Lille julaftenil ehk reedel tuli Taanist koju tädi Pepe ja kuna Ida oli mulle 9887 korda pinda käinud, et tema tahab OMA tädi Pepe juurde, siis me otsustasime talle vastu minna. Autoga. Olgugi et ma tean, et auto õhkpadjad võivad aegajalt alt vedada. No ja tundes minu õnne autodega, siis täpselt nii ka juhtus. Tädi Pepe oli kenasti kätte saadud ja me liikusime vooluga kaasa otse liiklusummikusse, mis ei liikunud grammigi. Ja just seal samas, keset seda kaost, läksid autol õhkpadjad tühjaks. See tähendab vaid seda, et mul tuleb leida korraks koht, kus peatuda ja lasta autol taastuda. Aga kus? Keset seda kaost, kus närvilised inimesed niikuinii tuututasid? Panna üks rida kinni? Teha olukord veel hullemaks? Ma otsustasin vastassuunas natuke edasi “trügida” ja ma ei imesta, kui keegi mind selle eest YouTube’i üles riputas.
Loomulikult ei lasknud mind keegi vahele, sest noh olgugi, et minu auto ei ole mingi luksusliikur, saab teda siiski nimetada maasturiks ja maasturi roolis blond saab tähendada vaid kahte asja. Idioot või paadunud liiklushuligaan. Või kolmanda variandina idioodist paadunud liiklushuligaan. Ma panin ohutuled põlema, et ehk see aitab aru saada, et ma ei trügi niisama, kuid no ei aitanud see ka – vihased pilgud ja rusikaviibutused saatsid mu püüet vahele trügida. Lõpuks ma lihtsalt pidin tugevama õigusega vahele trügima ja mind ei tahetud ikka sinna lasta, ma mõtlesin, et noh järgmine hetk ma olengi risti kahe sõidusuuna vahel ja panen liikluse kinni, mida ma ei tahtnud, ning trügisin edasi. Üks vend tuli isegi autost välja, et mind sõimata ja kui ma oleks mees olnud võib olla ka pasunasse anda. Kui ma siis talle samamoodi seletasin, et mu auto on katki, et ma ei ole idioot, siis vastas ta lihtsalt rahulikult “aa okei” ja lasi mind vahele, aga enne oli vaja lärmata. Muidugi käitusin ma valesti ja liiklusreegleid rikkuv maastur käivitab inimestes mingid refleksid, kuid enne ausalt, teinekord võiks enne hinnangute andmist mõelda, et ehk on mingi põhjus selliseks ülbuseks. Sest olgem ausad isegi ükski idioodist liiklushuligaan ei oleks nii nagalt trüginud, aga oh well…kui te mind YouTube´is näete, siis teate, miks ma seal trügisin.
Lõpuks jõudsime me läbi selle liikluskaose bussijaama. Kell oli alles 12, kuid te ei kujuta ette KUI suur kaos kesklinnas valitses ja KUI närvis ja stressis inimesed olid, ma pole nii palju signaalitamist pikka aega näinud ja kuulnud. Tuttavad, kellele helistasime, närvitsesid, et “issand jumal, mul on vaja õhtul seda ja seda teha, aga kõik kingid veel ostmata ja ma olen nii närvis“. Pooled tuututajatest tundusid olevat samasugused viimase hetke ostlejad olevat. Ma ei suuda neid jõulustressis inimesi mõista. Esiteks, no kui sa ikka kinkide ostmisest nii närvi lähed, siis ära jäta seda viimasele minutile ning kui sa oled teel maale/poodi/koju, siis kas see tuututamine ja närvitsemine aitab kuidagi liikluskaost leevendada. Pool tundi siia-sinna ei mängi ju mingit rolli? Aga inimesed tõmblesid närviliselt. Kas jõulud ei peaks olema rahulik aeg? Ometi lähevad inimesed just jõulude ajal ilgelt stressi. Jube naljakas. Ja veider.
Tädi Pepe bussi peale pandud, hakkasime me Idaga kodu poole liikuma. Ja otseloomulikult juhtus maanteel, mitte kaugel kodust, see sama, et õhkpadi tahtis puhata. Ma tõmbasin end tee äärde,et paar minutit oodata ning kui ma siis otsutasin edasi liikuda ei teinud auto ÜHTEGI häält, mingil müstilisel moel oli auto aku tühjaks saanud. Äge! Seal ma siis seisin maanteel ja mõtlesin, et kurat, mida ma nüüd teen. Marekile ei tahtnud ka nagu helistada, sest ta oleks pahandama hakanud, et mida ma üldse linna ronisin, kui ma teadsin, et see viga VÕIB juhtuda. Ma oleks muidugi vastanud, et just nimelt VÕIB, aga EI PEA, kuid kammooon, me kõik teame, et kui minu ja autodega saab midagi juhtuda, siis see juhtub. Mul ei jäänud muud üle kui hääletama hakata, et keegi mu autole voolu annaks. Loomulikult ei peatunud jälle keegi, sest kõigil oli kiire, kes viibutas rusikat, kes lehvitas ja kes lasi signaali, kui lõpuks üks tore ja rahulik mees pidama jäi, ütles ta, et ta aitaks küll, kuid tal pole krokodille. Aga NEED OLID AUTOS OLEMAS MUL! Ja nii, kallid lugejad, õppisin ma seal samas ära, kuidas kasutada krokodille! Tuli välja, et see on lihtsam kui ma arvasin:) Me soovisime üksteisele häid jõule ja suundusime uuesti liiklusesse. Viis minutit hiljem olime me õnnelikult kodus. Nii vähe ongi vaja, et ellu särtsu tuua. Aga liiklusummikute ajal ma enam selle autoga linna ei lähe, sest nüüd ma tean, et kui saab juhtuda, siis juhtub. Samas tean ma autodest tänu nendele seiklustele juba sama palju kui kehvemapoolne automehaanik.
Jõuludest ma kirjutada ei viitsi, sest noh… mis seal muud oli kui traditsiooniline “söön end paksuks, et 1.jaanuarist dieeti alustada”. Sheerin parem paar pilti, muuhulgas ka vanaemast,et näidata, kust mu kehvad geenid alguse on saanud. See viimane oli muidugi nali, sest mu meelest on mul üliarmas ja kena vanaema, ma oleks hea meelega vanana tema moodi. Mulle meeldivad kortsud.
