Mul oli eelmisel nädalal kaks, tegelikult isegi kolm, kriitilist olukorda lahendada. Minu tugevuseks on alati olnud sellistes olukordades mitte pea kaotamine ja paanikasse sattumine, vaid püüd kõige pealt lahendus leida ja siis edasi vaadata, mida teha. Need kolm olukorda panid mind aru saama kui palju inimesed tegelikult võimu naudivad ja kui erinevalt inimesed seda kasutavad. Olles umbes 20 aastat kokku puutunud Skandinaaviaga, julgen ma ka öelda, et need olukorrad ilmestasid ka väga hästi seda, kui suurt mõnu tunneb eestlane kui saab teist eestlast panna endast kehvemini tundma, näidata, et tema on see, kes otsustab, tema on see, kellel on võim. Mul oli eile kohtumine ühe ukrainlasega, kes muide ütles sama, ainult et siis ukrainlaste kohta. Et kui probleem on vaja lahendada Skandinaavias, siis inimesed on mõistvad, halvimal juhul pragmaatilised (mis on äris täiesti mõistetav), aga Ukrainas näevad inimesed võimalust “ära panna” ning nautida oma võimu. Täpselt nagu eestlased. Võib-olla on siis tegu mingi Ida-Euroopa kompleksiga?

Üks neist olukordadest oli plahvatusohtlik. Ilma naljata väga tõsine probleem. Kuna probleem oli Skandinaavias, siis sai osapooltega maha istutud, läbi räägitud ja lahendus leitud. Võib olla mitte ideaalne, aga inimestega oli võimalik rääkida nagu võrdne võrdsega, kuigi tegelikult olid vastamisi hiiglane ja pöialpoiss. Ma muide mäletan ka ühte oma kõige suurmat projekti Norras, kus me tarnega hilinesime ja vihane klient lubas kõik võimalik trahvid meile määrata. Ja me ei rääkinud tookord kommirahast, vaid miljoniprojektist. Kui ta esimene viha laabus, saime me asjad lahendatud ja kusjuures ilma trahvideta. Kuigi vastamisi olid ka tookord hiiglane ja pöialpoiss.

Teine olukord, mis vajas lahendust, oli Eestis. Vastamisi jälle pöialpoiss, kõige väiksem nende seast, ja hiiglane. Siin oli kohe tunda, kuidas hiiglane mõnuga nautis seda, et tema käes on võim ja tema otsustab. Eksimus sai tehtud ja enam ei aidanud midagi – otsus oli resoluutne, suhtumine ülbe ja üleolev ning kui kuidagi oleks saanud siis ilmselt oleks hiiglane veel pöialpoisile otse näkku ka irvitanud ning öelnud, et sinusuguseid söön ma lõunasöögiks, kõrvale mõnus klaas Chiantit.

Kolmas olukord oli tegelikult isegi ebaoluline. Selline “mina sinuga ei mängi, sest sina mängisid temaga”, aga siiski ka kõige pesuehtsam kättemaks võimuga mängides, mis mind lihtsalt kurvaks tegi. Ma võin olla vastuoluline ja paljudele mitte meeldida, aga ma võin ka täiesti ausalt öelda, et ma ei tee kunagi oma otsuseid selle põhjal, et saaksin end kellestki parema või tugevamana näidata. Mulle ei meeldi absoluutselt võimu ära kasutamine. Ka sotsiaalmeedia võimu, millest ma Facebookis juba täna kirjutasin. Mulle ei meeldi jala taha panemine, “ärategemine” ja suhtumine, et “oota-oota, sa käitusid niimoodi, ma sulle näitan, mida mina suudan.”

Veider on see, et kuigi ma võiksin tunda rõõmu selle üle, et lahendasin kõige suurema probleemi, ei tunne ma rõõmu selle võidu üle, vaid kurbust nende kahe kaotamise pärast. Tekkis deja vu tunne. Nagu oleks Mutrike, kellel pole mitte mingit tähtsust. Siblid tähtsate inimeste keskel ja püüad ajada oma asja, aga jääd kaotajaks, sest sul pole nii palju (mõju)võimu.