Hahh, ise ka ei usu, et nii cheesy pealkirja kirja panin ja veel hullem – täitsa cheesy sisu kirjutan ka. Aga noh kuna siis ikka kui Valentinipäeva eel oma mehele öelda, et ma armastan teda. Läbi interneti muidugi. Otse talle endale oleks liiga intiimne, ma ei oska, ma olen ikkagi tõsine Eesti naine. Korra sai öeldud, aitab küll. Kui nüüd natukene teemast kõrvale kalduda, siis suvel sattusime kolleegidega arutlema selle “ma armastan sind” lause üle. Meie arvamused ja käitumised jagunesid pooleks. Mina ei suuda seda väga öelda, st et ma kuidagi ei oska seda öelda, noh et tulen koju ja ütlen, et tead, ma nii armastan sind. Teised aga väitsid, et nemad ütlevad oma kaasadele seda pidevalt, et on loomulik ja teisiti ei kujutaks ettegi. Ma hinges olen küll tõesti lootusetu romantik, kuid välja ma seda enam väga näitama ei kipu. Ei taha. Kohe päriselt ei taha. Sellised üdini romantilised – lilleõied voodis ja piknikud toapõrandal – värgid jäägu kuhugi teise aega.

Aga et siis see armastus. Mõnikord ma vihastan Mareki peale, et ta on selline toriseja, mossis vana mees, kes vaatab kõiki asju praktilisest küljest. Mina tahan spontaansust, mina ei planeeri, mina teen või siis ei tee ja Marek peab tegema. Ma tean, et teda ajab närvi see, et ma unustan arveid maksta ja isegi kui ma luban, et maksan, siis ta lõpuks saab meeldetuletuse ja peab ise maksma. Eks see vist muudaks ennast ka torisevaks, aga no kas ma muutun. Kuulan ta torina ja etteheited ja teinekord isegi kurjustamise ära ja elu läheb edasi vanamoodi. Ma ei oska rahaga ümber käia, Marek teab seda. Ta ei hoia enam oma rahakotti autos ja ta ei lase mind enam oma pangakontole ligi, sest võib juhtuda, et ma leian ta rahale enne kasutuse kui ta ise. Kui ta viimati nädalavahetuseks Pranglisse läks, küsis ta, et kas mul ikka raha on. “No midagi ikka on,” vastasin ma. Marek ohkas, pööritas silmi ja jättis mulle taskuraha (jah, ma olen kohe 40, ma tean!). “Püha issand jumal, õpi ometi elama!” ohkas ta veel üks kord. “Minu arvates ma oskangi elada,” vastasin mina, ” raha tuleb ise minu juurde, näed ju!” Marek isegi ei jaksanud vihastada. Ja sel hetkel sain ma aru, et ma päriselt päriselt armastan oma meest. Ei, mitte selle pärast, et ta mulle taskuraha annab, vaid sellepärast, et ta on mõistev, hooliv, kannatlik ja peab minusuguse kunstiinimese kõrval vastu, armastab mind sellisena nagu ma olen.

Krt, noh me sobime oma erinevusest hoolimata kokku.

Uue ootamatu muudatusena on Marekis tärganud tilluke armukadedus. Või noh ma ei tea, kas seda saab päris armukadeduseks nimetada, ütleme siis tähelepanu. Üheks põhjuseks on minu kaalulangutuse pingutused. Nemad ikka sõpradega jõudsid järeldusele, et naine kaotab kaalu vaid siis kui uus silmarõõm tekkinud. Okei, naljaga, aga ikka ja jälle käib see teema läbi, et kelle pärast. Seletan küll, et noh et äkki ma ei tahaks nagu see allolev meem olla, aga ei – ikka käib see “kaovad kilod, kaovad mehed”, sest see olla reegel. Tuttavate pealt nähtud. Ega ma vastu ei vaidle, kipub jah nii olema, et lahkuminnes või silmarõõmu leides pannakse oma välimusele rohkem rõhku, aga reegel see nüüd kindlasti ei ole. Mina otsustasin end nagu öeldud kätte võtta tervise pärast ja natuke ka selle pärast, et ei taha olla see 40+ mammi, mõnikord vaatan endavanuseid ja mõtlen, et issand, kas ma ka nii vana välja näen (isegi mitte välimuselt, vaid hoiakult ja riietuselt).

Igatahes on Marek muutunud tähelepanelikuks. Teate ju minu pesu-armastust. Vanasti kui ma pesuga tegelesin võisin ma Mareki ees ükskõik, millises komplektis seista ja ta lihtsalt ohkas, et “appike, jälle tassid tööd koju”. Ma loobusin talle neid komplekte näitamast. Nüüd ka – scrollin Pesubutiigi lehel siia ja sinna, valin komplekte ja tunnen elevust kui need kohale jõuavad, aga enam isegi ei ole viitsinud Mareki arvamust küsida. Niikuinii tal vahet ei ole nagu ta üks kord ka ütles. Ma pidin südari saama. Mis mõttes pole vahet? Pesul ja pesul on vahe, hüüatasin ma. Marek kehitas õlgu ja ütles olgu. Ka siis kui ma suvel maailma kõige ilusama pesu ostsin, selle, see on mu vaieldamatu lemmik pesusahtlis ja ma olen sellega p-i-d-e-v-a-l-t käinud. Marekiga koos ja Marekita. Ise ennast (st pesu) vannitoa peegli ees imetlenud (IG storys on tõestus!) sest n-i-i ilus ja keegi teine selle kohta niikuinii midagi ei ütle. Ja nüüd siis ühel ilusal hommikul kui ma tööle minekuks riidesse pannes ka selle pesu selga panin, pidid Marekil silmad peast ära kukkuma. “Vau, kuhu sa sellise pesuga lähed nüüd?” imestas ta ja lisas, “ma ju ütlesin, et sul on noor silmarõõm, miks sa varem seda ei kandnud?” Nii ma oma mehe korraks armukadedaks muutsingi. Ei hakanud isegi tõestama, et pesu on ammu ostetud ja saagi käima tõmbama, et miks sa üldse midagi tähele ei pane. Natuke armukadedust või tähelepanelikkust kulub ära. Vot nii palju ma oma meest armastangi:)