nii, et ta alati sõna kuulab, oi ei, sellest oleme me veel kaugel. AGA algkoolitus on meil tänase hommikuga läbi. Ma olen enda ja Dexteri üle nii uhke.

Eile kui kodus harjutasime oli Dexter musterõpilane, puhas viieline. Rahulikult paigal lamamine ei ole ta lemmiktegevus ja hammaste näitamine oli ka üks selline asi, mis ma arvasin, et komistuskiviks saab, kuid eile sai ta nende ülesannetega ka suht hästi hakkama. Ma olin kindel, et vähemalt “koolipoisi kolme” saame me küll kätte. Täna hommikul eksamile minnes oli Dexteril mängutuju, vaatasin juba, et ei saa üldse eksamit tehtud sellise tujuga, aga koer võttis end kenasti kokku ja tegi kõik ülesanded ära. Kuni paigal lamamiseni. Tal oli null kavatsust lamada ja mind oodata. Sinna need meie 15 punkti läksidki. Ja kõrval kõndimisega tegin ma ise vea, et hoidisin maiust vales käes ja Dexter loperdas natuke ringi. Kokkuvõttes saime me 100st punktist 82 punkti. Ma olen nii rahul. See vist on kõige ägedam tunnistus, mis ma peale ülikooli diplomit saanud olen.

Koeralood

/ Eveliis / 34 Comments

Sellest on vist juba kõik teadlikud, et meil on peres uus koer. Beebikoer nagu me teda hellitavalt nimetame, sest hoolimata oma suurusest on ta tõesti alles veel paras beebi, kel kõik hambadki veel suus ei ole.

Milline aga on elu temaga igapäevaselt lisaks hommikustele kohvitassi-hommikumantli jalutuskäigule, seda on minult palju küsitud ja oleme ausad, mind on ka kommentaaridega ära hirmutatud, et tegu on väga raske tõuga, et kas me ikka teame, et ta on Venemaal aretatud teenistus-ja valvekoeraks, mitte niisama kaisumõmmiks. Teame. Kes tahab tõu kohta rohkem lugeda, siis siin on hästi hea ülevaade.

Kas Dexter on siis raske iseloomuga koer? Noooh, ütleme nii, et ta on iseloomuga koer, väga kindla oma arvamuse ja sooviga teha asju oma moodi. Kas me laseme? Ei lase. Kas ta kuulab sõna? Ei kuula. Ma ei hakka ilustama, et koerakasvatus läheb ludinal. Selles mõttes, et ta ei tee pahandust ega midagi, suurema osa ajast on ta toas pikali nagu suur kohev vaip või longib meil igal pool sabas, sest ta tahab õudselt lähedust, aga meie arvamus sellest, kus ta tohib käia ja kus ei tohi, teda väga ei huvita. Kui ta tahab külmkapi ees seista, siis ta seisab, kui ta tahab wc-sse kaasa tulla, siis ta tuleb, kui ta tahab perepildile end esiplaanile sättida, siis ta sätib. Kui tal tekib tunne, et ta on sülekoer, kes mahub diivanile sülle, siis seda ta üritab teha.

Hommikud veedame me koos vannitoas.

Kasvatamatu ja päheistunud? Kasvatamatu kindlasti, aga siinkohal julgen ma öelda, et kasvatamatu veel. Ta on hästi kiire õppija. Näiteks teab ta väga hästi, et tuppa ei tulla eesuksest, vaid tagauksest, kus on vaip ja rätik käppade puhastamiseks, ja ta ei liigu edasi enne kui käpad on puhastatud. Ta saab reeglitest väga kiiresti aru, kuid see ei tähenda sugugi, et ta nendele alati alluda tahaks. Tahate öelda, et mine ometi koerte kuuletuskoolitusele? Ma käin seal. Pool algajate kursust on läbi ja kuigi ma ei olnud kindel, kuidas Dexteriga seal toime tulen, siis mida kord edasi, seda paremini me hakkama saame. Ma pean tunnistama, et ma olen hämmingus. Jah, ma olen ta kohta ka seda lugenud, et nad on hästi koolitatavad (kui nad seda tahavad), aga mina ei ole ju mingi koeraekspert. Ma pigem olen uhke enda üle, et olen ta pannud sõna kuulama ja tegema seda, mida ütlen. Tsiteerides groomerit kelle juures käisime, siis meie koer on nagu tema oma – “koolis puhas viieline ja kodus nagu metsjeesus”. Okei, igaks juhuks ma jälle ütlen, et liialdan, sest ka kodus hakkavad käsklused vaikselt selgeks saama. Alles eile pidin ma uhkusest lõhki minema, et ta sel nädalal kodutööks jäänud ülesande nii kenasti ära tegi. Ma saan aru, et kogenud koerainimesed itsitavad vaikselt pihku, aga minu jaoks on need väikesed sammud nii suured asjad, sest jah, isegi ei varja, et minu sõnast ja arvamusest kippus tal kodus alguses ikka väga ükskõik olema. KIndlasti on siin praegu lugejaid, kes vangutavad pead ja mõtlevad, et issand naine, sa teed kõike valesti, sa peda näitama, et tema ei ole karja juht ja mida kõike veel, aga teate, las ma teen valesti. Ma õpin. Me õpime koos. Selleks ma ju ka koolis käin. Ja ega ma nüüd ikka päris eilana ka ei ole, ma käisin ka Hugoga koolis ja teooriast ikka üht teist tean. Küll me asjad selgeks saame.

Tegeleda mulle temaga meeldib. Selles ei ole absoluutselt küsimust. Lihtsalt õhtuti on jalutuskäigud lühemaks läinud, sest teate, pime ja vaikne mets, kus aegajalt midagi praksub, ei kõla kuigi kutsuvalt. Isegi lambiga käies.

Teine põnev teema on muidugi Dexteri hooldus. Kammimine ja pesemine on Mareki teema. Pesemisega ei ole probleeme. Kui välja arvata see, et 70kilost koera ikkagi annab vanni tõsta. Kammimine tuli meil ka enda arvates suht hästi välja, aga pügamine oli juba edasijõudnute teema. Tegelikult selgus, et ega meil ka kammimine väga hästi välja ei tulnud ja Dexteri karv oli alt vilti läinud. Selle lahtiharutamine aga ei ole teps mitte lihtne töö. Lisaks oli teda ikkagi vaja natukene soengusse pügada. Leidsin tänu lugejatele sellise vahva teenuse nagu “koerte ilusalong ratastel”. Spaabuss vurab hoovi, võtab koera enda hoole alla ja 4,5 tundi hiljem oleksime me pidanud kätte saama pestud-kammitud koera. Ei läinud nii lihtsalt. Nagu öeldud. Dexter on iseloomuga koer. Kui tema ei taha, et teda kammitakse, pestakse ja pügatakse, siis tema ei taha. Nii jätsime me seekord groomimise pooleli.

Naisterahvas, kellega ma lõpuks kaubale sain, võttis Dexteri oma hoole alla terveks päevaks. Tal on kogemus ühe samasuguse mustaga ja ta juba teadis nende iseloomu. Et on vaja lasta tal puhata, mängida, pidada läbirääkimisi ja “küll ma temaga hakkama saan”, ütles ta muretult, “ma tean, millised marakratid nad on.” Kui ma peale tööpäeva helistasin ja küsisin, kuidas läheb, sain ma vastuseks tüdinenud “nooo, vaevaliselt.” Pesemine ja föönitamine oli kõik läinud kenasti, aga edasi hakkasid läbirääkimised. Ei ole selline tilluke koer, et võtad lihtsalt kinni ja pügad ära. Pisike nääpsuke naine, pool Dexteri kaalust oli aga kangekaelne ja otsustas, et tema alla ei anna. “Kuigi mul kohati oli tunne, et ütlen ka, et teate, viige oma marakratt ära, aga siis mõtlesin, et keegi ometi peab ju selle töö ära tegema ja ma tean, et selliste koerte groomijaid ei ole palju,” ütles ta. Ma olen talle selle kangekaelsuse eest tänulik. Kui me “spaasse” järgi läksime, siis oleks seal toas nagu sõda üle käinud. Dexteri karvu oli igal pool. See siin on vaid tilluke osa kogu “sõjatandrist”.

“Me peame ikka kõrvad ka korda tegema ja saba tahaks ka natuke näksida,” ütles groomer otsustuskindlalt. “Kolmekesi saame ikka hakkama.” Muidugi saame, mõtlesin mina, mis see siis on, suts ja suts tehtud. Sutsust ja sutsust oli asi kaugel. Kõigele sellele kulus veel kaks tundi. Kokku 12 tundi!!! Kujutate seda ette?

Aga minu meelest sai tulemus ilus. Muidugi oli karvamõmmik nunnu ja nii meenutab ta natukene “nälginud pikajalgset puudlit”, aga koeral on parem, vill on kadnud ja meil kõigil järgmine kord lihtsam. Nunnu on ta ikkagi. Mis siis, et näeb välja nagu oleks meile teine koer kaasa antud.

Minu meelest näeb täitsa venelane välja. Loodan, et ma ei solvanud sellega kedagi:D

Kokkuvõttes. Tegemist on selle koeraga palju. Järgmiseks ootab meid ees ortopeed. Iseloomu on tal rohkem ja veel. Kohati on ta tüütu ja teda on raske ignoreerida, sest teda on terve maja täis. Aga need emotsioonid, mida ta pakub, need on hindamatud. Ta on nii positiivne ja mõnus kaaslane, et isegi kui on raske või väsitav tööpäev, siis vaatad ja tegeled natuke selle “väikese” venkuga ja tuju läheb heaks. Täitsa meie pere koer. Hea meel, et ta meile nö teele sattus.

What is this life even…