Ma tahaksin öelda, et ma olen tugeva närviga, aga eks see on kohati ka teesklus. See tähendab, et ma suudan välja näidata, et olen rahulik, aga sees olen ma täielik ülemõtleja. Ma reaalselt kaine mõistusega saan asjadest aru ja ei taha üldse mõelda nagu ma mõtlen, aga mu aju lihtsalt hakkab ketrama ja see võib hulluks ajada. Sellest ka mu Dubai paanikahoog – iga krõps, iga liigutus, iga samm ajas mind hulluks ning lõpuks ma ei saanudki teisiti, et pidin saama toast välja, nägema oma silmaga, et kõik on turvaline ja rahulik.
Kodus olen ma kõige rohkem hetkel nautinud vaikust. Olin eile õues ja lihtsalt kuulasin vaikust. Täna olen ma kuulnud esimest korda ka meie maja kohalt aegajalt ikka üle lendavaid lennukeid ja õnneks pean ma ütlema, et nende heli ei tekita mingit hirmu, nii et õnneks mingit suuremat/sügavamat jälge see minusse ei jätnud, samas ütles Marek, et ma olin täna unes korrutanud muudkui, et tahan koju. Võta sa siis kinni. Aga ma saan hakkama. Hoopis teine küsimus on mu peas, et mida tunnevad hetkel lapsed? Mida nad päriselt tunnevad? Sest ega nad ju ei räägi.