Parafraseerides filmiklassikuid olime me pühapäeva hommikul õega nõus ütlema, et “tehke mis tahate, meie enam Norrast laevaga tagasi ei tule!” Ja ma praegu ka mõtlen õudusega, et isssssand, me ju tõepoolest peame laevaga ka tagasi minema.
Kui ma lugesin Kerli Nõu reisiraamatut, tärkas mus uuesti soov kunagi reisida Antarktikasse. Ma olen alati mõelnud, et kunagi kindlasti, kuid see lõik sealt raamatust ei kõla just kõige kutsuvamalt:. “Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake´i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake´i võimete skaalal on kogetu pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes on titemäng, tühi-tähi.” Jah, mina külastan Antarktikat vaid läbi raamatute või filmide. Sellist “titemängu” ma üle ei elaks. Samas vaatasin ma nädal tagasi Go Traveli reisipakette ja jälle jäi mulle silma see paganama Antarktika. Mõlgutasin mõtteid, et ehk ikka ühel päeval.
Ja siis läksime me laupäeva öösel Paldiski-Kappelskäri laevale. Kui ma kella poole kahe paiku loksumise ja lainetuse peale üles ärkasin, sain ma aru, et ma olen ikkagi endale ja teistele valetanud, et ma ei karda laevasõitu. Lamasin pimeduses ja sisendasin endale “think happy thoughts, think happy thoughts”, kuid ikka ja jälle jõudsin ma tagasi mõtteni, et see lainetus ei ole normaalne ja kuidas see lõppeb sellega, et ma lihtsalt upun ära, sest ma ei oska ujuda ja isegi kui oskaks, siis külmas vees vist kaugele niikuinii ei purjetaks. Kell oli saanud pool kolm. Laev jõuab sadamasse pool kaheksa. Liiga palju aega veel. Piinlesin üksinda ja mõtlesin, et kurat keegi teine ei karda. Minu rõõmuks tõusis ühel hetkel üles ka õde, kes samamoodi oli pimedas piinelnud ja täpselt samu mõtteid mõelnud. Piinlesime siis koos natuke aega, aga jutuajamine ja tule põlema panemine rahustas meid veidi. Kujutasime ette, et paari tunni pärast võiks ju ometi tulla mingi saarestik, et torm ja lainetus jääks vähemaks. Lainetus jäigi vähemaks ja me saime isegi magama jääda. Tunniks. Sest siis alles torm ja kõikumine algas. Ma reaalselt tundsin kõhus seda sama õõnsat tunnet nagu oleks lõbustuspargis ameerika mägedel, et kõige pealt kiiresti üles mäest ja siis hooga alla, ainuke erinevus lõbustuspargiga oli see, et sõit ameerika mägedel kestab viis minutit, see sõit kestis “mõnusad” poolteist tundi. Üles ja alla, ühele küljele ja teisele, põmm, lõid lained vastu laeva kokku, voodid kääksusid, seinad pragisesid.
“Ma mõtlesin, et tegelikult võiks tagasi läbi Venemaa sõita,” ütles õde. Ma olin kohe nõus selle plaaniga. Me kumbki ei tahtnud isegi mõelda, et peaksime veel selle laeva peale tulema ja sama sõidu läbi elama. “Või teine variant,” mõtlesime edasi, “müüme auto maha ja ostame lennukipiletid! Või mis müüme, jätame selle auto sinna ja lendame tagasi.” Ükskõik mida, peaasi, et ei peaks laevaga tagasi minema. Ma ei tahaaaaa! Ma sain kinnitust, et ma ikkagi kardan tormist merd ja kohe kindlasti mitte ei hakka ma kunagi Antarktikasse kruiisima.