Kui ma mõtlen, et millised on teemad, millel ma väga hea meelega ei räägi, ei blogis ega ka sõpradega, siis on selleks mitte raha, poliitika, usk, vaid üllatus-üllatus seks. Mitte et ma seda häbeneks, aga mind ennast ei huvita absoluutselt (teiste) seksuaalsusega seotud teemad ja vaevalt kedagi minugi seksuaalsus huvitaks. Probleeme pole, mille pärast kusagilt, kelleltki nõu peaks küsima või uurima, et kuule, kuidas sul ja seepärast on see selline teema, mida ma eelistan hoida suletud uste taga. Privaatsena.

Küll aga paneb mind natuke naerma ja natuke nutma, kui inimesed seksist rääkides ja sellele teemale mõeldes nii tagurlikud on. Täna jäi mulle silma Arnold Rüütli arvamus. Ehk siis kohutav kohutav kooseluseadus. Olgu, ma olen nõus, et see on selline teema, kus ilmselt põhimõttelist üksmeelt ei olegi võimalik leida, konservatiivid jäävad tunnistama vaid mehe ja naise abielu, natuke laiemat pilti nägevad inimesed saavad aru, et armastus ei küsi sugu ja on puhtakujuline diskrimineerimine, et samasoolistel armastajapaaridel ei ole samasuguseid õigusi. Mis mind aga alati närvi ajab, on seesama suhtumine nagu Arnold Rüütlil. “Ei tohi lubada lapsendada, et laps ei mõistaks maailma vääralt. Aga kooseluseadus pole vaieldav küsimus,” lausus Rüütel. Alles paar päeva tagasi kuulsin ma perekonnast, kus ema ja isa seksisid toa ühes nurgas samal ajal kui kodus olid samas toas nende kõik viis last. Külaliste tulek ka ei seganud, sest “mehel tuli isu peale ja mis sa siis teed”. Kui see pole lapse maailma väära mõistmise seisukohalt kordi hullem kui kaks samasoolist inimest last kasvatamas, siis mis veel on? Mind ajab nii närvi suhtumine nagu oleksid samasoolised paarid loomad, kes ei vali ei kohta ega aega oma seksuaalse kire rahuldamiseks.  Seks ja seksuaalne orientatsioon ning soovid ei defineeri meid vanematena. Sellest arvamusest võiks ammu lahti lasta.

Teine teema, millest ma aru ei saa, on vastuseis seksuaalkasvatus lasteaias. Kuidas on täiskasvanud inimesed nii rumalad, et ei saa aru, et lasteaias ei hakka keegi rääkima seksist või kirest, vaid kehast, puudutustest ja piiridest. See on äärmiselt oluline ja inimesed, kes kukuvad ohkima, et appi-appi, lastele lauldakse tussudest ja nokudest, peavad peast olema lihtsalt rumalad. Kust ja kuna ja kuidas lapsed peaksid kehalistest erinevustest teada saama? Mõnda aega tagasi tuli Ida lasteaiast koju ja luiskas meile üsna ehmatava loo. Ida on lennuka fantaasiaga ja ütleb tihti asju, mida ta oma lapse peas ei mõtle nii nagu selle registreerime meie oma  täiskasvanute teadmistega, aga lapsevanemana pidin ma seda lugu tõsiselt võtma. Kas ma tahtsin või mitte, pidin ma õpetajatelt abi küsima, et nad vaataks ega lapsed kusagil salaja arsti ei mängi nii nagu ei peaks. Selle loo valguses sain ma veel rohkem aru, kui oluline on nö seksuaalkasvatus lapsest saati. Lapsed peavad teadma, mis on lubatud ja mis mitte ning nad peavad julgema täiskasvanutega rääkida. Nii et jumala eest, mille eest me oma lapsi kaitseme, kui me ei luba neile õpetada asju, mille eest nad ennast peavadki kaitsma. Nad peavad ju teadma, mis on lubatud ja mis mitte ning millised on poiste ja tüdrukute erinevused. Kas seda tehakse tussust ja nokust lauldes või kuidagi teisiti polegi oluline.

Mu meelest on aastal 2019. selliseid piiratud mõtlemisega arvamusavaldusi piinlik lugeda. Muidu tahame olla nii salliv ja innovaatline ja ajaga kaasas käiv Eesti, aga vat teatud teemad oleks lihtsam hoida kirstus luku taga. Ja võti ära visata.