They’ve enchanted me!

August 2, 2018August 6, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani – saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n

Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n

Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on?

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level. There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15^th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

Kas blogija/vlogija on kuulsus?//Wake me up when I´m famous

July 31, 2018July 31, 2018 / Eveliis / 49 Comments

Käisin hiljuti ühel üritusel, kus oli palju minust nooremaid inimesi. Vanuses 13-18. Korraga hakkasid nad mingeid nimesid pilduma, et kas sa tead, kus see käis ja mida ta tegi ja palju ta teenis ja nii edasi. Küsisin siis, et kes see Maria Rannaväli on. See pilk, millega nad mulle otsa vaatasid, peegeldas õudu. Kuidas on võimalik, et keegi ei tea, kes on Maria Rannaväli. Sain kiirkursuse vlogimisest ja ülevaate tuntumatest vlogijatest, keda noored fännavad. Ja kui ma ütlen fännavad, siis ma mõtlen fännavad. Tuleb välja, et vlogijad, kellest mina kuulnudki polnud, on Eestis tõelised kuulsused.

Ma seekord peatun vaid põgusalt sellel teemal, et minu meelest on tegelikult natukene kurb, et kui küsida lastelt/noortelt, kelleks te saada tahate, siis üsna kiiresti tuleb vastuseks blogija/vlogija. Kui mina noor olin ja rohi rohelisem oli, siis tahtsid lapsed saada arstiks, tuletõrjujaks, müüjaks, emaks. Kõik ei saa ju vlogida? Ja kas vlogimine/blogimine tõesti on selline karjäär, mis elu aeg toidab? Eestis. Oled 24-aastaselt (vaid) blogija ja teenid kommiraha, aga kümne, kahekümne aasta pärast? Ma päriselt mõtlen, et kas need, kes hetkel blogijana/vlogijana leiba teenivad, teevad seda elu lõpuni?

Tagasi kuulsuse juurde. Mul on üks sõbranna, kellega me nö vaidleme blogijate teemal. Tema arvates ei ole blogijad mingid kuulsused, sest nad pole midagi saavutanud ja on tuntud vaid mingis ringkonnas. Tema arvates on kuulsused Lemmy Kilimster, Solstafir, Amon Amarth. Mina pidin neid guugeldama. Okei, jah kui ma sain teada, et esimene on Motörhead´i bassimängija ja laulja, siis Motörhead´i ma muidugi tean, aga lauljat nimeliselt mitte. Pole minu teetassike muusikat. Aga see ei vähenda muidugi fakti, et nad ei ole kuulsad ja hinnatud. Minu arvates on sama blogijate/vlogijatega. See, et mina või keegi teine ei tea üht või teist populaarsemat blogijat, ei tähenda, et nad ei ole kuulsad. Minu sõbranna näiteks aga keeldub leppimast sellega, et näiteks Mallukas on staar. Ja me vaidleme. Mina räägin, et vahet ei ole, mida mina või tema arvab Malluka/Marimelli/Porgandi/ tegemistest, kui nad pidevalt kusagil pildis on ja näiteks kollane ajakirjandus vorbib neist uudiseid, siis järelikult ON nad nii palju tuntud, et uudise “Mallukal pole aluspükse jalas”, “Marimellid korteriotsingutel”, “Porgand kallimast lahus” kirjutamisel on mõte. On piisavalt palju inimesi, kes neid teavad. Kui kirjutada uudis “Eveliis Kund-Zujevi koer on näljas”, siis vaid viis kõiketeadjat-kägu teavad, kes krt on Eveliis Kund-Zujev.

Ühesõnaga me jääme selle sõbrannaga alati eriarvamusele küsimuses, kes on kuulsus. Kim Kardashian & Co on ka mõttetud, aga ometi teab neid terve maailm. Ja see kui kolm üliintelligentset inimest neid ei tea, ei vähenda fakti, et nad on kuulsused.

“Kas Jüri Ratas või Donald Trump on kuulsused?” küsis sõbranna. Ma ei kasutaks nende puhul sõna “kuulsus”, ma ei oska seda isegi seletada miks, aga mulle tundub, et poliitikud ei lähe kuulsuste alla. Lihtsalt iga inimene, kes koopas ei ela, teab neid ja tunneb nad ära. Selles mõttes ilmselt siis ikkagi kuulsus?

Või mis on siis kuulsuse kriteeriumid. Blogija, kellest ülepäeva kollaseid uudiseid vorbitakse, ei ole kuulsus, aga Kosmikute ~~trummar~~ bassimängija, kes surma sai, on? Mis neil vahet on? Sihtrühm? Kas Anu Saagim on kuulsus? Kas Sünne Valtari on kuulsus? Või pole nad kuulsad, sest mina ütlen, et ma ei tea nende tegemistest suurt midagi. Aga kuulus on Mae Lender, Misjöö Voronin või Mesitare-Herling, sest ma olen nende tegemistega kursis, neid telekast näinud, nende raamatuid lugenud?

Ma ei taha sugugi öelda, et KÕIK blogijad on kuulsad või kuulsused, aga tuntud on neist küll mitmed ja tahame me või mitte mõni tuntum ja kuulsam kui teine. Ma ei usu, et kuulsaks saamise kriteeriumid on vaid Nobeli preemia saamine. Vändra-Aveli oli ka kuulus. Ja Tupe-Kristi. Ja Push-up. Meie mees. Kuulsusi on lihtsalt erinevatest kategooriatest. IMHO.

ja lõpetuseks. Mina pean oma blogi VÄGA VÄIKESEKS ja mitte mingiks oluliseks mõjukanaliks, aga sain eile Herlingult sõnumi, et peale minu saunapaadi postitust sai ta rohkem kui kaks broneeringut. Tahame või mitte, aga blogidel ja vlogidel on tänapäeval jõud. Mina ei taha blogikuulsust, aga mul on pagana hea meel kui blogist ka mingi kasu on. Inimestele ja kohtadele ja asjadele, kelle/mille käekäik on mulle südamelähedane. Peipsiäärne idüll (ILMA jooksva vee ja eurowc-ta) võitis eelmisel aastal mu südame ja tundub, et sel aastal jõuan ma veel 1-2 korda sinna tagasi. Peipsi Toidu Tänav ja Sibulatee puhvetite päev tundub liiiiiiiga ahvatlev, et vahele jätta.

Postskriptum: Eile rääkisin blogidest ka ühe teise blogijaga, kes ütles, et mu blogis võiks reklaami teha küll, et omamoodi huvitav, aga et kas mu lugejaskond on ostujõuline. Ma ei kavatse oma blogi reklaamiga üle kuhjata, aga kui teil tükki küljest ei võta, siis võib-olla viitsite kirjutada kommentaaridesse, kes te olete ja kust te tulete;)

Peipsi-eri vol4 ehk müüa maja!

June 24, 2017 / Eveliis / 4 Comments

Kes oleks võinud uskuda, et me Peipsi äärde nii ruttu tagasi jõuame. Seekord viis tee meid Alatskivi lossi, mis meil eelmisel Peipsi tripil kõigest nädal tagasi külastamata jäi. Alatskivi loss on tõesti imekaunis. Eriti väljast. Nagu tõeline muinasjutuloss.

Me jõudsime lossi päris hilja, nii et lossi restoran oli tegelikult juba kinni, kuid saime siiski endale tuppa söögi tellida. Söök ei olnud kehv, aga lossi restoranist oleksin ma oodanud siiski natuke rohkemat oodanud. Võib olla ma olen ka natukene ära hellitatud selle koha pealt, sest võrdlusmomente teiste mõisarestoranidega on päris palju. Ja ma ausalt saan aru, et lastemenüüs peavad olema friikartulid ja viinerid, kuid ma tõesti tahaks seal näha ka mingeid huvitavamaid alternatiive.

Peale õhtusööki läksime me lossi pargiga tutvuma ja vesiratastega sõitma. Ma sõitsin viimati vesirattaga kui ma olin ikka päris väike laps. Anne kanalil sai vesirattaid laenutada. Maksis lapse jaoks päris kopsaka summa, aga kuidagi sai tädilt-vanaemalt-emmelt ikka aegajalt raha välja lunitud. Selline nostalgialaks oli vesiratastega sõita!

Mõisaaias oleksin ma oodanud natuke lillepeenraid ja põõsaid ehk veidike rohkem silmailu, kuid mõisapark selle eest oli IMELINE. No nii ilus ja romantiline! Loojuv päike ja loss paistsid eemalt, täielik vaikus ja vaid meie kolm jalutamas. Ida jooksi ringi nagu väikene printsess oma kübarakesega. Ta on selline vahva lillelaps, et ühel hetkel on ta täielik väike printsess, kellele pakub kõige rohkem elevust lossides ja mõisates ringi jooksmine, järgmisel hetkel muutub ta aga Ronja ja Pipi ja Lärmisepa täna Lotta sarnaseks marakratiks, kes ei taha juukseid kammida ning turnib mööda aedasid ja treppe.

Hommikusöök oli lossis väga maitsev, samuti ka teenindus. Peale meie ööbis lossis veel üks paar, aga nemad olid juba varem lahkunud, nii oli kogu suur söögisaal vaid meie päralt. Äärmiselt kuninglik tunne olla lossis üksinda ja kujutada ette, et see kõik on meie oma:)

Kui te arvate, et me läksime Alatskivilt Vasulasse vanaema juurde otse, lihtsalt niisama, siis te eksite. Otseloomulikult pidime me sõitma läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja. Mida ma nägin esimesena? Üks maja oli müüa! Nüüd ma pean lotot päriselt hakkama mängima, sest ma tahan seda vana puulobudikku. See oleks täpselt selline koht, kus ma veedaks oma suved ja miks mitte ka talved. Selline “diipkunstiinimeselik” koht otse Peipsiääre külastuskeskusest ja Sigurimuuseumist üle tee. Ma täiega naudiks selle puulobudiku üles putitamist.

Muidugi ei ole ma nii naiivne, et mõtles päriselt, et oh kohe ostaks ja teeks, aru saamata KUI palju raha sellesse majasse vaja oleks investeerida, kuid unistada ju võib. Äge oleks!

Sigurimuuseumist ja Peipsimaa külastuskeskusest ei saanud me kuidagi minema. Mind võlusid indigo trüki õpitoad ja kohalik käsitöö, Marekit sigurimuuseum ja Ida ei saanud üle ega ümber õues olevast mängumajast, kus oli lastele väga nutikaid tegevusi. Meil on ka koju sellist maja vaja!

“Kuhu me kohvikusse läheme?” küsis Ida kui me Varnja poole sõitsime. Ma jäin vastuse võlgu, sest no kus siin pühade ajal midagi avatud on, mõtlesin ma ja tegime esimese hooga väikese tiiru võõral hoovil. Mul oli ju Idale ja Marekile ka vaja Mesi tutvustada. Ja pehmete mänguasjade seina. Päris omamoodi pull asi ju tegelikult!

Kuigi ma olin 99% veendunud, et Voronja galerii on pühade ajal suletud, siis meie üllatuseks olid seal uksed-aknad lahti, rõõmus perenaine võttis meid vastu ning perenaine küpsetas parasjagi köögis vahvleid. Voronja on vist tõesti üks selline koht, kus korra käid ja jäädki käima. Armud lihtsalt nii ära.

Eelmine kord jäid mul kahe silma vahele Voronja perenaise võrratud käsitöönukud. Nii rändaski üks Rudolf meiege Voronjast kaasa (ja Peipimaa külastuskeskusest head õnne toov rätinaine + kohanahast tehtud käevõru).

Postitus on niikuii jälle kilomeetri pikkune, läheb siis jaanipäev ka siia otsa. Pole just Peipsiääre eri, aga mis see 30-40 kilomeetrit siia-sinna ikka on. Vahva Vasula jaanituli oli pere keskel.

Peipsi-eri vol3: Ärge tehke sama viga, mis mina!

June 21, 2017June 21, 2017 / Eveliis / 6 Comments

Ma ei tea, mis mul peas oli kui ma arvasin, et Peipsiäärse saab läbi uudistada ja külastada ühe päevaga. Isegi vähema kui terve päevaga. Me ei jõudnud pooligi kohti läbi külastada ja sellest on paganama kahju, sest noh…ma vist ei üllata teid enam sellega, et ma olen (ikka) täiesti Peipsiääre lummuses. Midagi me siiski läbi külastada jõudsime ja mõned emotsioonid pean ma ikka teiega ära jagama. Piltidega läks mul muidugi nii pahasti, et suures elevuses suutsin ma fotoka panna mingile täiesti suvalisele režiimile ja 80% mu piltidest on lihtsalt värisevad udukogud. Minu pähe jäid muidugi ka mälupildid, kuid ma loodan väga, et suudan ka teis oma lugudega tekitada kasvõi veidikene huvi Peipsiäärsete külade vastu. No mitte nii suures ulatuses nagu mul endal tekkis, et “I wish I win a lotto, like for real” nagu Tommy Cash laulab, et sinna endale maja soetada, aga nii palju, et te oleksite targemad kui mina ja läheksite sinna KOHE MITMEKS MITMEKS päevaks.

Kõige pealt külastasime me Kolkja sibula-ja kalarestorani. Ma olin sellest nii palju kuulnud ja alati mõelnud, et peaks seda “homme” külastama, aga enne kui “homme” kätte jõudis, läks ikka väga mitu aastat. Nüüd on käidud. Huvitav oli. Sõime Maikiga kalapelmeene. Ma ei saa kuidagi öelda, et need oleksid halvad olnud, kuid huvitav on just see sõna, mida ma siinkohal kasutaks. Mul on hea meel, et neid sõime, kuid mõlemad Maikiga julgesime öelda, et see jääb ilmselt esimeseks ja viimaseks korraks. Rohelise sibula salat seevastu viis keele alla. Järgmine kord võtan kas sibulasalati, kalasupi või juustukattega kala. Heily kiitis oma kala taevani.

Ma pean ütlema, et mulle meeldis selles restoranis, kuid midagi jäi siiski justkui puudu. Kõik oli nagu ehe, aga samas ei olnud ka. Mingi “vibe” nagu on moodne öelda, oli justkui puudu. Teenindaja oli vahva. Kui oli maksmise aeg, küsis ta, kuidas me arvega teeme. Ma vastasin, et mina ei tea, mul ei olegi raha. Ma pidasin silmas seda, et mul polnud sularaha ja kaardiga seal maksta ei saanud ning sõltusin sõbrannadest, kuid välja kukkus nii nagu ma oleks ülbelt öelnud, et “oot, maksma peab ka vää?”. Teenindaja naeris mu reaktsiooni peale nii, et pisarad silmis. Minul olid ka.

Edasi liikusime me Alatskivile, kust me lootsime tankla leida enne kui teele jääme. Leidsimegi. See oli selline tankla, kus enne tuli maksta ja siis tankida. Ma maksin ära ja istusin autosse, et telefon laadima panna, müüja ei näinud teisel pool autot askeldavat Maikit. Heily, kes veel tanklapoodi sisse jäi, rääkis pärast, et ma olin oma autosse istumisega vaesed müüjad poolsurnuks ehmatanud. Sest loomulikult arvasid nad, et ma olen voolik autos minemas sõitmas. Ma saan nende paanikast aru. Aga naljakas oli ikka.

Nüüd tuleb esimene koht, kus ma kahetsen. Ma olen pikalt tahtnud külastada Alatskivi lossi. Te ju teate minu losside-mõisate armastust. Me olime nii lähedal, aga samas jäi loss nii kaugele ja kell oli nii palju, et ma tahtsin kindlasti ka Voronjasse jõuda. Hiljem kuulsin ma Herlingilt, et Alatskivi lossi perenaine oleks meid IGA KELL oodanud ja siis oli mul veelgi rohkem kahju, aga midagi pole teha…PÄEV Peipsi ääres on liiga lühike aeg ja ma püüan Mareki pehmeks moosida, et me Vasulas olles teeksime ühe mõnusa kõrvalpõike sinnakanti. Nüüd ma tean KUI lähedal see tegelikult on.

Aga et siis Voronja. Vat kui Kolkja restoranis jäi “vaibist” natuke puudu, siis Voronja kunstigaleriis oli see täpselt olemas. Meil läks lausa nii hästi, et vähemalt üks kord sattusin ma kuhugi õigel ajal – Lillehammeri kirjandusfestivalile jõudsin ma täpselt üks päev liiga hilja, aga Varnjasse sattusime me kunstigalerii avamise ajaks. See on nüüd jälle üks selline koht, kuhu peab tagasi minema ja aega võtma ikka mitu-mitu tundi, kui mitte lausa eraldi päeva. Lühikese ajaga pole seal mitte midagi teha. See on nagu omaette väike maailm niigi juba omaette väikeses maailmas. Kuraator Pjotr Belõi ütles Voronja galerii õuel enne nüüdiskunstinäituse „Avatud piirid” avamist, et väljapanekut võib vaadata kui inimese ja looduse vastastikuse suhte kajastust. Inimene võib küll armastada loodust ihust ja hingest, aga loodus on meie vastu ükskõikne, nii et tegemist on vastamata, lootusetu armastusega. Ma ei ole selle peale kunagi nii mõelnud. Huvitav mõte. Ja huvitavad inimesed. Viie miljoni elanikuga Peterburist on seitse kunstnikku pannud oma tööd välja just selles paarisaja elanikuga kalurikülas.

Voronja galerii iseenesest on oma aiaga vaatamisväärsus omaette, kuid näitust, mis avatud suve lõpuni tasub vaatama tulla kohe kindlasti. Esimesel pildi on selle näituse minu lemmik töö. Kui meil oleks saun, siis see läheks saunaeesruumi aukohale.

Fotod: Jaak Kikas

Rohkem fotosid näitusest saate vaadata SIIT galeriist.

Foto: Merike Lill

Ma sattusin sellest galeriist, nende aiast, nende majast, nende õunapuu otsas asuvast majakesest nii vaimustusse, et tõesti raske oli nii kiiresti lahkuda. Ja millised mõnusad sõbralikud inimesed. Isver, ma saan aru, et ma olen ikka tõesti kade inimene. Ma tahaks, et mul oleks majake Peipsi ääres nagu neil seal, ma tahaks et mul oleks Mesi tare nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline aed nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline galerii nagu neil seal. Aga kuna mul ei ole, siis ma olen lihtsalt kade.

Lõbusat moegaleriid Peipsi äärest vaata siit.

Postitus läks pikaks. Tuleb “Peipsi eri vol 4” ka ikka. Midagi pole teha. Mind ei oleks sinna tohtinud lasta.

Ma ei tea, kust alustada…

June 19, 2017June 19, 2017 / Eveliis / 3 Comments

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli, keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma. Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus.

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka wc-st. Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit.

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages.

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

Peipsiäärne

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

Kas blogija/vlogija on kuulsus?//Wake me up when I´m famous

Peipsi-eri vol4 ehk müüa maja!

Peipsi-eri vol3: Ärge tehke sama viga, mis mina!

Ma ei tea, kust alustada…