Me oleme üsna pikalt abielus olnud, on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Ma ei ole kunagi ka varjanud, et me oleme parasjagu ka kakelnud, mitte füüsiliselt, aga sõnadega, sest me oleme kaks kõva kivi. Üks hullem kui teine, aga mina ilmselt natuke hullem. Ma loen paaridest, kes alati on harmooniliselt üksmeelel ja ei ole sellest kunagi aru saanud, selles mõttes, et kuidas see ometi võimalik on, et inimestel ei teki vaidlusi ja erimeelsusi. Ühesõnaga, ma olen neid meie nägelemisi võtnud loomuliku osana kooselust. Ma loen paaridest, kelle elu ei ole muutunud peale lapsesaamist ja olen mingil määral kade, meie elu muutus küll. Ei, jumala eest ärge lugege siit välja, et ma süüdistaks oma last või tunneks, et ta on midagi ära võtnud, EI! ta on meie elu rikastanud, aga tõepoolest omavahelist aega, vaid meile kahele, on vähe. Me ilmselt vajaksime seda rohkem, aga polegi nii lihtne kui lapsehoidjat pole varnast võtta. Noh et tuleb mõte, et aga läheks homme kinno. Jaa, lähme, aga oot, kuidas? Kuhu me lapse paneme? Kui te oskate soovitada Keilas head lapsehoidjat, siis ma olen üks suur kõrv. Aga see selleks.

Viimasel ajal me vaid kakleme. Me saame teineteisest (ilmselt) valesti aru. Minule tundub, et Marek süüdistab mind. Marekile tundub, et ma solvun iga asja peale. Ja vihastan. Ja nähvan. Mina arvan, et ma ei tee seda, aga temale tundub. No ma ei tea, võib olla siis teen ka. Ja mulle tundub, et Marek on kuri ja tige ja eemalolev. Tema ütleb, et ei ole. Mina ütlen, et on. Marek ütleb, et ma saan valesti aru. Et minuga ei saa rääkida, et ma näen asju mingist imelikust vaatevinklist. Mina ütlen sama tema kohta. Marek ütleb, et ta teeb nalja kui ütleb, et ma käin liiga palju väljas. Mina arvan, et ta ei tee nalja ja solvun. Sinuga ei saa rääkida, sa solvud iga asja peale, nähvab Marek. Aga see ongi solvav kui sa heidad ette, et ma tööasjus kodust eemal olen ja siis kodus olles sõbrannadega linnas kokku saan, vihastan mina ja kõnnin minema. Näed, sinuga ei saa rääkida! Ja nii me vaidleme. Mossitame. Tülitseme. Solvume. Täitsa lõpp kui väsitav ja tüütu see on. Ma olen kuulnud, et igas abielus tuleb paratamatult ette kriis. Kas see on meie kriis? Kaua see kestab? Millega lõpeb? Kuidas sellest üle saada?

Ma ei taha, et me oleme nagu kass ja koer, aga praegu ausalt, me oleme.