Ma olen aru saanud, et ükskõik, mida ma teen või ütlen, siis on mingi grupp inimesi, kes ei jõua postitust lõpunigi lugeda enne kui kusagil on jutt lahti. Jutu võib erinevates variatsioonides kokku võtta kolme võimaliku variandiga: ebasümpaatne ja loll, kibestunud ja kole, sellest ka tema kohutav välimus, et ta on kogu aeg eluga rahulolematu või vaimselt haige, sest sööb ikkagi ju antidepressante. Ma ei viitsi enam tuuleveskitega võidelda. Las sellele grupile inimestele jääb nende arvamus.

Kui ma kirjutaksin blogis, et teate, kallid sõbrad, ma olen tegelikult eluga rahul selles punktis, kus ma olen ja tänu nendele õppetundidele, mis ma olen saanud, siis kubiseks see blogi ja mõned foorumid kommentaaridest, et mida sa valetad, ära kujuta endale ette. Kui see grupp inimesi teaks minu kiindumust Ibsenisse, siis nad karjuks mulle “Eluvale, eluvale, eluvale!” Sest kuidas ometi saab olla eluga rahul, kui nii palju on läbikukkumisi, ebaõnnestumisi. Mis õppetunnid. Karma, puhas karma! Selle eest, et oled õel ja vastik inimene, kade, kibestunud ja elus pettunud. Lõpeta meile ja endale valetamine ning tunnista endale, et sa oled läbikukkuja. Kole pealekauba. Vana ja väsinud. Närtsinud. Karma, karma, karma. Mis sellest, et ma karmasse ei usu.

Ja sellepärast ma ei kirjutagi oma tegeliku mina leidmisest. Õppetundidest. Teekonnast. Muutumistest.  Sest minu suust kõlab see valena. Ebausutavana. Keegi ei usu, et mina, kes ma olen elu aastaid hinnanud läbi asjade, ennast defineerinud läbi edu (olgu see siis enda või tuttavate oma), olen elus õppinud üle kõige hindama asju, mis on tasuta. Muidugi ei usuks keegi ka seda, et mind huvitavad asjad, mida teaduslikult ei saa selgitada. Asjad, mida ma oma mõttejõuga suunata saan. Näiteks on mul paar nippi rahaga suhtlemiseks. Mu sõbranna õpetas mulle seda aastaid tagasi, aga ma ei räägi teile seda, sest mida tean mina, rott, rahaga suhtlemisest. Ma ei räägi sellest, et kui mul on raske, saan ma tuge oma vanatädiga rääkides. Ma olen veendunud, et ta on mu kaitseingel. Aga ma ei räägi sellest, sest minusugusel inimesel ei saa ju ometi kaitseingleid olla. Kaitseinglid on vaid headel inimestel.

Ma võiksin olla popp ja rääkida sellest, et olge õnnelikud sellisena nagu te olete ja sellena, kes te olete ning kus te olete. Aga ma ei saa. Miks? Sest ma ise ei usu sellesse. Kui inimene ei ole rahul oma tööga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma abikaasaga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma välimusega, tuleb midagi ette võtta. See kõik on normaalne. Seda ei pea varjama, et me oleme teatud asjadega rahulolematud. Me ei pea endale valetama, et oleme rahul sellisena nagu me oleme. Make peace with yourself and your body busslhit ja muu. Jajah.  Ma ei räägi sellest, ma ei veena ennast, ma ei taha end veenda, sest ma ei ole rahul ei ülekaalu ega kortsudega. See muide ei tähenda, et ma ennast vihkaksin. Sellel on suur vahe. Ma olen kõigele vaatamata väga enesekindel, sest mul on ka muid omadusi, aga ma ei hakka kunagi armastama ei oma kõhupekki ega oma raskeid laugusid. Miks ma pean neid armastama? Ja kuna ma sellisest sügavast armastusest ei räägi, siis olen ma kibe, kade, katki, kole. kohutavalt ebasümpaatne.

Ma saan aru, et inimesed koogutavad kaasa blogijatele, kes räägivad vaimsest ärkamisest ja endaga rahu tegemisest, ümbritsevast mitte end häirida laskmisest ja harmooniast. Nii on nii zen. Materiaalsed asjad neid ei huvita, vaid piirideta armastus, sisemine ärkamine ja sisemine ilu. Nad teavad täpselt, et iga inimene on ilus, kõik väärivad ühtemoodi armastust ja mõistmist. Nad teavad täpselt kui oluline on rahulolu ilma asjadeta. Nad teevad endast ilusaid pilte ja panevad ilusaid sõnu ritta. Nad on nii zen. Nende küüsi katab laitmatu geellakiga maniküür, nende juukseid kaunistavad kuldsed kunstjuuksed, nende nägu on laitmatu meigi all, nende kodus on vaid uuemad ja ilusamad asjad, sest vanad, paar kuud tagasi soetatud asjad, on nii mõttetud, saastavad liialt keskkonda. Nemad on need inimesed, kellele me vaatame alt üles, sest nad oskavad olla nii nemad ise. Nad on rahul sellega, mis elu nendele andnud on. Nad ei taha midagi rohkemat. Ma mõistan.

Mina tahan ka nii zen olla. Võib olla ma juba lähiajal muudan midagi enda juures. Võib olla võtan ma ära kunstripsmed, aga võib olla lasen ma midagi juurde panna. Kes teab. Aga siis ma saan ka hakata ennast armastama. Sellisena nagu ma olen. Ja teie kõik, kes te mind vihkate, ka teie hakkate mind armastama, sest ma olen nii ilus.