lotte

Suurejooneline Lotte kogupere etendus – kas üks suurus ikka sobib kõigile?

/ / Leave a comment

“Lotte ja kadunud jõuluvana” etendusele sõites jäin ma mõtlema, kas sellist etendust ja Lottet üldse tohiks kritiseerida. No et kui ei meeldi, kas seda tohib välja öelda või oleks selle välja ütlemine sotsiaalne enesetapp ja minust saaks suurem suurem anti-kangelane kui (sisesta siia sobiva poliitiku nimi vastavalt oma poliitilistele eelistustele).

Olgu juba alustuseks ära öeldud, et mul ei ole Lottega mingit “biifi”. Lotte on ka meie pere suur lemmik, raamatud loetud ja filmid peas, Lottemaa on mu enda arvates see kunagi otsitud “Eesti Nokia”, koht, kus muinasjutt ärkab ellu ja vanusega sellest välja ei kasva, aga vot sellele suurejoonelisele ja pikalt reklaamitud Lotte etendusele läksin ma kahetiste tunnetega.

Miks minna otse kui saab ringiga

/ Eveliis / Leave a comment

Meie pere detsembritraditsioonide hulka käib juba aastaid ka Lottemaa jõulumaa külastamine. Ei olnud ka see aasta teistmoodi ja nagu detsember algas, hakkas Ida küsima, kas nüüd. Lõpuks jõudis see “nüüd” kohale ja eelmisel nädalavahetusel Lottemaa plaanidesse võetud saigi. Aga miks minna sinna otse kodust kui saab teha tiiru läbi Tartu? Aga miks mitte kutsuda Tallinnast Tartusse  ka sõbrad, et siis sealt üheskoos Pärnusse minna? Täiesti loogiline.  Ja miks mitte ka võtta kaasa (vana)ema, kes polnud Lottemaal veel varem käinud. Okei, ta vist tegelikult ei julgenud mingil arusaamatul põhjusel mulle oma autot laenata ja tegi näo nagu ta ei tahaks pühapäeval midagi muud teha kui Lottemaale meiega tulla, aga ma lõpuks ei teagi, kelle kulu nali oli.  (Vana)ema oli tõestus sellest, et Lottemaa võlub mitte vaid lapsi vaid ka neid, kes muidu igapäevaselt väga lapsemeelsed ei ole. Tahate ma avaldan teile ühe saladuse? Kui midagi avaldab minu emmele muljet oma lapsemeelsusega, siis peab see ikka midagi väga erilist olema, sest talle ei meeldi isegi multikad (Ma tean!  On ta üldse inimene? Kellele ei meeldiks multikad!), rääkimata siis lasteetendustest ja muust säärasest. Lottemaa on seega väga eriline, sest heaks kiidetud ka kõige kardetuma kriitiku poolt.

Olgu, olgu, ma natukene teen emmele liiga ka, aga tõepoolest Lottemaa on selline paik, kus igas inimeses tuleb välja see meie sees peidus olev koertüdruk. See ongi põhjus, miks Lottemaa tagasi kutsub. Mul on paar tuttavat, kes on öelnud, et ah korra käisime, kõik sai vaadatud, et mis seal ikka enam uut on. Tõsi, ega otseselt midagi uut ei olegi, eriti kui kiiruga kõik majad lihtsalt läbi joosta. Lottemaa ei ole vaid teemapark, see on justkui sõpradele küllaminek. Ja sõprade juures me ei oota ju, et seal oleks alati midagi uut, vaid me külastame neid sellepärast, et meil on üksteist hea meel näha. “Kuidas sul siis ka vahepeal läinud on?” küsis rebane Julia Idat nähes. “Hästi,” vastas Ida ja küsis mult hiljem sosistades, et kuidas Julia teda mäletab. “Sest ta on ju sinu sõber,” vastasin ma, “ja sõbrad mäletavadki ju.” Lottemaa võlu on see, et seal on sõbrad. Sind oodatakse seal. Alati.

Meie Lottemaa külastuse juurde käivad alati ka kindlad traditsioonid. Talvise Lottemaa reegel number üks on lõkkevorstid. See meenutab meile natuke Norras elatud aega, kus talvised lõkkevorstid käisid pühapäeva ja/või väliüritustega kokku nagu…Nagu…Roosma ja Tuuli? Saaremaa ja tuulik? Lottemaa külastus ei saa mööduda lõkkevorstideta!

Teiseks traditsiooniks on (pere)pilt. Ilma ei saa koju minna. Kui pole kaasas paberfotot, siis kas me üldse oleme Lottemaal käinud? Meil on vasrti vaja suuremat kapipealset, kuhu Lottemaa pildid ära mahutada.

Ma pean ka veel sajandat korda rõhutama tegelaste näitlejameisterlikkust. Lisaks lapsemeelsusele ja positiivsusele on Lottemaa tegelased kõik nii siirad ja ehedad, et see nakatab. Ma võiks kihla vedada, et ka härra Mõrumann oleks Lottemaalt ära läinud krapsakal sammul ja omaette “papapararaa, olen leiutaja laps” ümisedes.

Aga mis jõulumaa see on kui lund ei ole, olen ma kuulnud vanemaid porisemas. Siinkohal oleks paslik meelde tuletada ühe ilusa laulu sõnu.  Ka lumeta võib jõulutunnet tunda, ei hooli me kui must on maa, ja lumeta võib valgeks jõulud muuta, saab lumeta. Lottemaa jõulud on ka lumeta pisiasjades ja meie südames ning silmades.

Kui Tallinnast Tartu poole sõitma hakates mõtles Mari-Leen, et tundes mind ja minu autolugusid, oleks vist taiplik pleed ja termosega soe tee kaas võtta + krokodillid, sest #eveliisigajuhtub, siis Tartust Pärnu poole liikuma hakates arvas ta, et pole vaja. Täiesti arusaamatul põhjusel jättis emme kaasatulek talle usaldusväärsema mulje, ju ta siis ei tea, et suurimad seiklused ja eksimised on juhtunud just siis kui autos oleme koos mina ja emme. Tal vedas. Me jõudsime Lottemaale ja sealt Pärnu bussijaama ilma viperusteta. Viperused algasid alles siis kui me otsustasime emmega pimedas “lühemat teed lõigata” ja see otsus on eranditult iga kord vale otsus olnud. Polnud ka see kord erand. Mul ei ole üldiselt midagi selliste seikluste vastu, sest nii palju huvitavaid kohti võib avastada, aga siis oleks mõistlik seda teha päevavalges, mitte kottpimedas. Imavere, kuhu me enda arvates suundusime, suutsime me lootusetult ära kaotada ja kui sildid hakkasid Puhja poole näitama, saime me aru, et vist on tibake untsu läinud see “lõikamine”. Vähemalt sai Saarepeedis ära käidud, Puhja me siiski ei jõudnud, leidsime üles Põltsamaa ning nii nagu kõik teed viivad Rooma, viisid lõpuks külateed ka Vasulasse, lihtsalt mitte otse. Nagu öeldud, milleks otse kui saab ringiga? Järgmine kord võiks läbi Läti minna. Sest juba seekord ütles nii minu kui emme loogika, et peaksime Ikla poole hoidma. Meie loogikat ei saa usaldada. Samas kokkuvõttes loeb vaid see, et kõik teed viiks ikkagi lõpuks Lottemaale.

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

/ Eveliis / 9 Comments

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

DSC09474DSC09476DSC09477

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

DSC_2846

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC_2854

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

DSC09482DSC09506DSC09518

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

DSC_2894.JPG

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC09543DSC09564DSC09583

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

DSC09591DSC09600DSC09625DSC09648

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

DSC09662DSC09546.JPG

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?  

Parim maa Eestimaal? Muidugi Lottemaa!

/ Eveliis / 6 Comments

Kuidas kirjeldada Lottemaad? Parim maa Eestimaal? Peaaegu nagu välismaal? Peaagu nagu reisil? Nagu teatris? Nagu kinos? Nagu muinasjutus? Nagu multifilmis? Nagu parim meelelahutus siin maal? Lastele ja lapsemeelsetele? Ütleme siis lihtsalt nii, et Lottemaa on täpselt samasugune koht nagu välismaised “peab pidevalt külastama” kohad. Teate küll – Disneyland, Kolmården, Junibacken… Eeliseks see, et see on siin samas koduõue all. 102 km sõitu Ussipesast, aga come on – mis vahemaa see ka on, pealegi mida tarka me nende pühade ajal (peale EV100 matka) teinud oleme. Vaid söönud ja joonud. Muidugi istusime me Idaga täna autosse ja vurasime Pärnu külje alla. Väärt käik nagu ikka.

Olles nüüd seda teemaparki mitu korda külastanud võin ma öelda, et see muutub iga korraga südamelähedasemaks ja armsamaks. Kõik need detailid, kõik need tegelased, kogu see maagia ja lapsemeelsus. Võrratu koht. Kohe kutsub tagasi. Isegi rahvahulk (eriti Lotte majas) ei häirinud enam, aega on, kiiret pole, kõike jõuab.  Ja inimesed ei olnud seekord trügivad ja kiirustavad (vaid paar last karjusid “davaiks, TRÜGIME kohe rongi peale!”). kõik tundusid selle aasta viimast külastust nautivat.

Kohtume 2019 suvel!

DSC02686DSC02692DSC02693DSC02694DSC02702DSC02708DSC02712DSC02722DSC02724DSC02727DSC02730DSC02738DSC02743DSC02746DSC02747DSC02749DSC02751DSC02752DSC02763DSC02767

“Sellise ilmaga me küll Lottemaale ei lähe!”//“Never forget that little child inside of you, that’s the key.“

/ Eveliis / Leave a comment

…ütleks ilmselt iga teine lapsevanem kui oleks täna aknast välja vaadanud ja näinud, et vihma sajab nagu oavarrest, täpsemalt öelda vihma kallas nagu ämbrist. Aga meie ei öelnud nii, sest me olime kokku leppinud, et kui Norrast tagasi oleme, siis läheme ja kuna me ilmateadet ei vaadanud, siis sai laupäeva ja pühapäeva asemel kokku lepitud esmaspäev. Ida vaatas eile isegi Lotte multikaid, et kuidas sa ikka ilma multikaid vaatamata lähed. “Me ju lähme?” küsis temagi kui aknast välja vaatas hommikul. Lubadus on lubadus, eriti lapsele tehtud lubadus, ja nii me autosse istusime ja Lottemaa poole liikuma hakkasime. Irooniline on muidugi see, et ma olen ise alati rääkinud, et pole halba ilma, vaid kehv riietus, aga täna hommikul avastasime, et ega mul endal ja ka Marekil vihmariietega väga priisata polnudki. Peaasi, et Idal oli.

Etteruttavalt ütlen ma, et ega lapsi ei sega vihm grammivõrdki. Neil on pigem isegi lõbus, põnevam. Täiskasvanud saavad ka hakkama. Tuleb vaid meeles pidada ühte lihtsat asja: “Ära kunagi unusta oma lapsemeelsust, see on kõige olulisem asi!”. Kui Pärnu poole sõites ma ikka lootsin, et ehk vihma jääb vähemaks, siis Lottemaale jõudes vaatasin ma yr.no-st, et see on täna tõeliselt naiivne lootus, nüüd aitas vaid hea tuju ja lapsemeelsus. Hea tuju…hmmm… Ma pean ausalt tunnistama, et me ei ole ideaalperekond – me kakleme, nääkleme, tülitseme, tujutseme ja jonnime – me ei püüagi olla ja nii saime me ka seekord natukene jonnida, igaüks erineval põhjusel, kuid hea tuju ja lapsemeelsus tulevad kohe meelde ja ajavad jonnipilved eemale kui vaatad heatujulisi Lottemaa tegelasi. Täiesti uskumatud näitlejad. Isegi paduvihmas ei tee nad allahindlust ja annavad endast 100%, võib olla isegi rohkem kui sada, sest nad ei taha, et ilm külastajate kogemuse rikuks. “Plaksutage vihmale! Nii tore, et vihma sajab! Meil on vihmas tore!” hüüdsid nad ise jalgupidi veelompides liugu lastes. Ja oligi tore!

Muidugi saan ma aru, et päikeselise ilmaga on Lottemaa veeeeeeel võrratum, aga ma vannun teile käsi südamel, vihm ei ole põhjus jätta plaanitud Lottemaale minekut ära. Piisavalt palju on võimalusi varju all tegevusteks ja majades vihma ei saja;) Me lasime isegi liumäest alla. Talvel sai lubatud, et kui suvel lähme, siis laseme, no mis meil siis üle jäi. Marek vaatas küll mulle otsa nagu totakale, et kas ma unustan aegajalt ära, et olen 37-aastane, aga Lottemaal ongi lihtne oma vanus ära unustada. See on nii tore koht, mida ma külastaks veelgi tihedamini.* Ma olen täielik Lottemaa fänn! Muide, kui ma aastaid tagasi lugesin kuidas blogijad Lottemaad kiitsid, olin ma kindel, et nad pingutavad üle või valetavad, sest no mis seal ikka nii toredat saab olla. Täiskasvanule. Ma ei olnud kuulnud sõnagi kriitikat ja see tegi skeptiliseks. Täiesti ilmaasjata. Assaaa, karvane maasika musi, kui kihvt koht on Lotte(maa). Meie oma Nokia.

Nüüd olen ma kuulnud ka kriitikat. Esiteks, et on kallis. Jah, ma ei vaidle üldse vastu, et ei ole. On ikka. Aga jällegi toome võrdluse – suvaline nädalavahetuse laat mõned tunnid vähemalt 25 eurot laste lõbustustele, Lottemaa terve päev tegevusi ja teatrit 20 eurot. Teiseks, et on igav. Seda ütlevad ilmselt need, kes ootavad ameerika-mäed-tüüpi lõbustusparki. Lottemaal on nii palju avastamist ja tegevust. Jah, jällegi majad saab läbi käia poole tunniga, vaadata leiutisi ja kehitada õlgu, sest need ei sülga tuld ega purska vett, aga kui uudistada ja leiutada on tegevust kõigile ja kauemaks. Mulle meeldib Lottemaa hariv pool. Ei ole niisama lust ja lull, vaid õppimine läbi lusti ja lulli. Kolmandaks, et asjad on kulunud ja ei tööta. Eks asjad ikka kuluvad, aga öelda, et Lottemaa on kulunud on mu meelest häbematu. Ei tööta? Võib olla see sama, et ei purska vett ja sülga tuld? Kivirähki “Oskar ja asjad” olete lugenud? Ilma mobiiltelefonita maale vanaema juurde saadetud Oskar pidi leidma asendustegevusi ja avastas, et  kõik asjad ümber tema oskasid rääkida. Vaja oli vaid kujutlusvõimet. Lottemaaga on sama – lapsemeelsus, kujutlusvõime ja uudishimu ning te veedate seal imeliselt aega. Tahate tagasi!

Tahate ma avaldan teile ka ühe saladuse, mis me täna avastasime? Vihmasel ilmal on paar eelist ka.  Tegelastel on teie jaoks rohkem aega. Järjekordi pole. Kuigi ärge arvake, et rahvast üldse pole, oli rohkem kui ma oleksin oodata osanud.

Lottemaa on on avatud 2.09-ni. Minge! Iga ilmaga! Aga kui saate, jääge Pärnusse ka ööseks. Päev on väsitav ja palju mõnusam oleks peale seiklust hotellitoas voodisse pikali visata kui autoga 96 kilomeetrit Tallinnasse tagasi sõita. Et homme ka tööpäev peab olema, eksju.

Koju tagasi jōudes tunnistas ka Marek, et oli täitsa õige otsus täna minna. “A mis me ikka sellise ilmaga kodus teinud oleks?” No just noh. Tundes Marekit, oleks ta meid koristama pannud. Ja kes see taasiseseisvumispäeva koristades tähistab. 🤗

*Võib olla võiks Lottemaal ka olla hooaja-pilet? Näiteks Hunderfossenisse sai enne jõule soetada järgmise suve hooajapileti, mis oli ca 15-20 euri kallim kui ühe korra pilet.

We are not going to Lottemaa in this weather …

… would have probably been almost every parent’s answer when they looked out from the window this morning only to see heavy rain. But we didn’t , because we had agreed that once we are back from Norway, we will go. As we didn’t check at the weather forecast for the long weekend, we agreed to go on Monday. Ida was even watching Lotte cartoons yesterday, because you need to see them before going. „We ARE still going, aren’t we?“ was her question this morning too. A promise is a promise, especially a promise made to a child, and so we sat in the car and drove off to Lottemaa. Ironically, I have always said that „there is no bad wether, only wrong glothing“ and then in the morning I discovered that neither myself or Marek have waterproof clothes. As long as Ida had.

I am telling you now, rain is not an issue for children. They are actually having more fun and excitement. Grown-ups can handle it too. You just need to remember one thing: “Never forget that little child inside of you, that’s the key.“ When in the beginning of our trip, I was still hoping that the rain would stop, then on our arrival I realized that to be a naive hope. Only good mood and a bit of childishness was helping now. Good mood … hm. I must admit, that we are not the ideal family – we fight, we nag, we quarel and we are being moody. We are not trying to be an ideal family and so even this time we had our moments for different reasons. But you remember childisnhess and good mood straight away when seeing the characters and the negative emotions are driven away. Unbelivable actors. They are giving 100% of them even in pooring rain, maybe even more as they don’t want the rain to ruin the experience for their guests. „Clap to the rain! So nice that it is raining! We are having so much fun in the rain!“ were the main lines from them as they were running through the puddles. And it WAS fun.

Ofcourse I understand that on a sunny day, Lottemaa is even better, but trust me when I say, that rain is not the reason to skip your visit. There is plenty to do under shelter and it doesn’t rain in the houses. Both me and Marek went on slides, because we said on our winter trip that we will do it in summer time and there was no other way (though Marek did look at me as if to ask if „I have gone mad and forgotten I’m 37). You just have to forget yor age when visiting Lottemaa. It is such a charming place that I would visit it even more often.* I am a 100% fan. By the way, when I was reading years ago, how bloggers were prasing Lottemaa, I was sure they are over excagerating or lying, because what can be so fun in there. For an adult. I hadn’t heard any critisism which made me sceptical. For no reason. I don’t have enough words to descirbe, HOW cool place that is. Our own Estonian made.

By now I have also heard critisism. Firstly, it is expensive. Yes, I am not arguing that it isn’t. But let’s compare – any other weekend event and you will spend 25 euros on entertainment for kids. You get a day full of activities in Lottemaa for 20 euros. Secondly, it’s boring. This is probably said by those, who expect high roller-coster rides. There is so much to do and discover in Lottemaa. Yes, you can run through the houses in 30 minutes, look at the inventions and not be bothered, because they don’t explode or spit fire. But if you discover and explore, that is entertaining for everyone. I like the educational side of Lottemaa. It is not only fun and games, but fun and games through play. Thirdly, that things are run down and not working properly. Obviously there is wear and tear, but to say that Lottemaa in whole is run down is just shameful. Not working? Maybe more like not exploding or spitting fire. There is a children’s book, where Oscar was sent to stay with his grandparents in the countryside WITHOUT his mobilephone. This boy had to be inventive and discovered, that things around him talked. He only needed imagination. Lottemaa is the same – a bit of childishness, imagination and curiosity and you spend a wonderful day there. You will want to go back!

Do you want to know a secret we discovered today? Rain has its advantages. The characters have more time for you. There are no queues. But don’t think there is nobody at all, there was more people that I anticipated.

Lottemaa is opened untill 2nd of September. Go! No matter the weather. But if you can, spend the night somewhere close there. The day will be tiring and it would be much nicer to go to the nearest hotel to relax rather than drive 96 kilometers back to Tallinn. Why does it need to be a work day tomorrow too?!?!

At home, even Marek admitted it was the right thing to go. „What would have we done at home in a weather like this?“ Exactly my thoghts. Knowing Marek, we probably would have tided the house up. Who wants to clean anyway on their bankholiday Monday…

*Maybe Lottemaa could have a season ticket. Similarly to Hunderfossen where you can by season ticket for next summer before Christmas which was only about 15-20 euros more expensive than normal tickets.

 

Lotte kohvik – kas seda peab kiitma?

/ Eveliis / 17 Comments

Ida on suur Lotte fänn  ja nii juhtub tihti, et poes peame me ostma Lotte putru, hommikusöögihelbeid, saia, leiba, kõrrejooki, ketšupit, mida kõike, kuhu Lotte pilt peale on kleebitud. Keegi võiks porganditele ja muule tervislikule kraamile ka Lotte peale kleepida, oleks palju lihtsam last tervislikult sööma õpetada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Olime Idaga ühel päeval linnas, et minna loomaaeda, aga pisike preili otsustas, et tema tahab hoopis kohvikusse. Möödusime just Mustamäel sellest ostukeskusest, kus asub ka Lotte kohvik ning kuna ma olin erinevatest blogidest selle koha kohta VAID kiidusõnu kuulnud, siis mõtlesin, et on ka aeg see kiidetud kohvik üle kaeda. Seda enam, et Ida on Lotte fänn. Minu jaoks oli muidugi esimeseks miinuseks asukoht ostukeskuses, mul on allergia ostukeskuste suhtes ja ostukeskuste kohvikud ei ole mu jaoks nagu päris kohvikud. Ma tean, minu kiiks, aga mulle on kuidagi vastukarva, et perega ajaveetmiseks tuleb minna ostukeskusesse. See kõlab valesti. Minu peas.

Kohviku lasteala oli tegelikult täitsa vahva, lastel on seal ilmselt tore, aga see tähendas ühtlasi ka seda, et last sööma saada oli keeruline, sest tal oli rohkem tahtmist Lotte majas ronida. Mu meelest ongi see nagu rohkem mängutuba, kuhu külge on kohvik keevitatud ja selles mõttes tunnen ma end nagu natuke petetuna. Seda peaks võib olla rohkem reklaamima kui mängutuba ja kohvikut, siis ma oleks teadnud, kuhu ma end vean. Nüüd aga läksin ma kohvikusse ja millegi pärast olin ma endale silme ette maalinud mingi übernunnu kohvikukese, mida seal polnud. Toidud olid kahjuks samuti pettumus. Ida sõi küll ära lihapallid, kuid ei puutunud oma juurviljapüreed. Mina proovisin tema asemel ja sain aru, miks ta seda ei tahtnud. Kuna ilmselt oli toit mikros soojaks lastud, aga nirusti, siis oli see külm ja maitsetu beebiplöga. Ma muidu väga kiidan juurviljapüreesid, aga see oli maitsetu. Enda kitsejuustu salati kohta ei saa ma midagi halba öelda, aga olgem ausad – praetud kitsejuust aiarohelisel on selline toit, mida ei saagi kuidagi valesti teha. Saad täpselt seda, mida tellid. Aga hinnad olid mu meelest ka natuke liiga kõrged. Ühesõnaga. Ma ei tea, kas mina olen pirtsakas või rumal või ainuke, kelle jaoks Lotte kohvik oli pigem pettumus. Esmaspäeval läheme me Lottemaale, esimest korda. Tai boh, kui see ka lihtsalt mingi ülekiidetud koht on. Ma siiski loodan, et mitte.