Alustame sellest, et Ida käskis mul täna juuksepikendused pähe panna. Mõeldud- tehtud. Keegi peab ju töö juures keskeakriisis ka olema;) Sõitsime laulutundi ja Ida puuris mind. Pilguga, mis läks läbi keha. “Kas sul on nüüd kogu aeg pikad juuksed?” küsis ta lõpuks. “Ei,”vastasin ma. “Aga miks?” küsis Ida klassikaliselt ja lisas, et ta tahab, et siis ma ei pea väikeste juustega ringi jalutama. Vaene laps, mis muredega tema oma pead peab vaevama, eksju. Et emmel on liiga väiksesed juuksed.
No hea küll. Edasi läks asi sellega, et minu väike staarfotograaf pani mind poseerima. Sest no…Ta tahtis. Ja see on meie peres piisav põhjus millegi tegemiseks/mitte tegemiseks.
Pilte läbi vaadates hakkasin ma mõtlema hoopis ühe ütluse peale. Mida vanem eit, seda roosam kleit. Ma olen alati rääkinud, et minu happy colour on must, aga kui vaadata mu garderoobi, siis on seal päris palju roosakat tooni. Noorena on mul ikka päris roosasid roosasid riideid olnud – beebiroosast nahkseelikust beebiroosa nabapluusini, nüüd on roosad toonid muutunud mahedamaks, aga on ikkagi roosad.
Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et kas minu vanuses sobib enam roosat kanda? No näiteks vaatan ma mõnede oma eakaaslaste pilte sotsiaalmeedias ja raudpolt reegel on, et mina vanem välja näed, seda roosamaks ja kirjumaks garderoob muutub, nagu selline meeleheitlik vanuse eest põgenemine. Samas teine osa minuvanustest on juba mutistunud. Ma ei teagi kumb hullem on, kas 40-aastane Barbie girl või 40-aastane mutt.
Ma mäletan nii hästi kui üks mu tuttav kunagi keelas oma 40+ meest kandmast liiga värvilised riideid, sest see ei olevat enam eakohane. Ma olin siis 25+ ja pööritasin silmi, aga täna saan ma sellest aru. Mu meelest on ka naljakas kui minuvanused inimesed käivad liiga lapsikute riitega ringi – Disney kirjadega t-särgid, Hello Kitty kellad/prillid/kotid, roosad kampsunid, kingad, kleidid, seelikud ja siis vaatan ma allolevat fotot. Roooooooosa. Ja võltsjuustega. Hmmmm…
Kui ma olin tunduvalt noorem rääkisin ma alati, et no nii umbes 40+ vanuses ei sobiks naistele enam pikad juuksed. Ma ei tea, kust ma selle mõtte sain, aga no igatahes olin ma lindlal veendumusel, et kui naine on 40+ siis ei tohiks tal enam pikad juuksed olla. Mul on viimased 594859 aastat olnud poolpikad juuksed (kui vahepeal juuksepikendused välja arvata), aga ma tahaks pikki juukseid. No enne kui ma 40+ saan. Mul on veel kolm aastat aega kasvatada ja siis tuleb minu teooria järgi jälle juuksed maha lõigata.
Ühsõnaga. Ei ole keskeakriis. On kriis, sest ma ei saagi aru, kas ma olen veel noor või juba vana. *
*muidugi on see lihtsalt üks pinnapealne ja üldistav postitus, sest mul on 80+ vanuseid tuttavaid, kes oma olekult teevad silmad ette mõnele 30+ ja riietus, juuksed ning värvid ei mängi siin üldse rolli.