Tädi Heljul on täna 97. sünniaastapäev. Ma olen kehv sünnipäevade meelespidaja, aga vat tädi Helju sünnipäev ei lähe meelest ka. Ma mõtlen tema peale ikka ja tunnen temast puudust kuigi ta on teisel pool lillesilda juba (kui ma ei eksi) 14 aastat. Tädi Helju oli minu kõige lemmikum inimene maailmas ja kui mulle ning ka teistele tundub, et ma olen tädi Helju moodi, siis see on suurim kompliment.

Tädi Helju oli maailma parim tädi mitte vaid mulle, vaid ka mu emale ja onule, mu õele, oma nunnule (nii kutsus ta elu lõpuni oma abikaasat) tütrele ja tütretütrele. Tädi Heljul ei olnud oma lapsi, kuid jumal, kuidas ta armastas meid kõiki. Üks kõik, mis mure mul oli, tädi oli alati minu jaoks olemas. Ja see mure võis olla kõige tobedam mure maailmas. Näiteks tedretäpid.