Veel eile hommikul oleksin ma öelnud, et oli üks kehv nädal. Asjad ei sujunud. Tuju oli paha. Köha, mis ei tahagi lõppeda, ei lase magada. Sellest ka väsimus. Tüdimus. Ma lugesin päevi puhkuseni. Saaks vaid eemale kõigest.
Aga siis hakkas kõik ootamatult palju paremini minema. Lausa positiivselt. Esmalt sain ma teada, et Dexteri vereproovid on korras, arst tellib talle ära läätse ja juba märtsi teises pooles läheme me opile. Üks kolleeg mainis, et ma olen nii elevil kui sellest räägin ning pean ausalt tunnistama, et pole ammu nii elevil olnud ühestki asjast. See lootuse valgus seal tunneli lõpus. See on imeline.
