Alustame algusest. Mulle on Helen Sildna pigem meeldinud, see tähendab, et ta jätab küll ülbe ja upsaka mulje, aga me kõik teame, et muljed võivad olla petlikud, mu meelest on ta õiget asja ajanud. Tallinn Music Week on väga äge üritus.

Ma olen ka väga kunstilembene. Mulle meeldib kunst. Mulle meeldib moodne kunst. Mulle meeldivad tihti sellised teosed, mida teised kipuvad kritiseerima. Mu meelest on äge kui asjad on muutumises.

Samas olen ma väga suur traditsioonide austaja. Mulle meeldivad rukkililled ja suitsupääsukesed, rehetared ja mulle meeldib kui neid asju hoitakse au sees. On asju, mida minu arvates ei ole vaja muuta. Esimese näitena tuleb mulle meelde, kui kunagi Ott Leppland tegi mingi moodsa versiooni “Ärkamise aja” laulust – teised kiitsid, mulle ei meeldinud, minu meelest solkis ta lihtsalt ilusa laulu ära, aga see selleks. See on mu üks vaieldamatu lemmiklaul, sõnad, mis poevad hinge, toovad pisara silma ja annavad minu arvates edasi Eesti olemuse: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Mu meelest võiks ja peaks Eestit nende märksõnadega reklaamima või brändima, lisada natukene kaasaega ja e-värki ning ongi olemas. Ei pea kinni hoidma vaid vanast, aga ei pea seda vana ka prügikasti viskama. Rukkililled ja it-lahendused saavad käsikäes edasi minna ja meie lugu rääkida. Mulle ei tule hetkel meelde, kes tootis neid ägedaid muhu mustrite ja pealuudega patju, aga see on äge uuenduslik lähenemine, kus vana ja uus on käsikäes.

Kui Helen Sildna üleolevalt oma Facebooki lehel kirjutas, et kohe kohe on Eestil nii vinge bränd, et rukkililled ja suitsupääsukesed häbenevad oma silmad peast, siis noh ütleme nii, et mu arvamus temast kahanes kolinal, sest see oli ikka to the max ülbe väljaütlemine. Umbes nii, et kõige olulisem eesmärk on iga hinna eest lahti saada rahvuskultuurile viitavast sümboolikast. Ka Nõukogude Liidus  pöörati sellele väga suurt rõhku ja asendati nõukogude sümboolikaga.  Just saying…

Aga ma uskusin teda, et Eesti disainimeeskond on head tööd teinud,sest oleme ausad, Eestis on hullumeelselt palju ägedaid disainereid ja loomeinimesi. Pole ju kahtlustki, et nad millegi ägedaga välja tulevad. Ma usun, et te mõtlesite sama? Ja siis tuli see päev kui “bränd” avalikustati. Ma ausalt mõtlesin, et see on nali. See logo näeb ju välja nagu Muumitrollidest tuttaval Stinkyl oleks paha ja ta oksendaks! Oksendab rukkilillepuru välja? Sellisel juhul muidugi on eesmärk täidetud. Aga päriselt? See ongi see, mille kallal Eesti disainerid kaks aastat töötasid ja mille eest 200 000 eurot välja käidi? Päriselt? Ilma juhendit lugemata  ei saa kuidagi aru, et tegemist on rändrahnudega. Kui kogu maailmale rääkida, et meil on rändrahnud, siis ei saa nad sellest ilmselt aru. Nad näevad oksendavat siili, lammast, kurba looma, kellel on halb. Muigama paneb bränd neid küll, aga ma ei tea, kas see peaks olema eesmärk. Nali muidugi teatavasti pikendab eluiga. Eesti on hea naljaga hakkama saanud!

Ma ei taha kõlada nagu üks neist, kes vaatab Picasso või Weidemanni töid ja ütleb, et “pähh, sellise asja oleks ma ka võinud valmis vorpida”, aga ausalt Ida lasteaiarühm oleks võinud sellise rändrahnu “välja töötada” ja siis see oleks isegi äge, sest selle oleks teinud KOLMEAASTASED. Mis mulje jätab see aga maailmale Eesti disainist, kui Stinky välja töötamiseks kulutas Eesti disainimeeskond aastaid? Kusjuures, okei, tegite brändi valmis, aga ausalt enne kui selle lärakaga meeneid hakkasite valmis vorpima, oleks võinud avalikku arvamust küsida. Või teadsid nad ise ka, et mitte keegi ei oleks sellise logoga nõus, aga rahast ei tahtnud ilma jääda? Nüüd on meened valmis ja Eesti rahvas peab vaid paratamatusega leppima.

Feil. Ja Helen Sildna võiks natuke nüüd häbeneda. Iga kell rukkilillepuru kui oksendav rändrahn.

Estonia is known for its political jokes. Now we have gone a step further and come up with an innovative new Estonian brand/logo. The head of the design team Helen Sildna posted to her Facebook page that soon soon they will come out with such a creative brand that the cornflowers and swallows will ashame their eyes off.  That it is finally time to get rid of them and go a step further with our image. 

This statement was to the max arrogant and felt like the most important thing is to get rid of everything that is traditional and reminds us where we come from, reminds us our roots. Soviet Union had the same agenda and replaced all national symbols with Soviet ones. Just saying…

Although I have never been a huge fan of Helen Sildna, I have liked her Tallinn Music Week, one of the coolest events, but these last statements of hers have been beyond belief. I mean what is wrong with cornflowers and swallows? I do not mean we have to worship only the old things, but we definately do not have to throw our traditions into rubbish bins. Corn flowers and it-solutions can exist side by side. 

And then back to this statement that  now pretty soon something so cool will be arriving. I believed her, because we do have so many talented designers and creative people in Estonia. Yesterday the new brand was published. Wow! I say wow and it is not a good wow. I am not usually one of these people who look at Picasso or Weidemann and will say that I could have done better, but this time it is hard to NOT say it. I COULD HAVE DONE BETTER. MY THREE YEARS OLD DAUGHTER COULD HAVE DONE BETTER. And if she had done it, it would have been cool, because it had been done by a three year old, not by  A TEAM OF DESIGNERS. Ladies and gentelmen, let me introduce you the new Estonia. This is how we want to be know in the world.  No more cornflowers, no more swallows, we are now a green stain that looks like a puking Stinky from Moomin. God, it is such a fail! I would 1000 times rather be a boring Estonian proud of our roots, not trying to be something…something…I have no words for this JOKE.

Without someone all the time explaining that this is a boulder, no one will understand it. It is a puking Stinky/sad sick sheep/puking hedgehog!