Lollid libedaga liikluses

Mõnikord ma tõesti mõtlen, et osadel juhtidel ei tohiks üldse lube olla või on nad load endale ostnud.  Et päris aus olla, siis ka mina kipun kihutama, aga ma oskan end taltsutada ja reeglitest kinni pidada.   Liiklusoludega oskan ka arvestada ning suudan ka adekvaatselt mõelda, et talvised teeolud ja pidurdamise teekond ja lumevaalud ja kõik muud jutud.

Päevast päeva panevad mind aga imestama idioodid, kes talvega üldse ei arvesta. Mulle on maanteel viimase nädala jooksul kolm korda ette keeratud, arvestamata sellega, et ma ei pruugi pidama saada, sest effing libe on. Eriliselt marru ajavad mind aga need idioodid, kellel kiire on. Sõitsin nädalavahetusel koju. Reaalselt oli lumetorm ja nähtavus nullilähedane, lisaks olid maanteel veel vaalud ja eeldada võis, et lume all ka jää. Kõik olid hoo maha võtnud, aga minu ees liikuv auto liikus liiga aeglaselt, nii et otsustasin temast õigel hetkel mööduda. Ma ei suuda mõista neid inimesi, kes siis kiirust lisavad kui keegi neist mööda sõidab. Igatahes tagasi ma esimesse ritta ei saanud, sest üle 80 km/h tunnis ma tollel hetkel liikuda ei julgenud. Jäin teise ritta. Muidu võiks öelda, et koperdama, aga no pekki, ei ütle, sest teeolud… Ja siis on mu taga mingi auto, kes peab tuledega vilgutama, sest ma olen tal jalus. Tõesti? Mida sa vilgutad? Arvad, et lisan kiirust hoolimata asjaolust, et ma ei näe rohkem kui paar meetrit oma nina ette?

Mina oma eluga riskima ei hakanud ja sõitsin nii kiiresti nagu teeolud lubasid, aga minu kõrval oli idioot, kel oli nüüd ka vaja sõita sama kiirusega nagu mina, ja minu taga oli närviline idioot, kes muudkui vilgutas tuledega. Lõpuks  tuli puhtam teelõik ja sain tagasi esimesse ritta, aga no palun tehke mulle selgeks, kust need paganama jobud tulevad, kel kehva nähtavuse ja libeda teega nii kiire on. Kuhu neil kiire on? Surnuaeda? Kurat noh, sellised autojuhid ajavad mind jumalast marru.

Ut på tur

Vaatasin täna tuttavated pilte kevadlilledest ja sulanud lumest ning ei osanudki muud mõelda kui, et mina siin mõtlen, et kas peaks munapühade ajaks endale veel suusapüksid soetama, et õues võimalikult mugav ja soe oleks, saab Eestis juba päevitusriideid välja otsida. Ma muide väga tihti istun juba märtsis suvel õues Ussipesas ja lasen kevadpäikesel oma lumivalgeid jalgu päevitada. Kevadine päike on nii mõnus mu meelest.

Samas ega lume olemasolu ei takista sama ka siin tegemast. Täna ma natuke seda tegingi.  Ja lumes oleks palju mugavam olnud kui mul oleks suusapüksid. Maihaugenisse tulnud norrakad olid traditsiooniliselt varustatud võileibade ja kakaoga, et võimalikult kaua värskes õhus vastu pidada. See pühapäevane “ut på tur” traditsioon on ikka tore.

Muide Lillehammeri künkad on nii libedad, et kõige lihtsam moodus liikumiseks ongi pepukas. Inimesed ehk vaatavad natuke imelikult kui mööda tänavaid alla kulged kiljudes, ent vähemalt on kindel, et ei murra jalgu ära.

29386208_2036331083250755_8945319573553414144_nIMG_6201IMG_6202IMG_6216IMG_6218IMG_6239

Kuidas oma elu põnevaks teha – järg

Auto kippus vägisi sinna kuristiku poole. Kuigi ma teistele välja ei näidanud, oli mul korralik hirm naha vahel, sest olgem ausad, talvel ei sõida neid teid isegi kogenud autojuhid ja nüüd ukerdasin siin mina. Käsipiduriga sain ma auto natuke oma kontrolli alla allutada. Kuid korraks. Järgmisel hetkel oli auto teel peaaegu risti ja auto võttis suuna…otse lumehunnikusse. Juuksekarva jagu ruumi jäi auto ja mingi posti vahele.

Ma olen seda varem ka öelnud, et sellistes ebameeldivates situatsioonides suudan ma kaine mõistuse säilitada ja ei satu paanikasse, sest alati on mingi lahendus olukorrale olemas. Nii kamandasin ma Ida ja Satu tuppa, haarasin endale jalga naelkingad, sest mägi oli tõepoolest nagu klaasist, ühte kätte labida ja teise kätte kotitäie kruusa. Lillehammeris elades on täiesti normaalne, et talve põhivarustusse kuuluvad naelkingad ja suured kotid kruusa.

Minu suureks kurvastuseks oli ilm jälle pluss- ja miinuskraadidega mänginud, nii et lumehunnikud olid pigem jääkamakad, mida ma siis lahti üritasin raiuda. Öeldakes küll, et lollidel on palju jõudu, kuid no ju ma siis nii loll ei ole. Pildusin auto rataste alla kruusa ja proovisin ühele ja teisele poole, kuid kui auto üldse kuhugi poole liikus, siis rohkem lumehunnikusse, nii et ma pidin juba kõhuli auto alla roomama, et sealt kaevata.

Õnneks saabusid just õigel hetkel koju naabrid, vanem naisterahvas ja tema noor turske pojapoeg. “Halleluuja!” hüüdsin ma omaette sisimas, “ma olen päästetud!”, sest minu blond aju ütles, et kui mees näeb naist kaevamas, siis tormab ta mingist ürginstinktist ajendatuna naisele appi. Tuhkagi. Seisis mul kõrval, kukkus kõige pealt parastama, et mida ma ronin siia ja käskis autoabi kutsuda. Ma küsisin talt, et kas ta teeb nalja vä. Ma ei maksa tuhandeid kroone selle eest, et keegi aitaks mul lund kaevata. “Küll ma selle auto ise välja kaevan!” ütlesin ma jonnakalt ja viskusin uuesti auto alla. Turske mees vaatas ikka käed taskus pealt, kuid sai siis vist aru, et ega loll jonni ei jäta ja kui nad ei taha, et ma sinna teele jäängi, siis tuleb aidata. Meil läks aega kümme minuti ja mitte rohkem, et auto välja kaevata, ettevaatlikult ühele ja teisele poole libistada, nii et auto lõpuks sirgelt teele sai ja siis ei olnud muud kui väikese Munamäe kõrgusest mäest tagurpidi alla liuelda. Aga…Satu juurde ma enam mitte kunagi talvel autoga ei sõida. Kui keegi harrastab ekstreemsporti, siis andke teada, ma viin teid sinna, saate järgi proovida, mis tunne on.

Talvistel Lillehammerite tänavatel liiklemine ei erine väga palju sellest pildist. Alla veel saab, iseasi, kas pidama ka, kuid katsuge mõelda, kas saaksite bobirajalt ülesse kõndida ja saate aru, millised on talvised teed siin linnakeses.

-d=277&p=11327&t=4&.jpg

Hommikut nagu te Facebookist juba teate, alustasime me Idaga bensiinimaas võõraid mehi ahistades, sest kaks esimest rehvi olid TÄIESTI tühjad ja MUL EI OLNUD ÕRNA AIMUGI, kuidas neid täis saaks. Jalgratast ma leiutama ei hakanud, vaid marssisin otsejoones abi paluma. Esimene mees ei saanud ka hakkama, aga teine pumpas rehvid täis ja õpetas mulle, kust ma saan kontrollida, milline peab rõhk rehvis olema, mis on soovituslik maanteel, talvel, kahekesi sõites jne.

“Mina ja seiklused autodega” saab klindlasti olema üks eraldi peatükk raamatus, kui ma kunagi end käsile võtan ja selle valmis kirjutan.