Aga kui ei prooviks iga päev olla parem-parim versioon endast?

Meil on sõbrannadega messengeris chat, kus me igapäevaselt jutustame. Räägimegi kõigest alates mootorratastest ja austritest kuni Kroonika uudiste ning suunamudijateni. Et kui midagi silma jääb, siis arutame seal omavahel, mida üks või teine arvab. Kusjuures me väga tihti jääme eriarvamusele ja see on just see, mis mulle meeldib. Ei pea alati kõik asjadest ühtemoodi aru saama või kartma, et mis nüüd siis küll saab kui ma ei arva samamoodi nagu mu sõbranna.

Aegajalt räägime me seal ka depressioonist. Kes veel ei tea, siis mina olen vist meie riigi esidepressiivik. Igal pool sellest pajatanud. Aga ma ei häbene, sest olen jätkuvalt arvamusel, et sellest tuleb rääkida ja tuleb palju rääkida, et inimesed julgeksid oma muredega pöörduda spetsialisti jutule ja ei häbeneks. Ei kardaks, et oleksid nõrgad või vähem väärt kui aeg-ajalt tunnevadki end kui piece of shit. Kes ei tunneks.

Leave a Reply