paha tuju

Kuidas ma vea tegin ja mõtlesin, et peaks uue mehe leidma

/ Eveliis / 6 Comments

Pealkiri on muidugi klikkbait, ei hakka ma siin mingit uut meest leidma, lihtsalt eile viskas see üksiku naise olukord üle korraks.

Alguse sai see sellest kui ma öösel pidin oma süü tõttu, et olin talle vale toitu andnud, välja vedama Hugo karvase ja paksu vaiba, mis oli täis mitte kõige tahkemat number kahte. Vedasin selle öösel välja ja mõtlesin, et kuidas kurat ma selle siis hommikul puhtaks saan. Asi polnud mitte selles, et ma ei oleks pesemisega hakkama saanud, aga see oli vaja kuhugi üles vinnata ja teate, mul ei ole lihtsalt jõudu üksinda rasket vaipa tirida. Kahekesi oleks see lihtsam olnud, aga keda ei ole jälle käepärast võtta on abikaasa. Muidugi sain ma lõpuks hambad ristis vaiba vinnatud vana kiige peale, aga absoluutselt mitte ilma sinikateta. Mul on selline lollakas nahk, et kohe kui kuhugi vastu läheb, on sinikad taga. See ajas mind pahuraks.

Mis sellest, et väljas oli selle aasta esimene suveilm ja kõik tundus olevat idüllilähedane, olin mina sisimas juba pahuralt meelestatud. Käisime Idaga Keilas second-handis, mõte oli küll leida mulle endale midagi, sest emavaalad peavad ka midagi selga panema, kuid poest ma mingeid xl riideid endale selga ostma ei hakka, käsi ei tõuse, sest see oleks nagu alla andmine, et selline ongi uus mina, ma ei ole nõus. Mulle me muidugi midagi ei leidnud, selle asemel oleks võinud aga Idale pool poodi ära osta. Seal on alati hästi palju armsaid lasteriideid. Tulime koju, istutasime viimased lilled ära, kastsime taimed, proovisime uusi kleite, tegime pilte, korjasime lilli, vedasime välja suvemööbli, mina suutsin ära lõhkuda päikesevarju ja Idalt pahandada saada, et kas ma ei oleks võinud oodata kuni isa tuleb, suutsin vastu  podiseda, et selle peale saab suvi otsa kui ta lõpuks koju tuleb ja nautisime päikesepaistet. Kõik oli idüllilähedane. Kuniks ma tegin vea ja küsisin igavusest instastory’s kas ehk on mulle küsimusi.

Esimene küsimus oli, kuidas mul päriselt läheb. Nüüd jumala eest, ma ei süüdista küsijat, tegu on ühe mu lemmikinimesega (internetimaailmas), aga see küsimus pani mind mõtlema, et kuigi on üks imeilus päev, ei tunne ma end üldse hästi. Ma tundsin, et ma olen tegelikult pahane, et Marekit kodus ei ole. Jah, ta on hetkel töötu ja tal ei ole ühtegi kohustust ning loomulikult tuleb teisi aidata, kuid korraga tundus mulle, et mulle ei meeldi see, et ta on esimene, kes teisi aitama jookseb ning enda asjad selle võrra kannatavad, edasi lükkuvad, tegemata jäävad. Kas teised tulevad aitavad teda ka? Ausalt, ma ei ole siidinäpp, ma võin tööd teha (muidugi ma eelistan seda mitte teha), aga mul ei ole oskusi ega jõudu. Ma ei oska aiavõrku paigaldada ja ma ei teagi, kuidas ning mida vaja teha on. See tähendab, et tean, aga ilma Marekita neid asju teha ei saa. Tema peab olema aju ja mina torisev abiline. Ega ma ka ei taha suve niisama maha päevitada terrassil, see eluetapp on läbitud, see on igav. Ma tahan siin asju edasi teha. Koos oma mehega. Või siis pean ma leidma Mareki äraoleku ajaks endale mingi varumehe, kes mind aitab?

Lisaks on mul üks poolik projekt, mis on oluline, kuid ilma Marekita see edasi ei liigu, sest keegi peale tema ei oska seda teha. Nüüd see venib jälle TERVE NÄDALA edasi, aga seda on liiga palju, ma kardan, et sellele tagajärgedeks on see, et projekt läheb luhta. Tõsi, ta käis vahepeal Pranglist ära just selle projekti pärast ja tõsi, palju oli segadust ja asjad ei olnud valmis, kuid korraga tundus mulle, et see oligi justkui ettekääne veelgi kauemaks kodust ära jääda. Mulle tundus see kõik korraga temast egoistlik ja lühinägelik. Ma ei taha olla näägutav naine, kuid mulle tundus, et võib olla peaks ma seda olema, ütlema, et vot nüüd on asjad nii, et teed selle projekti kõige pealt ära ja alles siis lähed teistele appi. Muidugi ma tunnen seda kõike juba kirja pannes, et see on nii tobe ja vale on sellist asja jälle ilkujatele lugemiseks kirja panna, aga kogu see olukord teeb mind närviliseks, sest mul on ka Marekit hetkel vaja. See visiitabielu on praegu, just sel hetkel mu jaoks liiga kaua kestnud. Liiga kaua järjest, ühte jutti. Kindlasti on kõigel mingi põhjus ja kõik juhtub mingi põhjusega, aga see venimine teeb mind närviliseks.

Kõik see Insta-ilu, mida ma eile jagasin, tundus selle kõrval ka nii feik. Samas ju ei ole. Meie elu Ussipesas selline ongi, ausalt, kuid ikka tundus feik. Milleks seda kõike jagada, kellele? Instagram on ikkagi ilusateks pepupiltideks ja giveaway’deks, mitte mingi meeleheitel koduperenaise lillepiltideks, mis isegi ei oma tegelikult kunstilist väärtust.

Mõtlesin oma mõtted ära, olin pahur edasi ja Ida sai vist aru, et mul on vaja end liigutada. “Lähme sõidame rattaga tädi Maie juurde!” tegi ta ettepaneku. Maie juurde on kolm ja pool kilomeetrit. See kokku seitsmekilomeetrine sõit pole Ida jaoks mingi vahemaa. Täiesti uskumatu, kuidas see laps jõuab rattaga vuhada. Tagasi sõites ei teinud ta ühtegi peatust enne kodu ja no mina olin ikkagi kordi rohkem väsinud kui tema. Paar päeva tagasi sundis ta mind talle rattaga lasteaeda järgi minema, et saaksime koos tagasi sõita. Ma ei saa vastu ka vaielda, sest emavaal peabki end natuke rohkem liigutama. Muide, kaaluteemadel me kodus enam rääkida ei saa, sest rumal nagu ma olen, siis muudkui korrutasin siin Ida ees, et ma olen paks ja paks ning loomulikult lõppes see ühel ilusal päeval sellega, et Ida puhkes nutma kui teda sööma sundisin, sest ta arvas, et mina tahan teda paksuks ajada ja ise kõhnaks saada. Sain oma õppetunni ja rohkem me kodus kedagi paksuks ei kutsu. Totaalne body positivity. Mitte et ma ise seda jama usuks, aga lapse ees, et mitte tekitada temas ebakindlust, toitumishäireid või jumal teab mida, olen ma nõus vanapaganasse/jumalasse ka uskuma.

https://www.instagram.com/p/CAiRzjXpxKk/

Õhtul keerasime end kerra, vaatasime buuvide multikat (mulle täiega meeldib see multikas! samas mulle meeldivad suht kõik multikad) ja ma mõtlesin endamisi, et midagi on ikka valesti küll kui peale nii ilusat päeva ma rahul ei suuda olla. Muidugi ei ole Mareki äraolek ainus põhjus, on ka teisi põhjuseid, millest ma avalikult rääkida ei saa, aga esimest korda elus kaalun ma, kas teen õige otsuse, mis on õige otsus – see on nii kurnav. Ma olen viimasel ajal päris palju valesid otsuseid teinud, enam ei taha, ei jaksa. Seda enam, et ma olen ka natuke segaduses, et mis seisukoht võtta, kas vaadata sügisesse optimistlikult, et maailm avaneb taas ja ärielu läheb täiega ülesmäge, või uskuda musti stsenaariume, et hullem on alles ees. Ja selle viimase mõtte valguses ma mõtlengi, mis on (rahaliselt) õige otsus. Seniks kuni mul on kaks suurt kohustust veel tasuda, pean ma eelkätt mõtlema rahaliselt. Aga ma olen ju tuntud selle poolest, et teen oma ostuseid lähtuvalt südamest ja sisetundest. Hetkel on isegi mu sisetunne segaduses.

Kas keegi saaks minu eest otsused ära teha?

Sorry, et sellisel ilusal nädalavahetusel selline melanhoolne hala, aga no kui ei ole kellegagi arutada, ja tegelikult ei taha ka teistega nendel teemadel rääkida, siis kuidagi tuleb endast see jama välja elada. Vana hea blogiteraapia.

Lõpetuseks minge vaadake mu Insastoryst laivi, mis Ida salaja tegi. Sellest sai eile õhtul mu heatuju-video. “Mu ema on nii hull,” ütleb Ida seal. Got that right, girlfriend!

Väsimus ja asjad, mis mind seepärast närvi ajavad

/ Eveliis / 13 Comments

Üle pika aja tunnen ma, et ma olen väsinud. Ma ei teagi, kas selles saab nö süüdistada puhkuse lõppu, mis läks üle intensiivseks töötegemiseks või on mul lihtsalt unevõlg. Ma olen umbes nädal aega megalt väsinud olnud, sest hommikud on alanud liiga vara. Viimased kaks hommikut olen ma ärganud kell kuus hommikul kellahelina peale võpatades ja lootes, et see õudne helin on uni ning ma saan veel magada. Ei ole uni olnud. Ma ei mõista üldse hommikuinimesi. Selles mõttes jaa, on tore kui kella kaheks on pooled asjad tehtud, aga kuidas üle elada ülejäänud päev nii, et magama ei jääks. Eile hoidsin ma metroos vaevu silmi lahti. Mulle meeldiks hommikud ikka poole rohkem kui need algaksid hiljem. Klientidele seda ei ütle. Kui neil on sinu jaoks aega enne kukke ja koitu, siis sa lähed kohale enne kukke ja koitu. Ma pean alati veel natuke varuga minema, sest eranditult iga kord suudan ma ära eksida. Kasvõi korraks. Aga fakt on see, et minu suunatajus ei saa absoluutselt kindel olla. Täna istusin ma näiteks vale metrooliini peale, mõtlesin küll, et vist ei olnud õige, aga see ei takistanud mul sinna peale istumast, valele poole sõitmast, siis tagasi sõitmast, valel pool teed uut metrood ootamast ja niimoodi 19 minuti asemel 39 minutit kliendi kontorini jõudmiseks kulutada.

Samas ega ma ei kurda. Need kohtumised on olnud edukad ja meeleolukad, ma ei taha uhkustada, aga ma oskan inimestega suhteid luua. Ja tegelikult ei tahtnudki ma oma väsimusest rääkida, sest ilmselt on kõigil meil elus perioode, kus ollakse rohkem väsinud ning see pole midagi põrutavat ega erakordset. Ma tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma väsinuna pööran rohkem tähelepanu asjadele, mida ma muidu üldse tähele ei paneks, ja mis mind ärritavad. Mitte nii, et ma pead vastu seina peksaks, aga lihtsalt kuidagi ärritavad. Üks konkreetne olukord ärritas, või pigem solvas, mind eile niimoodi, et ma veetsin umbes kaks tundi hotellitoas nuttes. Nutsin nagu väike laps ja lõpuks pidin isegi Marekile helistama, sest ta on ainus, kes suudab mu maha rahustada enne kui ma suudan midagi rumalat emotsioonide ajel teha. See põhjus, miks ma nutsin, ei olegi oluline, oluline on ehk vaid see, et ma tundsin ebaõiglust ja jõuetut viha. Kui see ärritus oli põhjendatud, siis järgmised mitte niivõrd.

  • Mind ajasid närvi inimesed, kes mind ei tunne, aga tahavad ootamatult mu sõbrad olla, on ülevoolavalt sõbralikud ja poevad mulle külje alla. Sellised inimesed panevad mind alati mõtlema, mida nad tahavad, mis on nende agenda, kas see on siiras suhtlusviis või on sellise käitumise taga midagi rohkemat. Igal muul ajal panevad sellised inimesed mind kahtlustama, aga nüüd ajavad nad mind närvi. Ma õnneks ei pea vist nendega rohkem kohtuma, aga nendest kahest korrast on piisanud.
  • Ma läksin endast välja kui üks perekond tankis oma auto ära ja suundus siis poodi. Kahe lapsega, kellest üks žestide järgi tahtis pissile ja teine läks kaasa, sest noh muidu on ju ebaaus. Ma ei saa aru inimestest, kes jätavad oma auto teistele ette kui on ära tankinud. Kui raske on eest ära sõita ja siis poodi minna? Jah, see kümme minutit ootamist ei tapa mind ära ja mind ei ajagi niivõrd närvi see, et mul oli kiire, vaid see teistega mitte arvestamine. Viis minutit ootasin ma kannatlikult, kuid siis mu kannatus katkes. Õnneks oli keegi autos ja ma lihtsalt sõitsin autoga nende autole lähemale ja lasin signaali. Naine autos näitas kätega, et mehel läheb poes aega, aga ma ei kavatsenud grammivõrdki kauem oodata. Lõpuks andis naine alla ja kutsus tanklapoest mehe, kes sauto ära liigutas eest. Ma sain auto tangitud ja isegi tanklast ära sõidetud kui nägin neid alles tanklapoest väljumas. Igatahes ajas see olukord mind meganärvi.
  • Lugesin hiljuti, kuidas inimesed leiavad mooduseid Netflixi tasuta vaadata või kuidas nad filme alla laadivad mingitest x-kohtadest. On selle üle veel uhked. Ma olen Netflixi-sõltlane, telekast tulevad saated ei huvita mind üldse, aga Netflixis on nii palju head vaadata. Maksan kümme eurot kuus ja ei tuleks selle pealegi, et leida mooduseid tasuta vaatamiseks. Mu meelest on see piinlik. Kui tahad tarbida, siis maksa. See on sama piinlik kui need feik brändikotid. Kui ei ole raha, siis ära osta vuhvlit, vaid osta mingi suvaline lahe kiirmoe-brändi kott. Mind ajab närvi selline rotindus.
  • Sattusin rääkima ühe influenceriga, kes väitis, et ta ei loe ega jälgi ühtegi teist blogijat/vlogijat/instagrammerit ja on iseenda iidol. Ma ei saa öelda, et ma ka väga paljudel silma peal hoian, aga siiski juba kasvõi “professionaalsest” huvist. Mu meelest oli see kuidagi nii üleolev nii öelda. Mis peaks siis olema see põhjus, miks meie peaksime sind jälgima ja sinu tegemistest hoolima? Ses mõttes, et kui tahad mega-suunamudija olla, siis peaks ikka natuke selles maailmas toimuga kursis olema. Ei? Närviajav.
  • Mu juuksed ajavad mind sõnaotseses mõttes hulluks. Viimasel ajal on need hakanud veel rohkem lokki minema, aga see ei ole selline seksikas  lokk, vaid selline ebamäärane “azkabani vangi-look/lokk”. Need juuksed elavad täiesti oma elu! Mida ma nendega tegema pean? Ma olen isegi juuksepikenduste peale mõelnud, aga Marek lööks mind maha kui ma oma raha juustesse ja mitte maksmata arvetesse mataks. Ma isegi mõistaks teda.

https://www.instagram.com/p/B1ENJOgHHeT/

  • Need paganama maksmata arved. Ma sain sel kuul tunduvalt vähem palka ja see ei tee elu üldse lihtsamaks. Ja mõelda vaid, leidus inimesi, kes arvasid, et ma võtsin hoolduslehe selleks, et suve pikendada. Hahhh, kui rumal ma peaks olema!
  • Mu oma laiskus. Ma peaksin iga oma vaba hetke veetma kirjutades, sest juba kahe nädala pärast on ühe projekti tähtaeg, aga ma lükkan seda kirjutamist muudkui edasi. Mõtlen, et aega ju veel on. Tegelikult ei ole. Ma tean, et keegi ei tee seda minu eest ära ja kui ma tahan valmis saada, siis ma pean end kokku võtma, aga ma olen väsinud. See ärritab mind kõige rohkem.
  • Lõpetuseks mu lemmikkäekott lagunes ära. No mis saaks veel rohkem närvi ajada.