Käis üks koor telekas laulmas

“Laululahing” sai Lääne-Harju jaoks eile läbi. Kas ma soovisin, et Padise segakoor jõuaks finaali? Muidugi soovisin. Kas ma elasin neile kaasa? Loomulikult. Kas nad olid finaalikohta väärt? Minu arvates sada protsenti. Kas ma nõustusin kõigi kohtunike hinnetega? Mitte päris. Aga kas ma olen kurb või pettunud? Ausalt öeldes mitte. Pigem tunnen ma tohutut tänutunnet. Ja tahan teha suure kummarduse Padise segakoorile, Synnele, Liinale, Margele – aitäh teile selle ägeda reisi eest.

Ma olen uhke. Tean… see kõlab võib-olla natuke tobedalt, sest ega minul ei ole selle koori edukusega mingit pistmist ja mis uhke, eks. Aga olen küll. Kuulen sõna “Padise” ja noogutan heakiitvalt, uhkelt, automaatselt kaasa, et ikka Padise. Muidugi võib öelda, et Padisel on alati olnud põhjust uhke olla. Siin on klooster, mõis, kastell, spaa ja palju muud. Aga kui nüüd päriselt küsida, siis kui paljud neist kohtadest veel mõni kuu tagasi midagi teadsid?Täna võib üsna kindlalt öelda, et kümned tuhanded inimesed teavad. Ja mitte ainult Padise nime.

Kuigi ma ise olen Lääne-Harjus veel üsna uus, olen selle aja jooksul päris palju vastanud küsimustele, kus Lääne-Harju üldse asub, millised kohad siia kuuluvad või selgitanud, et ei, see ei ole Läänemaa. Viimastel kuudel on aga olnud kuidagi teistmoodi. Inimesed on tulnud juttu rääkima mitte ainult saatest või koorist, vaid ka kohtadest. “Oota, Keila-Joa kuulub ka sinna?” või “Kas see klooster ongi teil seal?” ja nii edasi. Näete siis. Üks koor läks laululahingusse ja võttis terve selle kandi endaga kaasa. Inimesed nägid lauljaid, aga nende kaudu nägid nad ka kohta, kust need inimesed tulevad. Ja mulle tundub, et see on üks ilusamaid asju, mida üks kogukond teha saab. Rääkida läbi enda lugu, mis paneb teisedki huvi tudnma. Padise segakoor täpselt seda tegi. Ja vist just selle üle olengi ma uhke. Mingil moel tundub mulle, et võitsime natuke kõik.

Aga tegelikult ei ole see minu jaoks kõige olulisem. Nagu ma ütlesin, siis ma olen siin vallas veel suhteliselt uus inimene. Vahel võib jääda mulje, et olen hästi sotsiaalne ja suhtlen kõigiga vabalt, aga tegelikult on mul üks hästi varjatud saladus. Mulle meeldib pigem tahaplaanile jääda. Ma ei ole see inimene, kes igal pool esimesena sõna võtab või uusi sõpru otsima tormab. Seetõttu olen ma päris mitu korda mõelnud, kuidas ma siia kogukonda üldse sisse sulandun. Inimesed tunnevad siin üksteist aastaid. Koos on naerdud, nutetud, tehtud asju ja elatud elu. Lisaks on siin nii palju tegusaid ja aktiivseid inimesi, kes jõuavad igale poole ning panevad asju liikuma. Mul on üks teine hästi hoitud saladus veel. Mina olen aktiivse vastand. See on mind veelgi enam pannud mõtlema, et no kuidas ometi võiksin ja saaksin mina siia nende aktiivsete ja sotsiaalsete inimeste kogukonda sisse sulanduda. Ühel hetkel avastasin, et enne kui ma ise arugi sain, olin ma vaikselt sisse imbunud. Poes naeratas keegi tuttavalt. Tänaval viipas keegi. Kolmas peatus juttu ajama. Neljas andis nõu. Viies kutsus kaasa. Ning ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ma tunnen ennast siin koduselt. Ma olen saanud vaikselt sisse sulada ühte tõeliselt ägedasse kogukonda.Ja mingis mõttes sümboliseerib Padise segakoor minu jaoks täpselt seda kogukonda.

Seda, et nad on andekad, ei ole vist enam mõtet üle korrata. Seda on kõik näinud. Kui keegi veel näinud ei ole, siis soovitan soojalt saate kordusi vaadata. Mõne etteaste ajal tuli mul kananahk ihule ja mõne ajal ka pisar silma. Mitte kurbusest, vaid sellest soojast tundest, kui mõtled, et need on ju minu inimesed. Ma tunnen neid! Kui ma oskaks laulda, siis tahaks ma nende kooris olla mitte ainult muusika pärast, vaid sellepärast, et seal on nii ägedad inimesed koos. Õnneks või kahjuks ma laulda ei oska. Nii jäigi minu rolliks kaasa elada. Seda tegin ma aga suure rõõmuga. Nii mõnelegi kontserdile olen ma täna ostnud piletid ära kohe kui need müüki tulid. Midagi fännata on elus tegelikult päris tore.

Eraldi tahaksin ma välja tuua Synne. Ma pean ausalt tunnistama, et enne seda saadet ei olnud ma tema loominguga eriti kursis. Teadsin “mõnda lugu”12 kuud” ja nii mõnelgi Prangli peol on see puusad kaasa nõksuma pannud, aga sellega minu teadmised enam-vähem piirdusid. Nüüd tean ma palju rohkem. Ma tean, et tegemist on erakordselt musikaalse inimesega, kelle hääl on palju võimsam, kui ma kunagi oleks osanud arvata. Aga veel rohkem sain ma teada seda, milline inimene ta on. Soe, vaimukas, toetav, siiras ja ehe. Olen kõrvalt näinud koori ja Synne koostööd ning selles on olnud midagi väga ilusat. See ei olnud lihtsalt koostöö, see oli synnergia. Synnes on sära, särtsu, stiili, sarmi ja soojust ning selle kõik tõi ta endaga kaasa nii kooriproovidesse kui otsesaatesse. Mida ma ise eriliselt nautisin, olid ta humoorikad aga sõbralikud ärapanemised Taukarile. Mõned parimad palad jäid läbimängudesse, aga ma ei olnud ainus, kes mõnikord küsis, et kust sul see huumor tuleb, niimoodi nipsust. Need olid head naljad, sõbralikud tögamised. Andsid kuidagi edasi kui äge inimene ta on.

Samasugused on ka Liina ja Marge. Ausalt öeldes tekitasid nad minus vahel isegi natuke kadedust. Seda kadedust, mida vist nimetatakse heaks kadeduseks. Sellist, mis paneb mõtlema, et äkki võiks ise ka rohkem ette võtta, vähem mugav olla ja rohkem elust kinni haarata. Nad on inspireerivad inimesed. Sellised inimesed, kes panevad teisi uskuma, et kõik asjad on võimalikud.

Kõik see synnergia kokku tegigi minu silmis neist selle saate võitjad.

Samas tahan ma rõhutada ka seda, et tegelikult väärisid võitu kõik koorid. Ma arvan, et selle saate suurim väärtus ei olnudki võistlemine. Pigem see, kuidas see tõi inimesed kokku. Kuidas see kasvatas kogukonnatunnet. Kuidas see pani inimesi oma koha üle uhkust tundma. Kõik need koorid andsid meile midagi erilist. Mõni hetk pani naerma, mõni heldima, mõni tekitas külmavärinaid. Tapa “Vana vaksal” jääb ilmselt paljudele meelde veel pikaks ajaks. Tallinna koori ja Stefani etteasted olid emotsionaalselt väga võimsad. Jõhvi andis “Viimsele reliikviale” täiesti uue mõõtme. Guido Kanguriga esitatud “Lumevärv” on üks neist lugudest, mida ma aeg-ajalt siiani uuesti kuulan. Ja Tartu… no Tartu oli Tartu. Keegi ütles, et kooril on vedanud Koreaga ja Koreal kooriga, siis sellega on raske mitte nõustuda. “Eesti muld ja Eesti süda” sellises võtmes paluks laulupeole.

Lõpuks pean tunnistama veel üht asja. Ma ei ole tavaliselt suurte telešõude inimene, mulle on sageli tundunud, et sellised formaadid on ennast natuke ammendanud. Aga “Laululahing” suutis teha midagi enamat kui lihtsalt laulusaade. See saade rääkis lugusid, näitas Eestimaa erinevaid paiku, kogukondi, inimesi.See saade näitas, kui palju andekust, soojust ja hoolimist meie ümber tegelikult on. See polnud (pole) päriselt võistlus, vaid soojus, mida me kõik vajame pimedasse ja vihmasesse novembrisse ning üldse praegusesse olukorda, kus kohati kõik tundubki liiga hall ja kõle.

Selle eest suur aitäh kõigile kooridele. Salaja hästi vaikselt sosistan (jäägu see vaid meie vahele!), et minu sisemine tartlane vist hoiab nüüd pöialt Tartule. Aga veelkord aitäh kõikidele kooridele, ja aitäh, Padise segakoor. Aitäh. Te olete päriselt vinged. ❤️ No vaadake ise! Instagram

Last but not least, meil tekkis veidike ekspromt ka sotsiaalmeediatiim. Nendele tahaks samuti teha suuuuuure kummarduse. Nad haarasid kohe sarvist väljakutsel, hakkasid tegutsema ja nende ideedel ning innukusel ei olnud piire. Ma väga väga loodan, et saame veel midagi koos teha. Jällegi…hea meel, et nende aktiivsete noortega tuttavaks sain ja olen nüüd nende tegemiste suur fänn. Kniks ja kummardus teile, tüdrukud! Instagram