Elukutse: unistaja

Ma olen terve elu olnud suur unistaja. Üks esimesi suuremaid unistusi, mida ma unistasin ja utoopiliseks pidasin, oli unistus raamatupood-kohvikust. Ma olin siis 16-aastane. Kujutasin vaimusilmas ette iga väiksemagi detaili, kuidas see poekene välja näeks, kuidas inimesed seal naudivad head kohvi, kunsti ja raamatuid ning mõtlesin siis edasi, aga kes ikka sellises poes käiks ja kust raha võtta. Sinna see unistus jäi. Tsiteerides mu uut lemmikut Tom Valsbergi, siis oleks ma tookord teadnud, et “eluterve pohhuist ütleb alati oma ideed välja, isegi kui need võivad tunduda teistele lollakad. Ta teab, et geniaalsed ideed on lollide ideedega äravahetamiseni sarnased hetkeni, kuni keegi need ellu viib.”

Ja nii olen ma pool oma elust unistanud. Unistan siiani. Mingil hetkel sain ma aga aru, et unistused ei tööta kui ise nende nimel ei tööta. Ma hakkasin neid täide viima, mõni läks paremini, mõni halvemini, mõni suisa kehvasti, aga ma ei kahetse, mul on kogemus, mälestused ja ma olen õppinud. Samas on mõned unistused sellised, mis lähevad lihtsalt täide, viitega, aga lähevad. See on ka üks põhjuseid, miks ma kunagi ei lõpeta unistamist. Mõned aastad tagasi oli mul unistus külastada Maaemo restorani. Tundus kättesaamatu ja sinnapaika ma selle unistuse jätsin. Facebook tuletas mulle meelde, et just täna – neli aastat tagasi – päev enne mu 35. sünnipäeva külastasime me seda restorani. See on üks mu ilusamaid mälestusi.

img_0995

Teine selline natuke ehk isegi tobe unistus on seotud mu esimese oma päris koduga 16 aastat tagasi. Te ju teate seda tunnet kui saad kätte oma korteri võtmed ja hakkad seda sisustama? Ja võib olla ka seda tunnet, kuidas soovid ja mõtted on üks, aga rahakott teine? Ma arvan, et mu korter oli päris kaunis, aga ma unistasin paljudest asjadest. Ostsin “Diivani” ajakirju ja vaatasin asju, mis mulle tundusid nii kättesaamatud ja luksuslikud. Ühel hetkel hakkasid mulle aina silma jääma ühe eestimaise tootja diivanid. nägid välja nagu kunstiteosed, aga ma ei julgenud neist isegi unistada. Mõned aastad hiljem käisin ma pidevalt Stockmannis käies mööda nende salongist, kiikasin arglikult sisse, aga loomulikult ei astunud ma sisse. Ma ei julgenud väga pikalt üldse isegi vaadata selliste salongide poole. Vaatsin aga “Diivanist” ja mujalt ja sinnapaika see unistus jäi. Diivanid tulid ja läksid, korter sai maha müüdud, maale kolitud, diivanid tulid ja läksid. Rohkem ma tolle salongi peale aastaid ei mõelnud, isegi ei teadnud, kas nad enam tegutsevad.Kuniks Telliskivisse tekkis koleda ja lagunenud laohoone kohale uus ja äge maja. Borgi oma.  see tootja poln kuhugi kadunud. Mul oli selle üle hea meel.

image001-4-2-1600x800

Huvi pärast kiikasin nende kodulehele ja lubasin endale, et lihtsalt huvi pärast lähen ühel päeval ka seda salongi külastama. Isegi kui peaks kallis ja luksuslik olema, siis enam ma ei karda. Mitte et ma oleks plaaninud uut mööblit osta. Aga lihtsalt uudishimust. Läks mitmeid kuid, ei jõudnud ma kuhugi, läks meelest ka tegelikult ära ja siis täiesti ootamatult olin ma seal salongis täiesti teistel põhjustel.

Kas teil ei ole mõne asjaga nii, et armute esimesest silmapilgust? Mina olen selline tüüp, kes suudab asjadesse armuda. Üks diivan jäi kohe silma, täiesti karjus minu nime, aga loogilistel põhjustel ma ignoreerisin tema karjeid ja kutseid. Ega ta rahu ei andnud. Nagu sireen püüdis mind oma kauni lauluga hurmata, aga ma ei allunud provokatsioonile. Kuu aega hiljem sattusid asjad kokku nii, et tulemus on allolevatelt piltidelt näha. Läks kõigest 14-15 aastat unistamist. Täna sain ma veel teada, et selle disaini aitas välja töötada Iitala disainer ja mul tekkis korraga tunne, et see kõik on justkui Satu sünnipäevakingitus mulle. See oleks nii tema moodi olla õigel ajal õiges kohas, isegi pilvepiirilt. Ilusat homset sünnipäeva mulle!

img_4404

Mis ma täna veel tahan öelda on see, et ärge kartke sisse astuda ka nendesse salongidesse, mis pealtnäha või meie mõtetes paistavad liiga luksuslikud. Need võivad tegelikult olla palju maalähedasemad ja sõbralikumad kui aimata oskaks. Tehke proovi selle Telliskivi 51B salongiga, kus teid aknalt kollane traktor tervitab.

 

 

 

 

 

Uuuhhh…Ja aitäh!

Ma ütlen täiesti ausalt, et trööstiplaastritega turule tulek on olnud üks Ameerika mäed ja kuigi ka veel umbes kuu aega tagasi olin ma kahevahel, kas saan ikka hakkama, sest tellimused hakkasid suuremaks minema ja turunduseks oli vaja lisaraha, siis täna ütlen ma, et mul on nii hea meel kõikide nende toetavate sõnade eest, mis andsid mulle jaksu edasi minna. Eelmise kuu tagasilöögid ja mured murdsid mu peaaegu. Murdsid mu julguse ja soovi tegutseda. Ma nutsin eelmisel kuul rohkem kui viimase aasta jooksul kokku. Toetus kulus marjaks ära ja aitas mul end kokku võtta. Siiralt kniks ja kraaps ja suuuuuuuuuuuuuuuuuur tänu!

Ma sain täiesti aru, mida tundis Costany oma heade mõtetega purkidega kui tellimused on suured, maksetähtajad pikad ja ise on vaja kaup välja osta. Kuidas ma seda teen? Kust ma selle kõik võtan? Kuidas ma saan hakkama? Kas see tasub end ära? Aga kui ei tasu? Hirm, kõhklused, segadus.  Täna vaatasin müügiaruannet ja mõtlesin, et see on nagu väikene ime, et ühest suurest tellimusest on laoseis vaid 82 toodet. Ma olen nii tänulik kõikidele, kes on aidanud mul selgitada ja tutvustada, mis trööstiplaaster on ja miks see on teistest plaastritest erinev, et mul tuleb ausalt pisar silma kui ma selle peale mõtlen. Et inimesed ongi ilusad ja head. Toetavad ühe neile võõra inimese ettevõtmist. Ma olen kõikide teie toetusest nii liigutatud olnud, et see pani mind ennastki mõtlema, et ehk peakski keskenduma vaid positiivsele. Püüdma keskenduda. See on parem kui mitte midagi, juba pool rehkendust?

47139240_709072509480041_7752846372247699456_n.jpg

Ma tean, et toode ei ole odav (kuigi samas – 0,49 eur plaastri kohta ehk ei olegi nii palju?), aga selle toote taga on mõte ja unistus paremast maailmast, näiteks eelmise aasta Yoga Of Hope, selle toote taga on heategevus (milleni ka meie Eestis tahame jõuda, 2019. aasta eesmärk on, et saaksime kaks korda aastas ühe kuu müügitulu annetada ühele heategevuslikule organisatsioonile) ja mis kõige olulisem – trööstiplaaster on mõeldud ka kõikide nende haavade raviks, mida silmaga ei näe. See on väike karvane sõber, kes pakub lohutust ja tuge kui laps on haiget saanud, kardab, tunneb end üksikuna. Seepärast ongi trööstijatel erinevad imevõimed ja iseloom.

Siin&Seal on jänkukoerad. Nad otsivad kogu aeg midagi, mille on ära kaotanud. Neil on maailma kõige suurem ÜHE asja kogu, sest nad unustavad kogu aeg ära, mida nad koguvad. Nad armastavad kõiki loomi ja lohutavad last kui laps  kardab mõnd looma, kolli või  suurt asja nagu näiteks tolmuimeja. 

Sinibert on panter, kuid tema suurim soov olla kala. Ta on pehme ja julge ja alati valmis lapsele oma abikäe ulatama. Ta ei karda süsti, hambaarsti ega ka haige olla, kuid ta teab, et lapsed teinekord kardavad. Seepärast on ta alati valmis last  lohutama ja julgustama. 

Lilly on roosa, ümar ja imekaunis. Tema arvates on maailma kõige kihvtimad ehted breketid ja prillid. Tema jaoks on kõik teistsugune põnev ja ta ei karda erineda. Kui laps kardab või tunneb end kõrvale jäetuna, sest on teistsugune, siis Lilly toetab. 

AhviPahvi on pärdik, kel on raskusi paigal püsimisega. Ta armastab päikest ja pimedust, sest siis on päikesel midagi valgemaks muuta. AhviPahvi teab, et pimedus on soe ja sõbralik, kuid ta teab, et lapsed võivad pimedust hirmutavaks pidada. AhviPahvi aitab lastel pimedusega sõbraks saada. 

Mamsile meeldib lilli istutada, küpsetada ja tal on maagiline süli. Lapsed võivad alati ta süles istuda ja rääkida oma suurimatest hirmudest ja muredest. Mamsi ei karda kedagi. 

Armsa Jane blogis on hetkel käimas ka väikene loos. Samuti võib tema instagramist võita ühe trööstijate stardipaketi. Hea kingitus päkapikkudel sussi sisse panna:)

Ma tahaksin täna tantsida!

Ärkasin hommikul üles imeliku tundega, täpselt sellise tundega, et midagi hakkab juhtuma. Ida tegi mu kõrval silmad lahti ja küsis, kas tal täna ongi sünnipäev. Vastasin jaatavalt. Kuigi päris sünnipäevani on veel täpselt nädal, oli lõpuks kätte jõudnud see päev kui ta sai Norra lasteaias oma sünnipäeva tähistada. Ju see siis ongi, mõtlesin ma, miks ma end teistmoodi tundsin. Ikkagi viie-aastane laps. Pagan, saate aru, aeg ongi läinud nii kiiresti kui mulle öeldi ja ma ei uskunud, sest beebiiga tundus nii piinarikas. Ma olen selle üle elanud. Nüüd saab minna vaid hullemaks, eksju?

Viisin Ida lasteaeda ja keskendusin tööasjadele. Ma tean, et paljud võivad pidada seda ebaausaks, et aegajalt kodust tööd saan teha, aga ausalt, ma ei ole see inimene, kes seda ära kasutaks kurjalt, ma töötan kodus hoopis produktiivsemalt ja keskendunumalt. Samas see ei tähenda, et mulle ei meeldiks kontoris tööl käia. Meeldib küll. Ma tean ka, miks varem ei meeldinud. Kui on ebameeldiv õhkkond ja ussitavad kolleegid, siis püüadki eemale hoida. Lihtne. Meilboksis oli kiri ühelt potentsiaalselt suurkliendilt. Väga positiivne kiri. Me oleme oma läbirääkimistes üsna põnevasse punkti jõudnud. Muidugi tahaks ma, et see kõik käiks kiiremini, aga siis tuletan ma endale meelde, et kiirustamisega kaugele ei sõua. Rahu, rahu, sul on aega, sisendan ma endale. Muide, müügiinimestele on mul vaid üks soovitus – müük läbi sotsiaalmeedia. See toimib palju paremini kui niisama klientide tagaajamine. Viimasel seminaril sain ma ka kinnitust oma arvamusele, et inimesed ei taha suhelda, nad ei taha teiste inimestega suhelda ja seepärast te ei saagi neid telefoni teel kätte, kasutage muid kanaleid ja suhtlus toimib. Enda peal proovitud ja jube hea kui keegi selle ka välja ütles. Oma kogemusest. Pikaajalisemast kogemusest. Ühesõnaga istun nagu nõeltel ja nuputan kogu aeg, kuna juba tõsisemaks tööks läheb. Nii põnev on.

Õhtul vaatasin oma meilboksi. Seal oli ühe kinnitus sortimendinõukogust, et trööstiplaastrid võeti sisse veel 28 apteeki. Testperioodiks, aga ikkagi. Ma ei tee nalja kui ma ütlen teile, et täpselt kaks aastat tagasi hakkasin ma nendega tegelema ja olin kuni selle aasta suveni saanud vaid eitavaid vastuseid. Normaalne inimene oleks alla andnud, aga mina ei ole normaalne. Ma olen loll aga visa. Eelmise postituse valguses võiks öelda, et jube raskelt on tulnud kõik ja päriselt see kiri võttis rõõmupisara silma. Mul oli nii hea meel, et ma ei olnud alla andnud, kuigi veel selle aasta juunis, kui pidin mõned arved, mis mulle üle pea käisid, ette maksma, olin väga lähedal loobumisele. Mis mõte sel kõigel on, mõtlesin ma, miks ma seda teen.

Ma ootasin mingit märki, et milline otsus teha. Loomulikult ei kukkunud mulle sülle ühtegi märki, mis oleks üheselt mõistetavalt öelnud, kallis naine, jätka, aga võib olla oli märk see, et mu sisetunne ütles, et midagi on juhtumas. “Something is going to have to happen. Not necessarily something big. Just something.” nagu ütleb mu üks lemmiktsitaat Erlend Loelt. Ma otsustasin mitte usku kaotada. Tundub, et vaid sellest piisaski.

Esimese kuu müügid esimeses apteegiketis ületasid mu igasugu ootused. Olgem ausad, toode on siiski päris kallis ja ma ei saanud ju kindel olla, et kõik neid apteeki ostma tormavad. Teise kuu müügid ületasid mu ootused veelgi suuremalt. Muidugi ei räägi me suurtest summadest ja tohutust rikkusest, lihtsalt summadest, mis lasevad arved tasuda ja kaupa tellida, aga alustuseks ei olnudki mulle muud vaja, et ma tunneksin energiat ja jaksu ja soovi oma plaane täide viia, toetada samamoodi heategevust nagu Shama ja Anna- Sofia ja Yoga Girl ja Original Cuddlings.

Ja siis tuli tänane kiri, et kohe tuleb leping veel 28 poe jaoks. Ah seda siis mu “täna on kuidagi imeline päev” kõhutunne tähendaski. Ma tundsin, et tahaks tantsida! Tähistada! Ma tean, ma tean, et see on tegelikult nii väike asi, aga kas suured asjad ei saagi alguse väikesest?

 

Lootusetu unistaja

Ma vaatasin eile “Walt before Mickey” filmi. Film, Walt Disneyst enne kui ta Miki-Hiire lõi, ise ei olnud midagi erilist, pigem mu meelest selline kehvemapoolsem ja kergelt isegi haigutama ajav, aga ühel lihtsal põhjusel mulle sellised lood meeldivad. Ma olen nimelt lootusetu unistaja. Kuigi aastatega aru saanud, et mitte midagi mulle väga iseenesest sülle kukkuma ei kipu, olen ma oma unistustes jonnakas ja järjepidev. Jumal Kogu internetimaailm teab, kui palju kordi ma olen eksinud ja lühendades öelduna läbi kukkunud. Ma ise tean, kui mitu korda ma olen endale lubanud, et enam ei püüa ise mingit äri ajada, sest mitu korda peab üks inimene kukkuma, et aru saada, et ei ole annet ja ei ole õnne, eksju. Samas on mul kaasasündinud iseloomuviga – ma kukun, pühin põlvedelt tolmu ja katsetan uuesti. Katsumuste kiuste või nendest hoolimata.

Ma tean kui naiivselt see kõlab, aga sellised lood, kus enne edu tuli sada korda läbi kukkuda, isegi lootus ja usk enesesse kaotada, annavad mulle jõudu ja energiat. Kui nemad ei andnud alla ja said hakkama, sest nad julgesid unistada, siis miks ei peaks mina lõpuks hakkama saama. Nii ka Walt Disneyga. Vaatasin seda kehva filmi, kus mingi hetk peategelane prügikastist võileiba sõi ja mõtlesin, et aga ma olen ju põhimõtteliselt seal olnud. Kui palju erineb restoranist teepaki varastamine prügikastist võileiva söömisest? Paras põhi mõlemal juhul. Aga põhjast saab üles tõusta ja tunneli lõpus valgust näha. Ma võin ausalt ka öelda, et valguse asemel paistavad mulle praegugi veel tunneli lõpust tihti hoopis vastusõitva rongi tuled, aga ma ei ole alla andnud.

Ja nii see film andiski mulle jälle nii palju jõudu, et ma saatsin peale filmi ära 12 meili. Ma sain ühe vastuse, mitte jaatava, aga “võib-olla”. Ma olin nii rõõmus, sest ma olen neid meile küll ja veel saatnud ja iga kord saanud vastuse “kahjuks ei ole huvitatud”. Lisaks sain ma kolm (!) hinnapäringut ühe päeva jooksul kohast, kust ma seda üldse ei oodanudki.  Lootusetu unistaja minus hõiskas, et näed sa, kõike võib juhtuda. Realist minus, jah mul on ka see pool olemas, naeris selle peale sarkastiliselt ja ütles (omaette, et mitte rõõmu ja usku unistustesse vähendada), et õnne ja juhuste ja unistustega ei ole siin midagi pistmist.

Aga vahet ei ole. Ma olen uhke, et ma siiski julgen proovida ja proovida ja proovida, kuni… On vaid kaks varianti. Ma kas õnnestun. Või ei jaksa enam. Seda viimast ma ei usu.

Ma räägin nüüd tõsiselt. Meil on unistus

Ma olen nüüd mitmelt poolt lugenud selliseid kommentaare:

“Nagu mis valu on inimestel ohkida, et on tont, küsib raha, et maja ehitada. Keegi ei käsi sul oma rahakotiraudu avada ja kontot nulli kanda. Kui sa arvad, et see on sitt mõte, okei, ole vait ja ela edasi.”

“Kui näiteks Eveliis päriselt küsiks abi sauna ehituseks, siis no ma ei tea… asi oleks siis inimest veits aidata?”

“Aga no mul ei saaks olla rohkem ükskõik, kas ta ema tolle palve tegi või mitte. Võib-olla saan mina tema loogikast lihtsalt liiga hästi aru – ta vaatas, et fänne nagu on, tunduvad ju kaasa elavat, miks siis küsida ei võiks. Loogiline oleks eeldada, et kes tahab, see annab, kes ei taha see ei anna.”

Seega ongi mul suur palve- kui sa ei soovi annetada, siis ära tee seda! Aga miks kritiseerida inimest, kes annab võimaluse? Ühe paljudest. Vaata siis mööda, kui tahad, aga kas sul on ikka õigust teise inimese teguviisi kritiseerida? Kes ütleb, kuidas on õige aidata ja kuidas mitte? Keda peaks aitama ja keda mitte?”

Ma kannan nt hea meelega sauna ehituseks raha. Sest ma tean, kui väga te seda tahate. Ja mul tai pohh kas teil on endal selle jaoks raha v ei. Järelikult on prioriteedid olnud siiani teised, nüüd tahad sauna, kohe raha pole, milles küss.

Meil on ka üks unistus. Me tahame Pranglisse oma maja. Vaja ei ole, aga Mareki juured on natuke nagu sealt ja niikuinii tolgendab ta poole suvest seal. Ma vahepeal lausa naeran, et nagu mu oma Nipernaadi, kes kevadel Pranglisse kaob ja sügisel habetuna tagasi tuleb oma Katariina Jee juurde. Täna saatis sõbranna mulle lingi, et seal üks maja müüa. Nunnu, täiega nunnu. 130 000 maksab. Saatsin Marekile edasi ja Marek küsis, et kust see raha siis võetakse nüüd?

Lugedes ülalpool toodud kommentaare, siis…KÕIGE LOOGILISEM oleks ju nüüd öelda, et MA EI TEE NALJA, palun aidake meid, sest see on meie UNISTUS. Mis see 130 000 siis kokku koguda on, onju? Aitate? Sest antakse sellele, kes küsib ja miks mitte kui unistus on. Ja kui te leiate, et see on nahhaalne, siis ära anneta, aga ärge kritiseerige mind, sest ma annan teile võimaluse. Kommentaaridest lasen läbi vaid positiivse energiaga kommentaarid, good vibes only, peksame poole vähem ja ootan kommenteerima vaid neid, kes tõesti soovivad meie unistusel lasta täituda. Luban, et te olete sellisel juhul ka sinna majakesse alati oodatud, sest mul on üks unistus veel.  Kes teab, see teab;)

 

 

Kontonumber: EE762200221006116764 /Swedbank Eveliis Kund-Zujev

Palun tee nii, et ma võidaks loteriil

Kui palju kordi te olete midagi sellist öelnud? Mina olen seda lauset öelnud sadu tuhandeid kordi, aga mitte enam. Esiteks ei ole mul kunagi lotoõnne olnud ja teiseks on väga raske võita kui ma lotot ei mängi. Ma ei usu enam sellistesse lihtsalt ja kiirelt rikkaks võimalustesse ning tegelikult usun ma ka seda, et lotopeavõit võib olla hoopis pigem õnnetus kui õnn. Ometigi unistavad tuhanded inimesed just lotovõidust. Lugesin inimeste unistustest ja mõistsin, et osa inimeste unistused ei täitu ilmselt mitte kunagi. Kui su suurimaks unistuseks on oma kodu, aga sa ei tee selle nimel midagi, vaid ootad lotovõitu, mis kunagi ikka ju peab tulema, siis mul on sulle uudis – suure tõenäosusega ei saa sa seda oma kodu kunagi.

Inimeste unistused tegid mind natukene kurvaks. Suurem osa inimestest kippus vaid unistama lastest ja mehest ja kassist ja koerast ja autojuhilubadest. Minu meelest ei ole need kõige suuremad asjad unistused, rohkem nagu loomulik osa elust. 19-aastaselt ei peagi olema elu armastust ja kahte last, oma maja ja kassi ja koera ei pea ka olema 25-aastaselt. Unistused võiksid olla kuidagi suuremad, või ma ei tea, mis see õige sõna oleks…Sisukamad?  Unistad kassist? Võta endale kass! Mis siin keerulist. Oled 19 ja unistad armastusest? Jumala eest, naudi elu ja arenda end, see armastus tuleb ühel hetkel. Seda ei pea kohe peale keskkooli taga ajama hakkama. Unistad vanemate juurest välja kolimisest, aga pole piisavalt sissetulekuid? Üüri midagi koos sõbrannaga, alusta kusagilt, kohe ei pea üürima üksinda kaheksatoalist luksuskorterit.

Ma olen üsna suur unistaja, ma kujutan tihti vaimusilmas ette, kuidas üks või teine asi kodus ja aias välja nägema hakkab, kuid ma ei tee midagi nende teostamiseks. Ju ei ole nende jaoks lihtsalt aeg käes ja seepärast on nad nö unistused. Üldse olen ma aastatega  aru saanud, et “head asjad ei juhtu nendega, kes piisavalt kaua ootavad, vaid nendega, kes nende nimel töötavad”. Kunagi, 18-aastasena, oli mul üks unistus – et mul oleks kohvik-raamatupood. Ma teadsin oma vaimusilmas, milline see välja hakkab nägema, mida seal pakutakse, mida seal tehakse. Kõik naersid sellise idee peale. Sinna paika see jäi, sest ma ei uskunud sellesse. Oma unistusse tuleb uskuda ja kui see tõesti on unistus, siis see täide viia. Selle nimel töötada.

Millest ma hetkel unistan? Kas te usute, kui ma ütlen teile, et mul ei ole ühtegi unistust? See ei tähenda, et mul poleks ambitsiooni. On. Ja mul on eesmärgid. Unistamise asemel olen ma endale juba mitu aastat seadnud eesmärke. See on palju tõhusam ja edasiviivam kui niisama lotovõidust unistamine. Hetkel on üks mu põhilisi eesmärke säilitada kodus töötamise võimalus, tänu millele ma olen ise oma aja peremees. Tahan kuulan transistorit, tahan kuulan kisselli, peaasi, et töö on tehtud. Minu enda valik on, kas kulutada praegu 25 minutit blogimisele ja vastata meilidele öösel, näpistades aega uneajast, või teha hetkel tööd ja öösel magada. Kõik  on alati valikute küsimus. Mitte unistuste.  Mu eesmärk on kasutada seda aega, kui Ida veel koolis ei käi, selliseks reisivaks eluviisiks nagu me hetkel elame. Pendeldame siia sinna. Meie mõlema silmaring areneb. Ja keeleoskused. See on oluline. Algklassides ütles mu onu mulle “Õpi keeli! See avab sulle uksed maailma.”, ma võtsin teda kuulda ja õppisin. Tänu keeleoskusele ongi mitmed uksed avanenud.

Ma armastan reisimist, aga ma ei unista reisimisest. Ma tean, et paari aasta pärast kui ma olen oma rahalistest kohustustest lahti saanud, saan ma lihtsalt lennupiletid osta ja reisida. Nii lihtne see ongi. Ma ei pea sellest unistama, vaid selle nimel töötama.

No vot. Ja ma arvangi, et unistused on mõttetud. Või võib-olla mitte mõttetud, vaid et need on lihtsalt sama ilusad nagu muinasjutud, mil päriseluga suurt pistmist pole. See tähendab unistama ikka peab, selles pole midagi halba. Rantjee elu on näiteks üks mulle mokkamööda unistus, aga samas ei tee ma ju midagi selleks, et sellist elu elada. Mulle meeldib kui mul on palju teha, niisama palmi all vedelemine tüütaks mind ilmselt ära ja muudaks hoopis õnnetuks. Mulle meeldib kuhugi teel olla.

Hetkel ma tunnen, et ma olen teel. Teel oma eesmärkide täitmise poole. Ma ei taha neist rääkida, ma olen saanud õppetunni, et targem on olla tasa ja vaikselt oma asja ajada. Nii hästi või halvasti kui ma oskan.

Estonian with a dream

Nagu te teate sai mu Norra-lugu alguse 1997.aastal kui ma vahetusõpilaseks sattusin. Aastal 2016 kui terve maailm on meie ees valla, on raske mõista, et 1997.aastal ei käinud asjad sugugi nii lihtsalt. Ma pean alustama sellest, et Anton ja Mesna Rotary hakkasid peale Eesti iseseisvumist tundma huvi Baltikumi vastu, Anton külastas Tartu Rotary klubi (miks just Tartu tekib küsimus? Keegi ei tea täpselt.)  ja rääkis vahetusõpilaste programmist. Kas te kujutate ette, et Tartu Rotary klubi ei näidanud selle vastu erilist huvi üles. Aga see pole etteheide, kõik see oli meile uus ja ilmselt ka arusaamatu. Läks mitu head aastat kui Mesna Rotary Tartust uuesti kuulis. Nüüd oli neil olemas õpilane, keda Norra saata. See õpilane olin mina.  

Ühel kenal koolipäeval tuli meie kooli direktor minu juurde ja küsis:” Eveliis, kas sa tahaksid Norra minna aastaks?” Miks mina? Miks see pakkumine tuli mulle ja näiteks mitte minu pinginaabrile?  Mõnele teisele klassiõele-vennale? Minu vanematel ei olnud mõjuvõimsaid sõpru, uhkeid töökohti ega ei kuulunud nad Rotarysse. Juhus? Ma ei tea. Ma pean tollaselt direktorilt küsima. Ma olin hea õpilane, kuid sugugi mitte kõige eeskujulikum. Ja üldsegi, kuidas sai valituks üks õpilane Raatuse Gümnaasiumist, mitte mõnest eliitkoolist? 

Ma mäletan, et ma käisin veel ühel Soome Rotary klubi (sest Tartu klubil polnud kogemusi vms) kohtumisel, kus justkui veel sadade õpilaste hulgast valiti  need paar vahetusõpilast esseede ja intervjuude põhjal, aga mina teadsin juba ammu, et ma olen juba valitud. See oli naljakas formaalsus. 

Ka edasi ei läinud kõik nii libedalt nagu läheks praegu. Esiteks tähendas vahetusõpilasprogramm, et keegi peaks minu asemel tulema Eestisse.  Sellist õpilast polnud. See tähendas ka, et mind polnud Norras ootamas “vaba” perekonda. Kaks perekonda panid end vabatahtlikena siiski  kirja. Nemad olid nõus ühele Ida-Euroopa tüdrukule selle võimaluse andma.

Ja siis tuli paberimajandus. Minu Norra saamiseks pandi Mesna Rotary poolt tööle vägagi kõrged tutvused – Lillehammeri politseiülemast Norra suursaadikuni Eestis. Ma mäletan hästi, et veel paar tundi enne lendu käisime me saatkonnas viimaseid dokumente korda ajamas. Kogu mu vahetusõpilase aasta rippus juuksekarva otsas.

Mõned tunnid hiljem maandusin ma Fornebus, kus mind võttis vastu Anton. Anton, kellest mulle on justkui saanud vanaisa, keda mul kunagi olnud pole. Muideks ka Lilian oli oma vanaisaga kaasas. Mina ei mäletanud teda. Tema mind ja Yukot küll.

Ma ei tea, kas kõik vahetusõpilased saavad oma vahetusperedega nii lähedasteks kui mina või vedas mul jälle. Britt ja Arne ning Knut ja Kari on mind muutnud rohkem, kui nad ilmselt teavad. 

Ma olen pärit tavalisest keskklassi perest, mul ei oleks 16-aastasena ja ka hiljem avanenud neid võimalusi, mis tänu nendele inimestele. Samuti ei oska ma öelda, miliseks oleks minu elu võinud kujuneda kui ma oleksin koju jäänud. Mul on suurepärane perekond, kuid ühe pereliikme alkoholiprobleemide tõttu oli pingeid piisavalt. Kes teab, võib-olla oleks ma mõne “ägeda” Annelinna kutiga 17-aastaselt kodust jalga lasknud, end põhja joonud või Koplisse süstima jõudnud. Ma muidugi kahtlen, aga ühe puberteedi mõistust ei või kunagi ette teada.

Kas te teate, mis on minu Rotary vahetusõpilasaastast pärit kõige ilusam ja kurvem mälestus samaaegselt?  Ma sain kogeda maailma kõige imelisemat jõulutunnet Haugenis Camilla ja Britt-Ida juures. Kui ma koju helistasin, sain ma teada, et minu pisikese 7-aastase õe ja ema jõulud ei olnud samal ajal sugugi ilusad. Ma ei soovinud mitte midagi rohkem kui, et ka mu õde saaks kogeda selliseid Haugeni jõule nagu mina. “Usu mind, ta saab,” lohutas mind Britt-Ida.  Kas ma uskusin teda? Ja nagu te (kui te olete pikemaajalised blogilugejad) teate, siis paar aastat hiljem keset südasuve mu soov ka täide läks. Pole ime, et meie tütre nimi Britt Ida on. (Kui meil oleks veel lapsi, siis nende nimedes oleks Knut, Kari, Arne või Anton:))

Ei ole liialdus öelda, et Rotary vahetusõpilaseks olemine on minu elus vâga olulisel kohal.  Edasi tuli kunstiajalugu, skandinavistika, Oslo ülikooli stipendium, esimene norra keelega seotud töökoht, teine ja kolmas, kuni poeni Lillehammeris.

blogger-image--1976704005.jpg

Seepärast ma mõtlengi, et kas me ei peaks rohkem tegelema selliste asjadega, mis noori muudavad, nende silmaringi laiendavad, neid arendavad… Võib-olla me siis peaks tegelema vähem teismeliste raseduste, alkoholi- ja narkoprobleemidega? (Okei, ilmselt juba eos liiga sinisilmne mõte).

Miks ma seda vana lugu täna jagan? Augustis alustas Norras õpinguid minu parima sõbranna andekas 16-aastane tütar Laureen. Ma loodan kogu südamest, et temale saaks see kogemus sama (ja veel rohkemgi) tuult tiibadesse andvaks kogemuseks kui mulle. Tema tegemistel saate silma peal hoida läbi tema blogi: 

https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/

13445400_10208387186895251_8516619006300466028_n.jpg

 

//As you all know my Norwegian story started in 1997 when I became a Rotary exchange student here in Lillehammer. in 2016 when the borders are open it is hard to understand that back then it was not so easy. It all started with that Anton and Mesna Rotary got interest in Estonia and the Baltics after the reindependence  and Anton visited a Rotary club in Estonia, in Tartu – nobody knows why Tartu, faith perhaps? to talk about youth exchange. The Tartu Rotary club was not too interested in that. It took several years before Mesna Rotary heard from them again. They now had a student to send to Norway. This student was me. 

One day our principal asked me “Eveliis, do you want to go to Norway?” Why me, I had no idea. I was a good student, but certainly not the best, my family did not have important friends which was important then, neither did they have fancy jobs. I was just an avarage 16 years old student from an avarage Estonian family. Later the principal has said, I had spark in my eyes and they knew I would manage and be a good representative for Estonia. I hope I was.

After I was “the chosen one” there were so many formalities, bureucracy and problems, that even some hours before my flight I was not sure whether I will be able to get the visum. People in very high places (who were friends with my future Norwegian families) were involved to get me to Norway. Strange to think even how many total strangers helped me to get to Norway and how difficult it was. I didn’t want to move to Norway, just to study in high school for a year:D

Some hours later Anton picked me up at Fornebu airport. He became like a grandfather to me (and Yuko). I don’t know if all exchange students have this kind of connection with their host families, but I became a family member of Britt, Arne, Knut and Kari. They have changed me a lot, taught me a lot and probably even changed my life. Who knows how my life would have been in Estonia. Our family life situation was complicated because of alcohol misuse of one of the family membersand who knows, perhaps I had gone wild, escaped from home and had to deal with alcohol and/or drug problems and teenage pregnancy. Children are fragile in teenage years and even if they have support net and are good students, things can change easily.

The exchange year was one of the best experiences in my life. 

Do you know what is one of the best and saddest memory of my exchange year? I got to experience the most wonderful christmas at Haugen with Britt-Ida and Camilla and was so excited. When I called home, I found out that my 7yrs old sister’s and mom’s christmas was not that nice. The only thing I wished was them to get to experience the magic of Haugen Christmas. “Oh believe me, they will,” Britt-ida comforted me and some years ago in the middle of summer we experienced the Christmas in Haugen. Britt-Ida had remembered my wish and when we visited them in summer, she gave us Christmas. No wonder our child is called Britt-Ida! (If we would have more children, they would be called Kari and Knut and Britt and Arne and Anton).

This year changed a lot. Studies of Art History, scholarship at Oslo University, Scandinavistics at Tartu University, first job, second and third, until the shop in Lillehammer. That is why I think youth exchange is so important, or going abroad to expand the world. 

Why do I talk about it today. The talented daughter of my best friend started to study in Oslo this august. She’s 16. I hope she will have the time of her life, meet as wonderful people as I did and experience the best Norway has to offer. You can also follow her everyday in Norway here: https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/