vene must terjer

Anname koos Dexterile võimaluse jälle nägijaks saada?

/ / 10 Comments

Dexter. Ilma liialdamata kõige tüütum ja kasvatamatum ära hellitatum 65 kilogrammi kaaluv beebikoer. Jah, mina olen üks nendest, kes koera oma beebiks nimetab, ka seda beebit, kes kohe saab viie-aastakse ja kaalub tibake rohkem kui ma ise. Tema kõige tüütumaks iseloomujooneks on kiusamine (riiete varastamine ja sülle ronimine on selle kõrval lausa köömes). Ta läheb välisukse juurde ja tahab õue. Ma tõusen püsti, avan ukse ja Dexter mõtleb ümber, ei liigu kuhugi. Ta ootab kuni ma olen uuesti istunud diivanile ja läheb siis uuesti ukse juurde – alles siis läheb ta uuesti õue. Kui hästi läheb. Mõnikord kestab see mäng kolm kuni mitu korda veel. Eriti armastab ta seda mängu hommikuti. Ilma liialdamata olen ma ta peale 2736180 korda oma elus vihastanud, sest Dexter otsustab ise, millal ja mida ja kuidas ta tahab. Tema iseloomu kangus teeb nii minu kui Ida iseloomule silmad ette.

Ometigi on ta ka maailma kõige armsam koer. Koer, kes arvab, et on üks neist käekoti-koertest, kes ei kaalu midagi ning kelle kõige õigem koht on süles. Kui ta saaks, magaks ta ka ammu juba meie voodis. Õnneks ei oska ta meie trepist käia. Või oota… Kui on ikka vaja, siis oskab ta ka sealt üles minna. Ma ju mäletan küll kui ta ülesse sai, et näha, mis tranglit kassid seal korraldavad ja siis allatulemist kartma hakkas ning minu asi oli ta siis taevatrepist poolenisti süles alla saada. Jah. Dexter pakub meile igasugu särtsakaid hetki oma tegevusega. Kasvõi too kord kui ta ka paadist vette ujuma tahtis hüpata koos meiega ja ehmus siis, et polnudki jalad maas ning me pidime ta uuesti üle paadiserva upitama. Või kui ta läbi Mesi tare tuulutusakna vabadusse otsustas pääseda. Hea et tookord poolt maja endaga kaasa ei võtnud. Igav temaga ei hakka

Kõige selle armsuse juures on ta ka üks õnnetu koer. Tervise poolest. Nagu noorel pensionäril võiks öelda, et tal on raudne tervis, et kõikidele nendele haigustele vastu peab. Kõigepealt see käpaluu, mis on valesti arenenud (ma tõesti neid täpseid meditsiinilisi termineid ei hakka hetkel vaatama järgi). Seedimine. Naha kuivus. Hambad. Kirsiks tordil täielik katarakt. Ja et seegi pole veel piisav, siis ka borrelioos, mis alles kuu aega tagasi ta korraks liikumatuks muutis. Ptui,ptui, ptui, aga vähemalt hetkel on täie tervise juures ja võiks elada elu parimat elu. Seda parimat elu segab ootamatult tulnud pimedus.

Kae ühel silmal avastasime me groomeri juures hilissuvel, aga enne kui me jõudsime sellega midagi ette võtta, oli käes sügis ning Dexter täiesti pime. Ma olen end küll ja veel süüdistanud, et silmi ei kontrollinud varem, aga ausalt, ma ei osanud selle peale tulla. Ta käib regulaarselt arstil, me oleme teinud nalja, et kas sa ei näe oma tuka alt, kuid ma ei osanud aimata pimedust enne kui groomer kaed märkas. Muidugi tema märkab, sest ta tema on ju see, kes Dexterile kaks korda aastas vinks-vonks linnapoisi soengu lõikab ning sügavalt silma vaatab selle protseduuri käigus.

Mina isegi ei saanud sügisel aru, miks Dexter enam jalutama ei taha tulla. Nii rumal koeraomanik olin, et arvasin, et koer on laisk, aga teine lihtsalt ei näinud. Minult on palju küsitud, kuidas see kõik nii kiiresti ja ootamatult käis, ma tõesti ei tea, kuid täna julgen ma arvata, et borrelioos võis sellele kaasa aidata. See kõlab ju loogiliselt. Igatahes kinnitas silmaarst detsembris, et Dexter on täiesti pime. Katarakti diagnoosist saab lugeda siit.

Operatsiooni tehakse vaid välismaal, see on kallis (õnneks Soome kõrval ka soodsam Poola ja tuli välja et ka Läti), riskatne ja ei anna garantiid (kuigi nii palju kui ma olen lugenud ja uurinud, siis öeldakse siiski, et tõenäosus nägemise tagasi saamiseks on 90%). Kõige suurmaks takistuseks operatsioonile minekuks sai muidugi ikkagi selle hind. Selle hind on alates 3500-4000 eurot, lisaks eelnevad proovid, testid, uuringud + reisikulud ning järelravi. Olles Dexteri raviarveid näinud julgen ma karta, et me räägime kokku kaks korda sama suurest summast. Dexteril on kindlustus, lausa Lemmik+ kindlustus, mille kuumakse on suurem kui minu autokindlustuse kuumakse, kuid ka kindlustus hüvitab ravijuhtumi kohta 1000 eurot. Muidu igati arvestusväärne summa ning mul on If kindlustuse kohta vaid kiidusõnu öelda, kuid antud olukorras see ei aita mind kuigi palju edasi. Südame tegi siiralt soojaks kui paljud teist tookord kirjutasid, et kogume koos raha kokku, kuid päris ausalt ma tundsin, et ei ole valmis kommentaarideks, mis selliste rahakogumistega kaasas käivad. Ma arvasin, et me saame ka pimeda koeraga kenasti hakkama.

Ja tegelikult ju saamegi. Pimedana on ta olnud kõigest kolm kuud ja kui vaadata edusamme, mida on teinud nii tema kui ka me ise, siis pole kahtlustki, et aja jooksul läheb see kõik lihtsamaks, kuid siis tulid need hetked, kus ma vaatasin teda ja mul hakkas tast lihtsalt nii kahju. Nagu ma ütlesin on ta tüütu, aga tegelikult see tüütu = mängulusti ja seiklushimu täis. Praegune olukord võtab selle mängulusti talt ära. Ma toon näited, mis panid mind ümber mõtlema nii operatsiooni kui raha kogumise koha pealt.

Me läheme perereisile varsti (reis oli broneeritud ja makstud enne kui saime teada, et Dexter ei näe -me ei oleks muidu hetkel reisi planeerinud). Ka hoid oli talle ammu kinni pandud. Siis tuli välja pimedus ning muutus ka hoiuolukord. Enam ei saanud kindel olla, kas Dexter saab nii pikalt hoius hakkama, isegi kui tegu on talle tuttava kohaga, siis ma nägin Oiu näitel, kuidas uus koht tekitas tas segadust, ebakindlust ja raskust ka temaga hakkama saamisel. Ta ei ole kuri, kuid olukord, kus ta ei saa aru, kus ta on, võib temas tekitada segadust. Ma nägin loomaarstil, kuidas ta õhinaga jooksis ühest uksest sisse, teisest välja, siis läks segadusse ja tardus. Mida sa teed 65 kilo kaaluva tardunud koeraga. Kui sa ei ole omanik. Mina ka ei tea, kuidas ta igas uues olukorras käitub. Üks päev saad hakkama meelitustega, aga kümme? Ja tuletame meelde, et Dexteril on iseloomu. Me tühistasime hoiu.

Õnneks on Tallinnas ka üks teine meile tuttav personaalne hoid, kus hoidja ka koeratreener. Me hakkasime vaikselt harjutama tema juures käimist, koos tema koeraga jalutamist, et olla kindel, et nad saavad hakkama ning kuigi proovipäevad läksid hästi – Dexter sai isegi trepist üles-alla käima, siis oli selle nädala alguses kui proovijalutusel käisime, aru saada, et uus koht, uued lõhnad on tema jaoks liiga palju. Tekitas stressi. Dexter tahtis mängida, teine koer tahtis mängida, aga nad ei saanud teineteise “keelest” aru. Valge koer ei saanud aru, miks must koer valele poole jookseb kogu aeg ning kui must koer siis valge koera poole jooksis, jooksis ta pidevalt nagu tank talle sisse, sest ta ju ei saanud aru, kus on nina, saba, ribid. Valge koer pahandas musta koera kohmakuse ja ebaviisakuse peale, must koer pahandas valge koera mitte mõistmise (ma ju olen pime!) peale. Me otsustasime, et liiga vara on lasta neil kümme päeva koos olla Dexteri jaoks võõras keskkonnas. Kusjuures, läheb selle opiga meil nagu läheb, siis ma olen 100% veendunud, et me jätkame neid valge koeraga proovijalutusi rannas/metsas ning ajapikku kõik laabuks, kuid praegu oli kõike liiga palju kõikide jaoks. Me leppisime kokku, et hoidja käib meie reisi ajal Dexteriga lihtsalt meie juures jalutamas. Pole ideaalne lahendus, kuid siiski lahendus. Kõige kiirem. Hetkel. Kuigi asju ei saa hinnata rahas, siis see ei ole odav ning tuleviku mõttes mitte jätkusuutlik (=rahakotile võimalik) lahendus. Praegu olen ma lihtsalt tänulik, et üldse lahenduse leidsime, sest päriselt – ka kauaoodatud perereis on midagi sellist, mida on vaja.

Muud külaskäigud olemegi me hetkel jaotanud nii, et ükskord läheb üks ja teine jääb koeraga koju, teinekord teine. Detsembris käisime meie Idaga sõpradel külas, nüüd on Mareki kord. Pimedus on eelkätt piin Dexterile, kuid loodan, et te ei pahanda kui ütlen, et ega see ka meile kerge ei ole.

Teine näide oli nädalavahetusest kui meil olid üle saja aasta külas mu ema, õde ja maailma kõige ägedamad õelapsed, meil oli nii tore, nad said koeraga kenasti hakkama, kuigi koer on neist 78 korda suurem, kuid siis olidki need hetked, kus ma nägin, et Dexter oli jälle segaduses. Miks nad kilkavad? Kas see on hea kilkamine, halb kilkamine, kellele tehakse liiga, keda on vaja kaitsta? Ta armastab lapsi, kuid nüüd pimedana tundus mulle (nagu ma oskaks pimedat koera juba tõlkida), et ta tundis end eemaletõugatuna. Miks teised võivad õues joosta, aga tema mitte? Jällegi, ajapikku see kõik ilmselt loksub paika, pimedus muutub lihtsamaks nii talle kui meile ning me oskame sellega paremini hakkama saada, kuid kõik need korrad, kus ma tundsin, et pimedus röövib selle noore beebikoera mängulusti, hakkasin ma mõtlema, et äkki siiski peaks kasvõi proovima ta nägemist taastada. Mis siis kui keegi ütleb midagi minu kohta halvasti? Aga mis siis sellest on? Mitte midagi! Las nad ütlevad. Võimalik, et on palju rohkem neid, kes tahaksid aidata, sest kuidagi on see beebikoer läbi ekraani paljude lemmikuks saanud. Võib olla ikkagi peaks proovima, mõtlesin ma. Juba mitu päeva. Mõtlesin, aga ikka kõhklesin ja loobusin mõttest.

Kuni täna sain ma Läti loomakliinikust vastuse, et enne oppi on vaja teha vereproovid, peast pilt, mingid testid veel ja kuna need saab teha Eestis, siis nende põhjal saaks juba edasi kokku leppida operatsiooniaja. “Is your heart okay?” küsis loomaarst seal meilis ja muidugi ma sain aru, et see oli tõlkeviga ning silmas peeti siiski Dexteri südant, mõjus see küsimus mulle nii, et ma tundsin, et pean instagrami tegema postituse, et olen otsustanud proovida operatsiooni ning vajame nüüd Dexteriga heade inimeste abi. Ma ei oleks osanud ette kujutada kui raske on kuhugi kirjutada oma kontonumbrit ja paluda inimestel sinna raha kanda, aga ma tegin seda siiski.

Ja teen seda ka siin postituses. See konto on EE327700771006445626 • Eveliis Kund-Zujev •selgitus “Dexter”. See on täiesti tühi konto ning selle pealt on väga hea anda hiljem ka ülevaadet, kui palju ja kas üldse sinna midagi kokku saime (pean silmas läbipaistvuse mõttes, et midagi muud sealt maha ei lähe ja on näha, kas raha on kasutatud selleks kogutud eesmärgil). Pole isegi kahtlust, et kui me peaksime Dexteri jaoks operatsiooni raha kokku saama ja sealt peaks midagi üle jääma, siis ülejäänu läheb kindlasti ühele või teisele loomade varjupaigale (mul on püsikoraldus ühele MTÜle, aga ma küsiks teilt, kuhu see ülejääk peaks minema). Kõlab nii tobedalt, et ise ei tea, kas keegi üldse toetab, aga juba jagan raha edasi:)

Teeme koos Dexterile sõbrapäevakingituse? Et ta näeks, mis pluuse ta garderoobist varastab, et ta näeks, kuhu viiner või muu toit maha kukub ja et ta julgeks voodist maha ka tulla kui ta sinna tähelepanusaamiseks roninud on. Mitte ei ootaks, et ma teda süles sealt maha tõstaks. Tema maailmas (sest mäletate ju – ta arvab, et on taskukoera mõõtu) on see lihtne, kuid reaalsus tibake teine. Viimane kord kui ta Oiul olles mulle voodisse ronis, sest miks ma ikka kell kaheksa veel magan ja teda ignoreerin, vajas ta voodist alla saamiseks tugitoolist valmistatud treppi. Nägija Dexter oleks lihtsalt uuesti voodist maha hüpanud ja ukse juurde haukuma läinud.

Dexteriga arstil

/ / 4 Comments

Kui on asju, mida mulle teha ei meeldi, siis kindlasti on nimekirja esimeses otsas Dexteriga arstil käimine. Üleüldse arstil käimine on vist esimesel kohal, aga Dexteriga loomarstil käimine… Ütleme nii, et sealt ei tule kunagi häid uudiseid. Nii ka täna.

Lisaks need arved. See on nagu selline halvas mõttes lotomäng, et ostad pileti ja kunagi ei tea, mis sealt lõpuks tuleb. Samas kui lotomänguga lihtsalt on nii, et ei võida, siis loomaarstil käimisega nii ei ole, et kliinikust lahkudes keegi ütleb, et seekord arvet ei tule. Ehk siis kui Herling siis hiljuti küsis, et kas me ei tahaks spontaansele reisile Veneetsiasse minna nendega koos (piletid ja majutus oli tõesti soodne!), siis täna ütlen ma kenasti, et ei, ma käisin selle asemel Dexteriga arstil.

Looduskatastroof neljal käpal

/ / Leave a comment

Laupäeva hommik. Kuulen alumiselt korruselt tavapärast niutsumist. Kell näitab 5.57. Peidan pea patjade alla ja keeldun Dexterile järgi andmast. Kell 6.30 ma enam ei suuda, sest ega Dexter pole rumal. Tuleb vaid piisavalt kõvasti niutsuda ja küll ma alla tulen. Ta ju teab.

Tulen alla. Teen härrale lahti terrassiukse ja keeran diivanile edasi magama. Ma keeldun nii vara laupäeval liikumast. Kolaki, viskab ka Dexter end põrandale magama. Missioon on täidetud. Ma olen alumisele korrusele kupatatud, ei saa ju nii, et olen ülemisel korrusel, kus on veel see kass ka. Mine tea, äkki magab teine veel kaisuski. Seda ei saa lubada. Kass olgu üleval. Mina all. Dexteri valvsa pilgu all.

Lugu sellest, kuidas Dexter jätkuvalt kisselli sööb ja transistorit kuulab. Loomulikult siis kui tema tahab

/ / 2 Comments

Ma saan päris palju “soovilugusid” Dexteri kohta ja ärge üldse arvake, et mulle ei meeldi nendele küsimustele vastata. Kui Hugo muutis mu koerainimeseks, siis Dexter muutis mu “tibuemmeks”. Teate küll, selliseks, kelle jaoks tema “tibu” on kõige armsam ja kõige ilusam ning mitte kunagi ühtegi pahandust ei tee. Loomulikult on “tibuemmede” “tibud” ära hellitatud, nii et Dexter ei ole siin ka mingi erand. Oli ja jääb minu beebiks.

Beebi on tema kohta juba muidugi palju öelda, sest tegu on kahe-aastase noormehega, kes on kasvanud suuremaks kui ma eales oleks osanud arvata. Üldiselt olen ma ta suurusega ära harjunud, seda enam, et ta ise ju arvab jätkuvalt, et ta ongi pisike sülekoer, kuid mõnikord ma vaatan pilte ja mõtlen, et dämn, see on ikka üks suur kogus koera. Ja no kui ta sülle ronib ja ma tema all hingata ei saa, siis ma tunnen ka, et umbes 70 kilo koera on päris arvestusväärne hulk koera. Öelge, mis tahate, mina kutsun teda jätkuvalt beebikoeraks.

See kisselli sööv ja transistorraadiot kuulav koer

/ / Leave a comment

Kui me olime end diivanile sättinud multikaid vaatama ja Dexter …hmm… tahaks öelda kaissu puges, aga tegelikult ta lihtsalt laotas oma tagasihoidlik kere üle meie…meiega liitus, tabasin ma end mõttelt, et pleedi pole vajagi. See koer on sama suur nagu see 6m2 suurune Napsie Jumbo pleed.

Btw, väga soovitan, ei ole enam nii, et igaüks poeb diivanil oma pleedinurga alla, vaid me mahume kõik mõnusalt ühe suure pleedi alla, jube mõnus on. Random reklaamisekund sai ka sisse poetatud, you´re welcome.

Dexter ajab mind hulluks!

/ Eveliis / 3 Comments

Hahh, need, kes vangutasid pead, et issand, miks selline koer sai valitud, võisid seda pealkirja nähes küll mõelda, et me ju ütlesime. Tegelikult on see loomulikult kirjanduslik liialdus. Dexter ei aja mind hulluks, vaid on kõige ägedam koer üldse. Noh selline iseloomuga ja krutskitega, aga see, kuidas ta meid koju ootab, meiega koos tahab olla, hommikul trepil ootab, wc-sse ja vannituppa kaasa trügib, sunnib mind jalutama ja mida rohkem seda parem, on sõnaseletamatu. Ta lihtsalt ongi meie Dexter! Ega meie peresse ükski “normaalne” koer ei sobikski.

Aga ta ajab mind aegajalt hulluks küll. On üks asi, mida ta absoluutselt ei tee ja ma ei oska seda ka kuidagi õpetada. Ta ei ole üksinda õues. Meie hoovis. Ilma meieta. Isegi siis kui üks on väljas ja teine toas, siis ta tahab tuppa. Ärge palun saage sellest, kuidagi valesti aru, et me ei tahaks, et ta toas oleks, muidugi tahame, ta on meie pere liige, aga kui on ilusad ilmad või näiteks külas keegi, kes kardab koera, siis tahaks, et koer oskaks õues olla. Mida teeb aga Dexter?

Kui ta välja lasta, siis ta hakkab lihtsalt terassi aknale hüppama, terve pikkuses ja te ilmselt olete näinud kui suur ta on, tagajalgadel olles on ta minust pikem. Selle hüppamise pärast ei ole meil ka see aken kunagi puhas, vaid kogu aeg terves ulatuses dexteri käpajälgi täis. Kui ta avastab, et siit sisse ei saa, kraabib ta läbi kõik ülejäänud aknad, hüppab garedroobi aknale, köögiaknale ja siis välisuksele. Köögiakna ja garderoobi akna aknaplekkidest on mul suhteliselt suva, aga kogu meie metallist esiuks on täielikult ära kriibitud ja näeb välja nagu tahaks karu meile tuppa murda. vahemärkus ja poolnali – kas keegi välisustele ei vaja reklaami ja tahaks koostööd teha?

Ja nii ta käib ja hüppab ja haugub, kuniks me anname alla ja ta sisse laseme. Muidugi on see vale, sellepärast ta ilmselt järgi ei jätagi, sest ta teab, et lõpuks me anname alla, aga no majast hakkab kahju. Alles olime vanaema ja tädi-onu juures külas, proovisime seal ka Dexterit õue jätta, aga no lõpuks andis onu alla, sest neil on just värskelt ehitatud maja ja kahju, mida Dexter suudaks majast väljapool korda saada, on suurem kui see, mis ta korda saadab toas. Ühesõnaga – see ajab mind hulluks, et ta ei taha õues olla üksinda. Kõik, kes siiani on tundnud vastupandamatut soovi mind koera teemal harida, hurjutada, õpetada, eriti siis kui ma ei ole abi palunud, siis nüüd on teie kord. Ma päriselt ootan ja palun õpetusi!

Teine sama teemaga seotud nö mure on tema sisse ja välja siiberdamine. Saan ma arvuti taha istuda kui juba nõuab Dexter õue, lasen ta õue ja sekund hiljem on ta toas. Niutsub ja tahab uuesti õue. Kui siis uks kinni panna, et ole ometi õues, hakkab toimuma esimene – see ustele ja akendele hüppamine. Jätan ukse lahti (mõnikord isegi siis kui tegelikult on veel külm, istun parem pleedi all ja külmetan, sest ma ei viitsi teda kogu aeg sisse ja välja lasta, eriti kuna see on tõesti vaid minutiks), aga siis ta ei lähe õue. Jääb avatud ukse ette lihtsalt magama. Võimalik, et tal on toas palav, aga just sellepärast ma ju tahaks ka, et ta oskaks õues olla.

Nii et palun õpetage mind! Päriselt!

PS: PALUN ÄRGE LUGEGE SIIT VÄLJA, ET KAHETSEME DEXTERI VÕTMIST! Kindlasti mitte, ma ei vahetaks teda ühegi teise koera vastu, aga on okei, et koeraomanikul on ka mõnikord mured, eksju?

Kuidas Dexter ja Skype spaas käisid

/ Eveliis / 5 Comments

Samal ajal kui inimeste spaad on (vist) suletud, on kasside-koerte spaa/ilusalong õnneks avatud ja nii meie majas eile iluprotseduuride päev oligi. Lõunaks vuras koerte ilusalong ratastel hoovi ning minul ei olnud vaja muud teha kui spaatajad üle anda. Esimesena astus muutumisbussi kassiproua Skype. Skype on pikakarvaline õuekass, mis tähendab, et tema kasukas on alatasa sassis. Ma küll ise hooldan teda ka, aga oleme ausad, see tähendab seda, et ma haaran ta kaenlasse, lõikan kääridega suuremad pusad ära ja kammin siis teda veidike, kuniks viinerid otsa saavad või ta sisisema hakkab ja rohkem ei viitsi. Seda, et meie vanaprouast selline linnapreili tehakse, ei oleks ma osanud ettegi aimata. Ei ütlekski, et 14-aastane proua. Totaalne muutumine! Muidugi ei läinud iluprotseduurid ilma vigastusteta. Skype lõi oma kihvad ühele naisele küünde ja otse sellest läbi (vabandust veelkord!). Nüüd ma siis mõistan, miks ükski hiir tema käest tervena ei pääse ning nendest isegi sabaotsa järgi ei jää. Skype on malbest välimusest hoolimata korralik murdja. Aga nii ilus (eriti nüüd). Alloleval esimesel pildil ta väidetavalt ütleb mjäu, aga mulle tundub, et “normaalne koer, kuri naine” silt meie hoovis tuleks muuta “kuri kass” sildiks.

Järgmiseks astus muutumisbussi Dexter. Temaga oli mu põhiline soov, et ta puhtaks pestakse, sest te ju olete ta suurust näinud. Tema pesemine meie vannis, see tähendab just sinna tõstmine, ei ole kergemate killast, lisaks pärast tema ja kogu maja kuivatamine on omaette spordiala. Õnneks on olemas mõned vaprad ja tugevad naised, kes selliseid marakratte on nõus spaatama. Aitäh teile, et te olemas olete. Kaks tundi hiljem oli bussis kahtlaselt vaikne, ma hakkasin juba muretsema. Ja ilmselgelt mitte Dexteri pärast, mõtlesin, et lähen uurin, kas kõik on ikka kenasti elus. Just sel hetkel kui ma majast välja jõudsin, astus bussiuksest välja kohev karvapall. Ta karva ei olnud veel vaja pügada, föönitamine oli ta kaks korda suuremaks muutnud. Dexter nägi välja nagu modell, isegi ta käpad olid pügatud saanud. Viimane kord kui ta 12 tundi spaas veetis jätsime me käpad suhteliselt kammimata, sest me kõik (loomulikult groomija kõige enam) olime lihtsalt liiga väsinud. Me oleme Marekiga korda mööda tal neid käpatuuste ikka püüdnud lahti kammida ja pügada, aga Dexter ei ole lihtne klient. Kui ta enam ei viitsi, siis ta lihtsalt raputab su seljast maha. Seepärast mul oligi eriliselt hea meel, et ta käpad korda said. Ja te ei kujuta ette kui hästi see koer lõhnab. Ta on selline kaisumõmmik hetkel, et kutsu või ise diivanile kaissu. Ei kutsu siiski.

Minu postitus ei ole kuidagi sponosreeritud ega tellitud, loomaomanikuna lihtsalt vajalik teenus, mida suurima hea meelega ka teistele soovitan.

Advendikalender nimega Dexter

/ Eveliis / 13 Comments

Teeme niimoodi, et seekord jätavad kõik, kel tekib tahtmine mind koerateemal õpetada, selle tegemata? Ma tahan jagada vaid oma emotsioone ja ei küsi hetkel ei nõu ega õpetust, ma tahan lihtsalt jagada meie argielu koos Dexteriga.

Kui ma ütlen ausalt, siis igav temaga ei hakka. Igas mõttes. Ta tahab palju tähelepanu, lähedust ja tegelemist. Meil ei ole sellega probleemi, meile meeldib temaga tegeleda. Aga ma ütlen ka ausalt, et kohati on ta nagu meie enda andvendikalender. Iga päev tuleme töölt koju ja mõtleme, et nooh, millega tillu-koer meid siis seekord üllatab. Parimad üllatused on need kui üllatusi ei ole ja Dexter on kenasti vaid oma asjadega mänginud, aga on ka teistsuguseid üllatusi. Näiteks kui me unustame wc ukse lahti. Siis võib juhtuda, et ta on kümme rulli wc-paberit lumehelbekesteks hekseldanud. Või kui me unustame lahti vannitoa ukse. Siis võib juhtuda, et ta on mööda elamist Ida mängu asjad tassinud. Üks päev oli ta garderoobist tuppa tassinud minu trikoo ja oli lahti püüdnud kangutada Mareki õllesid. Ma ei taha teada, mis peomõtted tal peas keerlesid. Võib ka juhtuda, et ta on kätte saanud paki tärklist ja kodu näeb välja nagu oleks tegu narkolaboriga. Ja võib ka juhtuda nii, et koeral on kõht lahti ja ära viskamisele lähevad nii vaip kui osad kardinad. Kuusk püsib paigas (ptüi, ptüi, ptüi!), aga mõned ehted on siiski Dexteri roaks langenud.

Sellest, et meie kodu valged seina on kaetud poripritsmetega ja põrand pole enam kunagi puhas, ma ei hakka isegi rääkima. Paratamatus, millega me oleme leppinud. Aga kas nende lolluste peale, mida ta teeb, saab pahandada? Vihastada? Kurjaks saada? Korraks jaa, aga siis tuleb paneb ta oma tillukese koonu sulle sülle ja palub vabandust ning kuidas sa sellise peale pahane oled. Ta lihtsalt on liiga armas, et tema peale pahane olla.

Temaga saab nalja. Palju nalja. Lumega (seda on ikka paar korda juhtunud, et maa on lumine olnud) läheb ta täitsa hulluks, seda on nii naljakas jälgida, kuidas ta lume sees möllab. Ma tahaks nii teda viia Norrasse, et ta saaks päris lumehangedes möllata. Ja kui temaga mängida, siis ta läheb ka pööraseks. Heas mõttes. Ikkagi kutsikas. 170 cm pikk, aga ikkagi kutsikas.

Tal on oma rutiinid, millest ta kinni hoiab. Hommikul käib ta kõige pealt väikese virgutusjalutuse õues koos Marekiga ja siis tuleb trepi juurde ootama,millal mina ja Ida ärkame. 99 juhul sajast on ta enne seda just joomas käinud ja nii lükkab ta oma märja ja külma habeme meile vastu jalgu ja raputab end siis nii, et me oleme kaetud vee ja koerailaga. Ei ole just kõige meeldivam rutiin, aga no vähemalt äratab üles.

Hommikusi ja õhtusi jalutuskäike võin ju aegajalt mina mitte viitsida teha, aga kui te arvate, et Dexter laseb viilida, siis te eksite. Ta ei anna enne asu kui jalutuskäik on tehtud. Tubli koer! Ega ma muidu end ei liigutaks. Tema pärast pean. Ja pühapäeva hommikuti teab ta, et meil on koertekool. Kella üheksast hakkab ukse juures välja nõudma ja läheb siis istub auto kõrvale ootama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust saab inimene, kes naudib koertekoolis käimist ja koera koolitamist. Dexterit on tore koolitada, kuigi ega see pole ka nii, et ta alati sõna kuulab, oi ei, sellest oleme me veel kaugel. AGA algkoolitus on meil tänase hommikuga läbi. Ma olen enda ja Dexteri üle nii uhke.

Eile kui kodus harjutasime oli Dexter musterõpilane, puhas viieline. Rahulikult paigal lamamine ei ole ta lemmiktegevus ja hammaste näitamine oli ka üks selline asi, mis ma arvasin, et komistuskiviks saab, kuid eile sai ta nende ülesannetega ka suht hästi hakkama. Ma olin kindel, et vähemalt “koolipoisi kolme” saame me küll kätte. Täna hommikul eksamile minnes oli Dexteril mängutuju, vaatasin juba, et ei saa üldse eksamit tehtud sellise tujuga, aga koer võttis end kenasti kokku ja tegi kõik ülesanded ära. Kuni paigal lamamiseni. Tal oli null kavatsust lamada ja mind oodata. Sinna need meie 15 punkti läksidki. Ja kõrval kõndimisega tegin ma ise vea, et hoidisin maiust vales käes ja Dexter loperdas natuke ringi. Kokkuvõttes saime me 100st punktist 82 punkti. Ma olen nii rahul. See vist on kõige ägedam tunnistus, mis ma peale ülikooli diplomit saanud olen.

Koeralood

/ Eveliis / 34 Comments

Sellest on vist juba kõik teadlikud, et meil on peres uus koer. Beebikoer nagu me teda hellitavalt nimetame, sest hoolimata oma suurusest on ta tõesti alles veel paras beebi, kel kõik hambadki veel suus ei ole.

Milline aga on elu temaga igapäevaselt lisaks hommikustele kohvitassi-hommikumantli jalutuskäigule, seda on minult palju küsitud ja oleme ausad, mind on ka kommentaaridega ära hirmutatud, et tegu on väga raske tõuga, et kas me ikka teame, et ta on Venemaal aretatud teenistus-ja valvekoeraks, mitte niisama kaisumõmmiks. Teame. Kes tahab tõu kohta rohkem lugeda, siis siin on hästi hea ülevaade.

Kas Dexter on siis raske iseloomuga koer? Noooh, ütleme nii, et ta on iseloomuga koer, väga kindla oma arvamuse ja sooviga teha asju oma moodi. Kas me laseme? Ei lase. Kas ta kuulab sõna? Ei kuula. Ma ei hakka ilustama, et koerakasvatus läheb ludinal. Selles mõttes, et ta ei tee pahandust ega midagi, suurema osa ajast on ta toas pikali nagu suur kohev vaip või longib meil igal pool sabas, sest ta tahab õudselt lähedust, aga meie arvamus sellest, kus ta tohib käia ja kus ei tohi, teda väga ei huvita. Kui ta tahab külmkapi ees seista, siis ta seisab, kui ta tahab wc-sse kaasa tulla, siis ta tuleb, kui ta tahab perepildile end esiplaanile sättida, siis ta sätib. Kui tal tekib tunne, et ta on sülekoer, kes mahub diivanile sülle, siis seda ta üritab teha.

Hommikud veedame me koos vannitoas.

Kasvatamatu ja päheistunud? Kasvatamatu kindlasti, aga siinkohal julgen ma öelda, et kasvatamatu veel. Ta on hästi kiire õppija. Näiteks teab ta väga hästi, et tuppa ei tulla eesuksest, vaid tagauksest, kus on vaip ja rätik käppade puhastamiseks, ja ta ei liigu edasi enne kui käpad on puhastatud. Ta saab reeglitest väga kiiresti aru, kuid see ei tähenda sugugi, et ta nendele alati alluda tahaks. Tahate öelda, et mine ometi koerte kuuletuskoolitusele? Ma käin seal. Pool algajate kursust on läbi ja kuigi ma ei olnud kindel, kuidas Dexteriga seal toime tulen, siis mida kord edasi, seda paremini me hakkama saame. Ma pean tunnistama, et ma olen hämmingus. Jah, ma olen ta kohta ka seda lugenud, et nad on hästi koolitatavad (kui nad seda tahavad), aga mina ei ole ju mingi koeraekspert. Ma pigem olen uhke enda üle, et olen ta pannud sõna kuulama ja tegema seda, mida ütlen. Tsiteerides groomerit kelle juures käisime, siis meie koer on nagu tema oma – “koolis puhas viieline ja kodus nagu metsjeesus”. Okei, igaks juhuks ma jälle ütlen, et liialdan, sest ka kodus hakkavad käsklused vaikselt selgeks saama. Alles eile pidin ma uhkusest lõhki minema, et ta sel nädalal kodutööks jäänud ülesande nii kenasti ära tegi. Ma saan aru, et kogenud koerainimesed itsitavad vaikselt pihku, aga minu jaoks on need väikesed sammud nii suured asjad, sest jah, isegi ei varja, et minu sõnast ja arvamusest kippus tal kodus alguses ikka väga ükskõik olema. KIndlasti on siin praegu lugejaid, kes vangutavad pead ja mõtlevad, et issand naine, sa teed kõike valesti, sa peda näitama, et tema ei ole karja juht ja mida kõike veel, aga teate, las ma teen valesti. Ma õpin. Me õpime koos. Selleks ma ju ka koolis käin. Ja ega ma nüüd ikka päris eilana ka ei ole, ma käisin ka Hugoga koolis ja teooriast ikka üht teist tean. Küll me asjad selgeks saame.

Tegeleda mulle temaga meeldib. Selles ei ole absoluutselt küsimust. Lihtsalt õhtuti on jalutuskäigud lühemaks läinud, sest teate, pime ja vaikne mets, kus aegajalt midagi praksub, ei kõla kuigi kutsuvalt. Isegi lambiga käies.

Teine põnev teema on muidugi Dexteri hooldus. Kammimine ja pesemine on Mareki teema. Pesemisega ei ole probleeme. Kui välja arvata see, et 70kilost koera ikkagi annab vanni tõsta. Kammimine tuli meil ka enda arvates suht hästi välja, aga pügamine oli juba edasijõudnute teema. Tegelikult selgus, et ega meil ka kammimine väga hästi välja ei tulnud ja Dexteri karv oli alt vilti läinud. Selle lahtiharutamine aga ei ole teps mitte lihtne töö. Lisaks oli teda ikkagi vaja natukene soengusse pügada. Leidsin tänu lugejatele sellise vahva teenuse nagu “koerte ilusalong ratastel”. Spaabuss vurab hoovi, võtab koera enda hoole alla ja 4,5 tundi hiljem oleksime me pidanud kätte saama pestud-kammitud koera. Ei läinud nii lihtsalt. Nagu öeldud. Dexter on iseloomuga koer. Kui tema ei taha, et teda kammitakse, pestakse ja pügatakse, siis tema ei taha. Nii jätsime me seekord groomimise pooleli.

Naisterahvas, kellega ma lõpuks kaubale sain, võttis Dexteri oma hoole alla terveks päevaks. Tal on kogemus ühe samasuguse mustaga ja ta juba teadis nende iseloomu. Et on vaja lasta tal puhata, mängida, pidada läbirääkimisi ja “küll ma temaga hakkama saan”, ütles ta muretult, “ma tean, millised marakratid nad on.” Kui ma peale tööpäeva helistasin ja küsisin, kuidas läheb, sain ma vastuseks tüdinenud “nooo, vaevaliselt.” Pesemine ja föönitamine oli kõik läinud kenasti, aga edasi hakkasid läbirääkimised. Ei ole selline tilluke koer, et võtad lihtsalt kinni ja pügad ära. Pisike nääpsuke naine, pool Dexteri kaalust oli aga kangekaelne ja otsustas, et tema alla ei anna. “Kuigi mul kohati oli tunne, et ütlen ka, et teate, viige oma marakratt ära, aga siis mõtlesin, et keegi ometi peab ju selle töö ära tegema ja ma tean, et selliste koerte groomijaid ei ole palju,” ütles ta. Ma olen talle selle kangekaelsuse eest tänulik. Kui me “spaasse” järgi läksime, siis oleks seal toas nagu sõda üle käinud. Dexteri karvu oli igal pool. See siin on vaid tilluke osa kogu “sõjatandrist”.

“Me peame ikka kõrvad ka korda tegema ja saba tahaks ka natuke näksida,” ütles groomer otsustuskindlalt. “Kolmekesi saame ikka hakkama.” Muidugi saame, mõtlesin mina, mis see siis on, suts ja suts tehtud. Sutsust ja sutsust oli asi kaugel. Kõigele sellele kulus veel kaks tundi. Kokku 12 tundi!!! Kujutate seda ette?

Aga minu meelest sai tulemus ilus. Muidugi oli karvamõmmik nunnu ja nii meenutab ta natukene “nälginud pikajalgset puudlit”, aga koeral on parem, vill on kadnud ja meil kõigil järgmine kord lihtsam. Nunnu on ta ikkagi. Mis siis, et näeb välja nagu oleks meile teine koer kaasa antud.

Minu meelest näeb täitsa venelane välja. Loodan, et ma ei solvanud sellega kedagi:D

Kokkuvõttes. Tegemist on selle koeraga palju. Järgmiseks ootab meid ees ortopeed. Iseloomu on tal rohkem ja veel. Kohati on ta tüütu ja teda on raske ignoreerida, sest teda on terve maja täis. Aga need emotsioonid, mida ta pakub, need on hindamatud. Ta on nii positiivne ja mõnus kaaslane, et isegi kui on raske või väsitav tööpäev, siis vaatad ja tegeled natuke selle “väikese” venkuga ja tuju läheb heaks. Täitsa meie pere koer. Hea meel, et ta meile nö teele sattus.

What is this life even…