Lumehelbekesed ja silmakirjalikkus //Snowflakes and hypocrisy

Loen hommikul uudiseid ja mõtlen, et mida silmakirjalikkust. “Nagu arvata oli, sai alkoholi müük Eesti lõunapiiril jaanipäeva eel sisse suurema hoo. Ootamatu oli aga see, et alkoholikoormate vahel patseeris hulgaliselt alaealisi, kes vanemaid kangema kraami kokkuostmisel abistasid. Lastevanemate liidu juht Aivar Haller ütleb, et pilt viinakäru lükkavatest lastest ajab nutma.”

Et keegi mulle sõnu suhu ei hakkaks panema, siis ma ei poolda kuidagi Läti alkoreise, ekstra alkoreisi ei hakkaks ma kunagi ette võtma, olen Lätis perepuhkusel ka käinud ja alkopoest mööda sõitnud, sest midagi ei olnud sealt vaja ja lihtsalt kokku kahmimise pärast ei hakanud ka soodsat alkoholi kokku kahmima, aga…Ma ei arva, et see nüüd maailma lõpp on kui inimesed Lätist alkoholi ostmas käivad. Norrakad käivad Rootsis ostmas, soomlased Eestis, eestlased Lätis. Seda on alati tehtud. Norras on isegi väljend “harrytur“, mis tähendab Rootsi odava toidu ja alkoholi järele reisi. Saage üle. Me käisime hiljuti Ida ja Marekiga Valga lähistel, eksisime ära ja sattusime ka Valga linna. Pärast kirusime end, et kuramus kui juba nii lähedal olime Lätile, oleks võinud ka oma saunaõlled sealt osta. Jäi ostmata, aga oleks see meist siis halvemad lapsevanemad teinud kui me oleks Idaga koos käinud alkoholipoes?

Lastevanemate liidu juht oleks meist pildi teinud, artikli kirjutanud uue aja traditsioonidest ja nutnud? See ajab teda nutma? Aga mitte see kui kohus ei pea vägistajaks oma kasutütre suguelundeid näperdavat meesterahvast? Mitte see, et keset päeva veab keegi metsa üheksa-aastase lapse? Mitte see, et iga viies laps elab vaesuses? On sotsiaalselt tõrjutud? See peaks teda nutma ajama. Jätke see jauramine nende alkoturistide kallal. Jätke see sildistamine, et Lätis käivad alkoholi ostmas vaid madala haridustasemega ossid. Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda, siis ossid käivad hoopis saartel end välja elamas.

Lastevanemate liit nutku nende laste pärast, kelle vanemad on igapäevaselt nii purupurjus, et ei suuda Läti sõidu peale mõeldagi, võib olla nad ei tea, kus Läti ongi. Nutke nende laste pärast, kes elavad alkohoolikutest ja/või vägivaldsete vanematega, vaesuses ja tõrjutuses. Ärge olge f…g lumehelbekesed, kes saavad šoki sellest, et laps lükkab poekäru, milles on alkohol.

//

I was reading news in the morning and thinking to myself how hypocritical. “As was expected, sales of alcohol near the border of South-Estonia increased remarkably before Midsummer Day. It was unexpected though that in between the big loads of alcohol you could see many underage children helping their parents buying the booze. The head of Parents Union Aivar Halles says that seeing a child pushing a trolley full of alcohol, makes him want to cry.”

Just so no one starts putting words into my mouth, I DO NOT favor the booze trips to Latvia in any way. I would never drive there just for the alcohol. I have been to a family holiday to Latvia and driven past a shop as we didn’t need anything from there and there was no point in buying just for the sake of it … Yet I don’t think it is the end of the world if people do so. Norwegians drive to Sweden, Finns come to Estonia and Estonians go to Latvia for cheap alcohol. That’s how it’s always been. Norwegians even have a saying “harrytur” which means going to Sweden for cheap food and drinks. Get over it! We were near Valga recently with Ida and Marek, got lost a bit and ended up in the city center. After wards, we swore ourselves for being so close to Latvia, but not even buying beer for sauna. We didn’t, but would that have made us worse parents if we had gone to alcohol shop with Ida?

Would Mr. Halles have taken a photo of us and written an article of the modern traditions and then cried? THIS makes him cry? But not the fact, that court does not see a man, who touched his stepdaughter’s genitals, a rapist? Not the fact that somebody drags a 9-year old into the wood in the middle of the day? Not the fact that every fifth child is living in poverty? Is socially excluded? THAT should make him cry. Stop whining over the booze tourists. Stop saying that only people with low educational level drive to Latvia. These people live their frustration out in other places.

The Parents Union should cry for those children, whose parents are so drunk on daily basis, that they can’t even think about driving to Latvia, maybe they don’t even know where Latvia is. Cry for the children whose parents are drunks and violent, who live in poverty and exclusion. Stop being f*****g snowflakes, who get upset seeing a child pushing trolley where there is also alcohol in it.

Üks eestlane. Üks seljakott. 24h /One backpack and 24h

Mul on üks kiiks  palju kiikse, kuid üks, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on see, et ma armastan seiklemist. Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja siis te teate, et minuga reisile minnes juhtub asju. Eriti kui see on marsruudil Rootsi Norra ja autoga. Aga ma ei pea isegi silmas selliseid ekstreemseid seiklemisi, vaid selliseid nö igapäevaseid seiklemisi. Kui ma elasin Oslos, siis ma aegajalt istusin suvalise t-bane peale ja püüdsin ajaviiteks “ära eksida”. Ära eksimise asemel õppisin ma linna tundma. Seiklemiseks ei pea ma üldse kaugele reisima, seiklus võib oodata mind koduses Tallinnas või Tartus, tundmatus Pärnus või Viljandis. Nagu te Facebookist lugeda võisite, siis ma suutsin isegi Balti jaamast lennujaama minemisest seikluse teha ja otsustasin tavapärase bussi asemel trammi kasutada. Püha issand jumal, kust mina pidin teadma, et Ülemiste ja Ülemiste jaam on kaks eri peatust. Aga ma ei vaevu endale kunagi selliseid asju ENNE selgeks tegema, sest mulle meeldib seigelda. Mõistlikuse piires. See tähendab ka seda, et kui me läheme reisile, siis ma uurin küll UMBES kus tänavas asub hotell, kuid EI tee endale selgeks täpset teekonda. See on nii igav. Marek seevastu on hoopis teistsugune – talle meeldiks kui kõik oleks planeeritud, kuid ometi ei ole ta kümne aasta jooksul midagi õppinud ja arvab, et MINA olen õppinud ning usaldab mind. Nii ta tahestahtata satub ka aegajalt seiklustesse.

Mulle meeldib ka reisida. Kui mu varasem töö eeldas tihti lennujaamas elamist, siis mulle see meeldis. Välja arvatud see aeg kui ma iga esmaspäev istusin lennukisse, et sõita Norra ja iga reede istusin uuesti lennukisse, et sõita Eesti ning lennukid alatihti hilinesid. Siis oli mul kopp ees, aga muidu olen ma tänulik, et mul on alati olnud selline töö nagu on. Üks mu kõige “hullemaid” reise oli kui pidime sõitma Göteborgi kohtumisele läbi Müncheni, lennud hilinesid, seetõttu muutus kogu meie sõidugraafik – tagasiteel jäime me maha Kopenhaagenis Tallinna lennust ja kokku venis meie reis nii pikaks, et ma ei olnud 24h maganud. Järgmine päev oli tööpäev. See oli kohutavalt väsitav, kuid nii põnev.

Ükskõik, kas ma tahan või ei taha viib saatus (?) tagasi mind sarnase elu juurde. 24 tunni sisse mahtus neli riiki, kaheksa linna, kaks kohtumist, emme külastamine  ja nüüd olengi ma teel tagasi Ussipessa. Mulle meeldib! Kui mul oleks korras auto, siis ma oleks AMMU Ida ja Mareki autosse pakkinud ja Euroopa poole põrutanud. Näiteks kaheksa tundi autosõitu Stockholmist Lillehammerisse on mu jaoks nohu (no kui just vahepeal auto katki ei lähe! või rong. või lennuk). Kahjuks või õnneks ei ole mul tervet autot, millega mööda Euroopat ringi kimada. Õnneks aga on mul võimalus reisida lennuki, rongi ja laevaga.  Nagu nüüd.

Ajaviiteks ja (enda) meele lahutamiseks tegin ma väikese reportaazi – “Üks eestlane, üks seljakott, 24h”

15046163_1208273325877876_1110764273_n.jpg

Tallinna lennujaam. Teel Riiga.

Kuna Air Balticu Tallinn-Riia lend hilines pool tundi, õnnestus mul Riia lennujaamas veeta tervelt seitse minutit. Ma ei kujuta ette, et ma näiteks Heathrow lennujaamas seitsme minutiga ühelt lennult teisele jõuaks, aga õnneks on Riia lennujaam väike. Ja lisaks “saldejumsile” tean ma nüüd, et Nõo Lihavürst on läti keeles “Noo cepeškungs”.

15049819_1208273309211211_1416457671_n.jpg

Rigas Lennujaams

Oslos oli mul Lillehammeri rongile jõudmiseks kolm minutit (tõe huvides küll sellest hetkest kui ma juba terminalist väljas olin). Jõuda osta pilet ja joosta rongile ning MITTE maha jääda on minu isiklik rekord.

15057906_1208273362544539_1328104291_n.jpg

Teel Lillehammerisse

15046239_1208273342544541_826452540_n.jpg

Lillehammeris

Kui ma hommikul kell viis edasi Kongsvingeri suunas hakkasin liikuma näitas kraadiklaas – 20 kraadi. No nii krõbe oli, et ninakarvad külmusid ka ära, kuid nii ilusat talveilma ei ole ma veel kogenud. Ühelt poolt mägede tagant hakkas tõusma päike, teine pool magas veel pimeduses ning siis tuli välja ere-ere vikerkaar. See sõitis koos minuga mööda metsa kaasa. Kui öeldakse, et teisel pool vikerkaart on rahapada, siis mulle tundus, et ma saingi justkui selle teise poole kätte. Nüüd tuleb vaid rahapada ootama jääda.

15045754_1208273545877854_83426876_n.jpg

Varahommik

Peale kohtumisi Kongsvingeris istusin ma rongile, et võtta suund Stockholmi suunas. Ilm oli juba soojem. Kraadiklaas näitas kõigest – 15kraadi.

15057981_1208275029211039_1190359371_n.jpg

Kongsvinger

Õhtul kella neljaks. 24h peale seda kui ma olin Tallinnas lennuki peale istunud jõudsin ma emme juurde Nynäshamni. Ei, ma ei ole aru kaotanud, et ma nukk käekotis ringi liigun. Aga kui sa oled ema ja su laps igatseb oma nukut ning see ei mahu enam kohvrisse, siis sind ei huvita, mida teised arvavad, sa paned nuku oma kotti ja kõnnid pea püsti edasi nagu see oleks maailma kõige tavapärasem aksessuaar.

15050481_1208273579211184_1348936736_n.jpg

Nynäshamn

48 tundi peale reisi algust istun ma lõpuks laeva peal ja olen teel Tallinnasse. Väsinud, aga rahulolev. Ja teate, ma kohe pean oma uut seljakotti kiitma, see on täpselt nii suur, et sinna mahub sisse ka mu sülearvuti. iPadis kirjutamine on küll okei, kuid peale seda kui Ida suutis klaviatuuri ära lõhkuda, eelistan ma pikemaid asju kirjutada arvutis. Toksida on lihtsam. Ja mu rüperaal mahub TÄPSELT seljakotti. See teeb mind ERILISELT õnnelikuks. Komplimente olen ma oma koti kohta ka saanud ja kuna ma olen siiski edev inimene, siis ei ole mul nende vastu midagi.

15057897_1208273769211165_144111320_n.jpg

Aksessuaarid

There is nothing more I like than travelling and small adventures. Of course I dream of destinations a bit further away than just Sweden and Norway, but to be quite frank for me going to another city can also be fun and an adventure, the reason is that I never plan things exactly. I know almost how to get from one place to another, but that´s it. I like it that way. My husband on the other hand is the opposite, he would like everything  to be planned, but somewhy he thinks that I have learned to plan and trusts me. I haven´t  and I never will so whether he likes it or not also he sometimes is involved in my adventure. He doesn´t show it, he is not the smartest to show his feelings and often seems to be angry, but I am pretty sure he enjoys my “non-planning” and impulsity. I swear if I would have less debts and a good car I would pack my husband and Ida to car and drive somewhere to Europe. In five years I should be quit all the debts (bank wood!) and then  we´ll drive. Not far. Or maybe. I don´t know. Thanks to my Polish friend I know want to visit Poland more than ever. I have been there several times, but only driving through (and the Auschwitz), but now I have this crazy urge to get to know Poland better.

Before Ida and my life as a houswife my work was 70% of living at airports, running from meeting to meeting. I was complaining and tired, but always actually loved it. I am now also so thankful that I have found a part time job which lets me travel like in the “old times”. In the last 24 hours me and my new backpack have been in Estonia, Latvia, Norway and Sweden, driving cars, buses, trains, planes and now 48h later a boat back to home. I love this kind of “gypsy life” and am so grateful that I have a husband at home who doesn´t make a problem of it. 

In a week me and Ida will back our suitcases and travel to Lillehammer. I am so happy that she also likes travelling, which is no wonder because she has been travelling since she was 6 months old. Do you know what her favorite game at the moment is? Packing suitcases to take the plane to tädi Satu and tädi Klaudia. I think it is adorable.