Kodus on tore olla küll, vaadake kui ilus (mis sellest, et poolik), aga kas ilu maksab arveid kui see “väljamõeldud” kriis süveneb ja müügid veel rohkem kukuvad? Ja mitte selle pärast, et me kodus olles ikka ei tarbiks, vaid selle pärast, et kõik ei müü tooteid ja ei paku teenuseid, mis on eluks vajalikud.
Siis kui eile veel kevad oli
Majandus-ja koroona teemadest muul lainel läksin ma üleeile oma sõbrannaga vaidlema. What else is new, eksju? See polnud üldse selline “nüüd me enam mitte kunagi ei suhtle tüli”, aga pigem järeldus kui erinevaks inimesed muutuvad. Umbes 15 aastat tagasi olime me väga ühel lainel, aga nüüd muudkui põrkume oma maailmavaadetelt ja isegi keelekasutuselt. Tšättisime selle sõbrannaga ja ma küsisin, mis ta teeb. Ta vastas, et keedupelmeene. Läksime vaidlema, et kumb on parem – kas keedu- või praepelmeenid. Jäime eriarvamusele (prae, eks?), aga pigem läksime vaidlema edasi sõnakasutuse üle. “Kujutad ette, panen keeduluti sisse maitseaineid ja…” seletas ta oma retsepti. Stop, ma enam ei saanud! Sõna “keedulutt” tõmbas mulle sellise piduri peale, et ma ei suutnud enam mõelda muule kui sellele rõvedale sõnale. Me oleme temaga varem ka vaieldnud slängi ja keelekasutuse üle. Ühe lihtsama näitena tuleb mulle meelde, et mulle üldse ei meeldi kui ta oma tütre kohta “plika” ütleb, mu jaoks on see nii kole sõna. temale jälle ei meeldi kui ma kasutan sõna “peika”.
“Kuidas sind saab häirida see, kuidas teine inimene räägib?” imestas ta. Ma ei saa sinna midagi parata, aga tõesti häirib, mind häirivad teatud väljendid ja teatud stiili släng. Mu ühe teise sõbranna peika näiteks kasutas väljendit “tõmbame naaksu”. Iga kord kui ta lahkudes ütles, et davai, me nüüd tõmbame naaksu, tuli mulle kananahk peale. Muide, hiljuti oli Perekoolis ka selline teema ja nii huvitav oli lugeda, kuidas inimesed jagunesid ka seal kaheks (ei leidnud hetkel üles kahjuks. Ja jumala pärast, igaks sajaks juhuks ütlen, et ei ole minu tehtud teema, mul ei ole seal kontot).
Vaidlesime temaga ja mulle tuli meelde üks reklaam “reklaamipärlite grupist”, kus ühes reklaamis olid kõik s-id asendatud z-idega – “me ziin kookide vaibiz”. Ma olen igati selle poolt, et reklaamid kasutaksid leidlikke lahendusi, aga siin oleks ma küll ka beibetranslaatorit vajanud. Mis värk selle z-ide kasutamisega on. Mul on üks tuttav, kes sama teeb ja ma päriselt pidin tal paluma minuga kirjutades seda mitte teha. “Zaan zikkidega kohe kokku,” kirjutas ta. Kananahk, iga jumala kord, kananahk!
“Sa oled üks igavene wannabe,” ütles mu keeduluti-sõbranna, “sa oled normaalne inimene, mul on kahju, et sa käid läbi selliste inimestega, kes nalja ei mõista ja pead ise samasugune pidur olema.” Ma ei osanud sellele midagi vastata, või noh vastasin, et iga kell enne wannebe, kui “zau muzkad, tõmbame naaksu”- keele tüüpi. “Sul on ju ka enda släng,” lisas ta. On, on tõesti ja kohati ma ei ole uhke selle üle, et kasutan liiga palju inglise keelt oma kõnes (ajan selle kaela, et pool mu töökeelest on aastaid olnud inglise keel ja see on mind laisaks muutnud), aga ma siiski jäin arvamusele, et poolkorrektne keelekasutus ei tee minust wannabe´d. Ma ei taha parem tunduda, vaid lihtsalt mulle tunduvad teatud sõnad ja väljendid nii koledad, et kriibivad kõrva. Palun öelge, et ma ei ole ainus, keda mingi släng häirib? Deja vu tunne tekkis praegu, ma vist tegelikult olen sel teemal juba kirjutanud?
Siinkohal tahan ma ka rõhutada, et ma ei ole sugugi keelepede (nagu te blogi lugedes olete isegi mõistnud mu vigast keelt lugedes, aga samas – ma olengi kõigest norra keele fill:D), ma kasutan slängi, ma ropendan nagu voorimees, aga ma ei tea, miks mind häirib mingi släng. Just see, mis mulle endale meenutab Tartut aastal 2000. Olen siis wannabe VÄ, et ei taha 20 aasta taguses ajas kinni olla?