unenäod

Kuidagi kõhe

/ Eveliis / Leave a comment

Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et käisime eile Meelise raamatu esitlusel ja seal oli üsna palju juttu meie seast lahkunutega suhtlemisest, aga minu tänaöine unenägu mind just sinna maailma viis. Sellest olen ma ka varem rääkinud, et ma olen ette tunnetanud, unes näinud kui keegi lähedane lahkub ja nad on hiljem mind ka unenägudes külastanud. Ei, minul EI OLE mingeid võimeid, see lihtsalt on nii, alati on olnud – viimati vanaemaga kui nägin unes, et ta sai haiglast välja ning läks Vasulasse, kus Andu juba ootas, oli talle söögi teinud, aga need kalad olid ahjus kõrbema läinud, sest ta oli pikalt oodanud. Seda und nägin ma ööl enne vanaema lahkumist. Sama oli ka tädiga. Me sõitsime rongiga, tema jäi maha ja ei jõudnud enam järele. Nii tädi kui vanaema on hiljem mul unenägudes külas käinud ja ma julgen öelda, et need ei ole vaid unenäod, vaid just külastused. Kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis Satu puhul ma ei näinud sellist und ja ka pole tema mind külastanud, kuigi olen aru saanud, et just tema peaks olema minu kaitseingel.

Ahh, teate, ma ei taha teile nüüd muljet jätta, et olen mingi hull esoteerik, usun hauatagusesse maailma ja nii edasi. See on teema, mis mulle tõepoolest huvi pakub, aga ma siiski arvan ka, et unenäod on seotud meie alateadvusega, sellega, mida oleme päeval läbi elanud, millele mõelnud ja võib olla ka alla surunud. Nagu meie päeva tunnete summa või kokkuvõte. Ja kui teemad keerlesid hauataguse maailma ümber, siis pole ka midagi imestada, et see mu unenägu oli selline nagu ta oli. Omamoodi kõhe, aga samas aus, sest kui ma midagi olen alla surunud, siis on need tunded seoses ühe sõbra hiljutise lahkumisega.

Mis värk nende surnutega on?

/ / 1 Comment

Lugesin La Tene lehelt, miks surnud inimesed meie unenägudesse tulevad. “Kui surnud inimene ilmutab end, ta ei räägi sinuga ja on vaid vilksamisi sinuga koos mingis olukorras, siis tuleb sul lahti seletada unenäo sümboolika. Sümboliteks võivad olla näiteks vesi, koolimaja, trepid, lilled, loomad, linnud, põld, mägi või midagi muud. Igal sümbolil on eriline ja lahkunud inimene viitab sellele, et see sõnum on üliväärtuslik.”

Ma ei ole kunagi olnud suurem asi analüüsija. Eriti veel unenägude analüüsija. Võtsin unenägude seletaja lahti. Voodi – VOODI (ilus) – õnnelikku abielu. Katkine voodi – pahandust ja muret. Voodis magamine – lasterikkust, head tervist ja jõudu. Aga kui voodisse tuleb magama surnud inimene?

Kõigest, mittemillestki ja luupainajast

/ Eveliis / 18 Comments

Vau! Oli see vast nädalavahetus. Valisin küll töö sõprade asemel, aga samas jäi ka piisavalt aega, et suve ja vaikust nautida. Sest Ida oli ju ka Pranglis. Marek saatis mulle pilte ja pagan noh, kuigi see saar ajab mind kohati närvi, et mehe ära varastanud (hahhaa! liialdan muidugi natuke!), siis on ikka lahe küll, et on ikka veel olemas selliseid kohti, kuhu euroremont jõudnud ei ole ja lapsed saavad nautida maksimaalset lapsepõlve. See on väärtus omaette. Kahjuks ei taha paljud inimesed sellest aru saada enam.

Kas teile tundub ka, et Ida on korraga nii suure lapse nägu? Mul endal on kohati isegi raske mõista, et millal see siis juhtus. Kui sain eile kutse Ida sõbranna seitsmendale sünnipäevale, sain aru, et Ida mitte ei ole suure lapse nägu, vaid nad ongi suureks saamas. See on nii äge! Ja äge on see, et kaks kuud täiesti tühja üritustetahvlit hakkab jälle täituma erinevate kutsete ja suvepidudega. Tüüpiline mina muidugi panin esimese hooga ühe juuLi ürituse juuNikuusse, aga õnneks hakkasin kuupäevi vaatama, muidu oleksin kuu aega varem hakanud samme Aegna poole sättima ning imestanud, et mis pull see jälle on, et kedagi ei ole. See ei oleks mul esimene kord valel ajal kohale minna.

Minu Magrada pakike jõudis ka nädalavahetusel kohale. Damn ju, kes te mulle seda brändi soovitasite! See pojengisari on nii hull, et peale hommikust dushi ja kreemitamist, muudkui nuusutasin ennast. No on hea, on jah hea. Eile oli suht tuuline ilm, aga siiski mõtlesin ma, et pekid pruuniks ja vedelesin pool päeva aiatoolis raamatut lugedes (sellises asendis, et nüüd on pool mu kõhtu lumivalge ja teine pool vähkpunane). Iga kord kui tuuleiil tuli, tundsin ma pojengide lõhna. Pojengipõõsas on veel täitsa õieiluta, sain siis ise oma hoovi pojeng olla.

Lõpetuseks midagi jubedat ka. Või ebameeldivat. Mul on siiani nii vastik olla. Kas teie usute luupainajatesse? Mul ei ole luupainaja muret olnud aastaid, seega ma olin selle teema täiesti ära unustanud, kuid eile öösel oli luupainaja kohal. Ma ei jäänud õhtul hästi magama ja kui jäin, siis ärkasin iga väiksema krõpsu peale, mis pole väga tavaline, sest meil lihtsalt ei krõbista majas keegi. Ometigi tundus mulle kogu aeg, et kuulsin mingeid hääli. Kuulsin, et Hugo tahab õue ja unenäos ma teda ka välja laskma läksin, aga Hugo vaatas mind sellise näoga, et mina küll kuhugi ei teha. Järgmisel korral ärkasin ma justkui koputuse peale, tundus nagu oleks uksed käinud. Jällegi tegelesin ma sellega unenäos ja süüdistasin Hugot, et ta kolistab. Juba see, et ma unenägu nii selgelt mäletan, on veider, sest üldjuhul ma neid absoluutselt ei mäleta. Mu uni oli katkendlik ja kehv, mulle tundus, et keegi liigub majas.  Ja siis ärkasin ma selle peale, et ma TUNDSIN, kuidas keegi puges mu kõrvale voodisse, tõstis teki ja puges minu teki alla, ma ei julgenud end liigutada, tundsin vaid seda, et keegi on mu selja taga. Ma ei julgenud hingatagi. Nüüd olin ma juba ärkvel ja mõtlesin, et see peab olema luupainaja, sest kuigi ma füüsiliselt tundsin tema kohalolekut, tundsin ma, et ta ei ole pärisinimene. Imelikul kombel ei olnud mul ei raske hingata ega ka ei lämmatanud ta mind, ta lihtsalt oli mu kõrval/peal ning ühel hetkel nägin ma tumedat mehenägu endale otsa vaatamas ja mulle näkku karjumas. Ma ehmusin nii, et viskasin ta endal seljast (jõudsin veel mõelda, et raudselt ma ei jaksa teda ära visata seljast) ja ei mäleta, kas ta ütles, mida sa siin teed või miks sa siin oled, igatahes oli ta mu peale vihane, aga kadus.  Korraks. Tuli hetk hiljem tagasi, aga ei tahtnud mulle halba, ma ka ei kartnud enam, vaid mulle tundus, et ma tunnen teda. Ta võttis mind endale kaissu ja võttis mul käest kinni. See käsi tundus karvane, ent ei olnud ebameeldiv, ma jäin magama.  Kui ma paari tunni pärast uuesti ärkasin, oli ta kadunud.

Ma ei taha, et ta uuesti tagasi tuleks. Guugeldasin isegi, mida tegema peab ja tundub, et peale tööd lähen kohe havisaba ja meresoola ostma. Ausalt, ma ei ole hulluks läinud. Nurusin Marekit, et nad juba täna koju tuleks, sest ma ei tahaaaaaa üksi jälle mingi jamaga tegeleda öösel, aga no muidugi ta ju ei tule. Ütles, et tulgu ma õhtuse paadiga saarde, tulema koos hommikul tagasi. Muidu isegi võiks, aga inimesed naeraks mind nähes surnuks. Miks? Kujutate ette mind sellisena mööda saart jalutamas? Mhm, ma ka mitte. Ma oleks nagu moodne versioon Lia Laatse tegelaskujust “Siin me oleme” filmist😀
Jään lootma, et havisaba ja meresool aitab🙏🏻  

Ma olen natukene tüdinenud

/ Eveliis / 14 Comments

Juba aastaid näen ma unes oma surnud lähedasi. Sellest ei oleks midagi kui seda juhtuks harva,  siis ma isegi naudiks seda, et kallid inimesed, kellest ma puudust tunnen, mind unes külastavad, viimasel ajal on seda aga aina tihedamini juhtunud ja mul on ausalt öeldes natuke kopp ees. Paar ööd tagasi nägin ma Satut unes. Selles ei tundunud mulle iseenesest midagi üleloomulikku olevat, sest samal ajal kui müstikud usuvad, et unes külastavad meid vaimud, kes tahavad hüvasti jätta või olulisi sõnumeid edastada, siis psühholoogide sõnul on see aga meie endi viis, kuidas lähedase kaotusega leppida ja sellega toime tulla. Ei midagi üleloomulikku niisiis. Kuigi….teate ju küll mind, mulle meeldib ka igasugu müstika ja horoskoobid ja unenägude seletamine. Mitte et ma neid väga usuks ja tõsiselt võtaks, aga midagi mind selliste teemade juures siiski paelub. Eriti kui on kokkusattumusi nagu mul kipub olema. Mäletate ma saatsin kunagi oma peikale sõnumi, et surnud oled või, et ei vasta. Hommikul sain ma teada, et umbes tol hetkel oli ta autoavariis surma saanud. Mul oli tol ööl hästi halb sisetunne. Sarnane sisetunne on mind ka hiljem painanud ja ma olen unes ka teiste lähedaste inimeste surma ette näinud. Enne tädi surma näiteks nägin ma, kuidas me jooksime kõik rongile, aga tädi ei jõudnud joosta ja jäi meist maha, jäi meile järele vaatama. Satule mõtlesin ma palju, ma teadsin, et ta on haige ega tahtnud teda väga tüüdata oma kõnedega. Saatsin talle sõnumi. Matustel sain ma teada, et ta oli tol päeval surnud. Ma ei tea, kas ta sai mu sõnumi kätte.

Mis mind eriliselt häirib on see, et ma olen viimasel ajal palju näinud unes toda autoavariis surnud peikat. Ei, te ei pea mõtlema, et issand, kuidas ta sellest rääkida julgeb, endal mees ja laps, et kas mees ei saa haiget või ei muutu armukadedaks. Noh ütleme nii, et esiteks oleks surnu peale väga tobe olla armukade, seda enam, et me saame ikka väga hästi läbi ka tolle peika perega. Teiseks olen mina õnneks oma eluga edasi saanud minna. Selleks kulus palju tunde teraapiat. Aga nüüd on see surnud peika tihti mu unes. Tuleb, on seal teiste seas, ei räägi midagi, ja ma lähen närvi, et ta tagasi on, sest ma ju teadsin, et ta oli surnud. Ma mõtlen unes, kui alatu on temast peale 20 aastat lihtsalt välja ilmuda, et mis ta siis ei olnudki surnud või, et mis tobedat mängu ta siis mängis. See ei ole veel kõik. Pooltest kordadest sureb ta unes uuesti ära. Näiteks täna öösel nägin ma teda keskkooli lõpetamisel ja mingi hetk oli ta lihtsalt keset aula põrandat pikali. Kui ma karjusin, et kutsuge kiirabi, ütlesid teised, et on juba hilja. Ma olin viha täis, sest mis mõttes ta jälle ära julges surra. Oli ju korra juba surnud. Ja siis ma ärkan üles, olen õnnelik, et see oli vaid uni ja haaran kaissu oma väikese varanduse, kes mu kõrval nohisevad.

Aga saate ju aru kui kurnav see on. Kui paganama ärritav. Ma ei saa aru, miks ma selliseid unenägusid näen. Alguses võtsin seda mõistusega, et lihtsalt uni ju, aga nüüd olen ma natukene tüdinenud. Tüdinenud, et surnud inimesed tulevad mu unenägudesse, et seal uuesti ära surra. Mis asi see on? Miks? Kuidas ma nendest unenägudest lahti saan?

Unenäod

/ Eveliis / 7 Comments

Mul on alati olnud hästi sürreaalsed unenäod. Nüüd antidepressantide tõttu on need veel sürreaalsemateks läinud, kui nii saab öelda, sest unenäod on nii tõesed, et mõnikord hommikul ärgates ma ei ole kindel, kas nägin und või on see asi ka päriselt juhtunud mingi aeg tagasi. Ma tean, et see kõlab nii locolt, aga no näiteks võin ma unes näha, et istun arvutis ja kirjutan blogipostitust. Mõnikord pean ma siis järgi vaatama, kas see oli uni või ma päriselt eelmisel õhtul kirjutasin midagi.

Hästi tihti näen ma unes lapsepõlves läbi elatud ebameeldivaid seiku. Tihti on need vanad juhtumised mu unenägudes tänasesse konteksti jõudnud. Ma olen nii tihti õnnelik kui üles ärgates taipan, et see oli vaid uni. Hästi palju on mu unedes hirmu ja põgenemist. Miks?

Kolm- neli korda olen ma unes näinud lähedase inimese surma. Vanatädist nägin und, et me käisime sõjaväes onu vaatamas ja jooksime pärast rongi peale, mina sain rongile, aga tema jäi rongist maha, kukkus pikali ja sõdurid hakkasid teda peksma. Hetk hiljem oli tädi kõrge mäe tipus ja haihtus siis uttu. Tädi suri üsna pea pärast seda unenägu. Muidugi ei osanud ma seda und nähes surmaga seostada, vaid nüüd tagantjärele. Nii ka nende teiste unenägudega. Üks uni lõppes nagu te teate nii, et saatsin peikale sõnumi, et kas ta on surnud. Ta suri umbes samal ajal autoõnnetuse tagajärjel.

Nädal tagasi kirjutas mulle sõbranna, et nägi toda sama peikat unes. “Veider oli,” ütles ta. Tema jaoks ilmselt oligi, aga minu jaoks on sellest peikast unenäod tavalised.  Natuke võib olla ebameeldivad, sest ma ei saa nendest unenägudest aru. Ma ei saa aru, miks ma neid näen. Need ei ole mingid romantilised igatsevad unenäod, mida ma häbeneks ka oma abikaasale rääkida (kuigi ma ei ole seda teinud – ilmselt nüüd tuleb rääkida), vaid kummalised udused unenäod. Ma näen seda peikat tegelemas erinevate asjadega, erinevates situatsioonides, ma tean, et see on tema, aga ma ei näe kunagi tema nägu või on ta vale näoga või on ta nägu udune. Alati. Aga nimi, kohad, tuttavad on tema omad. Ma ei saa aru, miks ma teda udusena näen. Sõbranna ütles, et need on hoopis deemonid.

Mis deemonid ja mille pärast? Ma ei taha deemone unes näha.