You guys… see mis praegu toimub on so emotional, sest the struggle is real, sest ma olen oma sōnade taga, isegi kui minuga ei nõustuta, sest my opinion on minu oma ja ma ei otsi nende arvamustega ei kuulsust ega takkakiitust. Aga ma pidin selle postituse eemaldama, sest jah, ma teadsin, et tuleb vastulause ja ilmselt saan natuke peksa, kuid mille peale ma ei mõelnud on see, et kui seda teemat aina suuremaks puhutakse, siis varem või hiljem korjab mõni väljaanne/saade üles ja vat seda kuulsust ma ei taha. Suvalised inimesed, mind koledaks vanamutiks nimetamas, ei mentally break mind, mul on suva.

ma arvan jätkuvalt, et kriitika, arvamuse, solvamise ja sõimu vahele ei saa panna võrdusmärki, aga mu life achievement ei ole blogimisega feimi ja klikke koguda. Need ei maksa mu arveid ja ma ei taha, et hakkakski. Mul on väljaspool nutimaailma täiesti rahulolu pakkuv elu ja kuigi on ilmselt vajalik arvata, et ma olen kade pidevalt, siis pean pettumuse valmistama. Ma pole kade, vaid ilma filtrita. Aga seekord tahan ma draamarattalt maha astuda. Know your battles. See siin ei ole absoluutselt kogu seda vahtu väärt. Sorry guys! Ja kuna see teema läks täiega lappama ning kuigi paljud ei usu seda, et ma ei tahtnud mingit sõda alustada ega draama keskmesse sattuda, siis ma luban ausalt et edaspidi ei avalda ma oma arvamust kellegi kohta, sest esiteks jah, minu elus ei muuda see midagi, mida keegi teeb oma eluga ja teiseks, ma ei taha selliste teemadega tuntust koguda. Ma ei taha tuntust üldse! Ning ausalt ka kohtuasju pole mulle vaja. Ma ei taha draamat, uskuge voi mitte.