Kümme aastat olen ma rääkinud, et paneks ehk Ida tuppa liistud ära. Liistud on meil olemas ka ja kui aus olla, siis juba vanaks läinud. No selles mõttes, et kümne aastaga on maitse ja võimalused muutunud. Liistud on ikka panemata. Kui ma tahan mõnd pilti seinale, siis läheb aega 3-9 kuud enne kui Marek aega leiab, samas piltide seina panek võtab 2-20 minutit. Ma olen ammu leppinud, et elame poolikus majas. Või majas, mis on pidevas muutumises ja kui päris aus olla, siis see meeldib mulle. Kunagi ei saa päris valmis ja alati on midagi teha. Mitte mul. Marekil.

Ja siis mainin ma paar korda, et ma vihkan meie köögiriiuleid ja tahaks nii kappi ning tulen koju ja mis ma seinast leian? Kapi. Muidugi ma tegelikult tean, miks Marek kapi tegemise prioriteediks võttis. Ta vihkab asju täis riiuleid. Mina üldjuhul armastan, aga köögiriiulid tundus nii eilne päev, et see hakkas mind reaalselt häirima, pealegi polnud asju kuhugi peitu panna ja nii ma Marekile näitasingi, mida ma tahan. Ma ei usu, et see tal kauem aega võttis kui paar päeva nokitsemist (koos plaatimisega) ning kuigi kapiuksed on veel puudu, siis see on juba niiiiii ilus. *

Huvitav, et mõni asi saab nii kiiresti tehtud, samas kui teise tegemiseks läheb terve eluaeg? A muidu kodus on ikka ka hea olla. Ma jumaldan Satu Skandinaavia disainist pungil imelises asukohas tillukest nunnu maja, aga sama palju jumaldan ma ka meie (igavesti poolikut) segasummasuvilat.

Hmmm…ma ikka loodan, et ma kapiuksi ei pea nüüd sada aastat ootama? Ja miks see mees IGA kord mu lilled ära tapab? Ja siis alati räägib, et tema peab lilli turgutama, sest ma ei hoolitse nende eest.

*Marek on meie kööki värvinud valgest beežiks ja roheliseks, ta ei tea veel, et kuna ta kuradile näpu andis ja köögi uuendamisega algust tegi, siis ootab teda ees ka väike seinte värvimine või tapetseerimine. Ma üllatan teda üks päev selle infoga;)