Arenguvestlus

Koolis oli esimene arenguvestlus. Miks sügisel kui kool alles justkui alanud on ja mitte kevadel? Mulle selline süsteem meeldib. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on kool ja kõik sellega seonduv mulle uus. Jah, ma olen ise koolis käinud, aga vähe sellest et ajad ja vahendid on muutunud, ei ole ma kunagi koolilapse vanem ise olnud. Teiseks saan ma nii teada, kuidas laps on kooli sisse elanud ja mis on asjad, millele mina saan/pean tähelepanu pöörama ning millega mina ja laps arvame, et õpetaja saab aidata. Mitte nii, et saan aasta lõpus teada, et vot seda ja teist ja kolmandat oleks võinud arendada. Kolmandaks ka see, et õpetaja on ikkagi uus inimene ning hea on omavahel tuttavaks saada rohkem ikka aasta alguses. Ma arvan, et ka õpetajal. Mina õpetajana tahaksin teada, millised on mu laste vanemad, eks see annab ka palju taustinfot juurde.

Ühesõnaga arenguvestlusele ma siis läksin täna. Mul ei olnud kahtlust, et Ida on energiline, tragi, tubli tüdruk, kes saab hästi hakkama. Kui ta tahab. Kui ta ei keskendu, siis ta ei kuula, ei süvene, ei saa aru. Ei midagi uut. Nii nagu kodus ja igal pool. Ida haarab kõike linnulennult ning on nutikas, aga ta on kärsitu. Tahab olla kiire ja esimene, nii et siis tulevad sisse hooletusvead. Ma näen seda kodus temaga õppides ja ma loen sama e-koolist. See ei kehti vaid õppimise puhul. Ida on tulesäde. Tuulepea. On see siis hea või halb, võta sa kinni. Ilmselt mõlemat omamoodi. On see geenidest? Osaliselt kindlasti. Käsi südamel, kogu algkooli olin ma tõeline viieline – kui mulle midagi meeldis teha, siis õppida. Õppida meeldis mulle hiljem ka, aga igasugu segavaid faktoreid hakkas tekkima ja nii olen ka mina olnud klassis “sädistaja” nii nagu õpetaja Idat kirjeldas. Sellest ka juba mõned märkused Ida e-päevikus. Näiteks et Idat ei saa panna kellegagi kokku istuma, sest ta kukub lobisema. Märkusi, tõsi, ei ole mul kunagi olnud, küll on mul põhikoolis olnud paari veerandi käitumishinne “mitterahuldav”, sest ma hakkasin õpetajatele vastu. Seega ma tean, et käbi kännust kaugele ei kuku.

Tänu sellele “sädistavale” iseloomule eks neid murekohti minu jaoks muidugi on, nagu ma olen öelnud, siis ma olen pigem karm vanem, aga leida üles see piir liiga karmi ja jõu-ma-tahan-su-parim-sõbranna-olla-vanema vahel on keeruline. Minu jaoks. Võib olla kõik teised on vanemateks sündinud ja oskavad kõike kohe õigesti teha. Mina ei oska, aga ma püüan ja mul oli väga hea meel, et ka õpetaja mõistis, millest ma räägin. Ei midagi traagilist, aga näiteks see, et kui Idale midagi ei meeldi, kui ta ei saa oma tahtmist, siis ta kõnnib jalgu trampides minema. Õnneks on Ida hakanud aina rohkem aru saama, et iga kord ei saa minema jalutada, vaid peabki lõpuni kuulama. Isegi siis kui ei meeldi. Seda ma nägin eile rahateema pealt. Ta juba on võimeline ära kuulama epistli ning ei võta kõike (rõhk sõnal “kõike”) isiklikult. Ma olen ka kõike seda teinud, ma näen oma väikest peegelpilti. Aga auahnust on temas seitsesada korda rohkem kui minus, soovi olla esimene. See on üks asi, mida minus ei ole. Ma pean silmas igasugu võistlusi – mind ei huvita, kas ma olen esimene või sajas. Kuigi, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis spordis ma tahtsin kooli ajal ikka parim olla ja läksin närvi küll kui pinginaaber pikka maad kiiremini jooksis. Samas ma viskasin palli temast kaugemale. Vist. On ju nii, Pips?

Kokkuvõttes saab vist öelda, et kool on meile kõigile olnud uusi väljakutseid pakkuv. Idale, et aru saada, et ta on sisenenud uude maailma, kus on teised reeglid. Meile, et panna paika logistika ja saada täpselt aru, mida ja kui palju kodus peame temaga õppima, millele tähelepanu pöörama, mida lubama ja mida mitte. Eks need väljakutsed jätkuvad, aga nüüd kui esimene arenguvestlus peetud tunnen ma end palju kindlamana. Kindlamana koolilapse vanemana.

Mäletate ma ei olnud kindel, kas Ida panna siia kooli, kus ta käib, sest ta tahtis, või sinna kuhu mina tahtsin? Ma olen siiani olnud kahevahel oma otsuse õigsuses lasta Idal kool valida. Täna sain ma kuidagi hingerahu, et see on hea valik. Palju on kinni õpetajas ja see õpetaja mulle meeldib. Idale muidugi ka, aga mulle meeldib, et õpetaja ei ole selline (vabandage väljenduse eest) kuivik, kes järgib mingeid iganenud traditsioone ja harjumusi (nagu mul kartus oli Eesti koolisüsteemi kohta), vaid ta kombineerib õppeaineid ja looduses, vabas õhus liikumist. See on mulle väga oluline ja ma hindan seda väga. Tundub selline õpetaja, kes saab aru, kuidas lapsed panna kooli armastama ka hiljem, panna neid loogiliselt mõtlema, iseseisvalt ja rühmas töötama, tegema koostööd kõikidega, mitte vaid oma sõbrannaga. Ja riietus- ning käitumiskultuuris kattusid meie mõtted. Kui ikka aina rohkem inimesi kipub dressis minema teatrisse, siis võib olla soliidse koolivormi nõue ning etiketi õpetamine juba algklassides aitab neist “ikkagi inimesed” kasvatada. Ei, ma ei arva, et koolivorm tapab isikupära ja individuaalsust, mida ma koolitöös hindan. See õpetab vaid etiketti. Ja nagu ma selle siia kirja panin, kujutasin ma vaimusilmas ette neid 6-7.klassi Idaga vaidlusi selle üle, mida sobib selga panna ja mida mitte.

Võib olla ma olen naiivne, eriti kuna just eelmise postituse lõpus ma kirjutasin kui lihtne on end tunda vanemana läbikukkujana, aga tänu tänasele arenguvestlusele tundub mulle, et ega me ikka väga pange ei ole ka pannud Ida õpetamisega. Lihtsalt oleme ta ära hellitanud ning peame natukene suunama veel. Süda on tal igatahes õiges kohas. Õrnake, aga õiges kohas. Kui koostööd õpetaja ja kooliga jätkata niimoodi, siis saame need väikesed sädistamised ja eputamised ka kontrolli alla. Seda küll ei tahaks, et need süveneks.

Viisakast riietusest & Hyacinthidest

Ma töötasin kunagi ettevõttes, kus..khm…kuidas nüüd viisakalt öelda…töötasid mutid, sellised Hyacinth Bucketid (hääldub muidugi nagu Bouquet), kes jälgisid kullipilgul, milliste etiketireeglite vastu teised eksisid. Ainus  miinus nende etiketireeglite juures oli see, et need olid ilmselt mõnest 1920-aastate kombeõpikust. Kui mitte 1820-aastate omast. Nende arvates pidi tööl käima riides viisakalt ja otseloomulikult jäi neile ette see, kuidas mina riides käisin. Ma imestan, et nad üldse mu tööle võtsid, sest 936204 korda kuulsin ma hiljem, et me vaatasime, et kas ta tõesti käis tennistega töövestlusel. Nende jaoks olid ainsad normaalse naise kingad sellised mustad kinnised kingad väikese kontsakesega. Tööle ma igatahes sinna Hyacinthide keskele sain ja nii algas igapäevane terror teemal “püha jumal, mis sul seljas on jälle”. Olgu öeldud, et näiteks võis see käia päisepildil oleva riietuse kohta, sest “lohakas”, “liiga lühike” ja otseloomulikult “sukkpükse pole jalas”. Paljast säärt on täiesti kohatu näidata. Nende jaoks oli ainuke aktsepteeritav riietus range (püks)kostüüm PTA või Protteni poest.

img_5520

Enne kui te ütlete, et aga neil on ju õigus, siis teate, mina olen ka vanakooli inimene mõnes mõttes ja vägagi austan korrektset ja viisakat riietust ning leian, et on kohti, kus tuleb kanda tavalisest pidulikumaid riideid, aga kui minu töö on näiteks olla it-mees kontori pimedas taganurgas, siis kindlasti mitte ei pea ma käima viigipükstes ja kui minu asi pole kohtuda klientidega või ma ei tööta pangas või advokaadibüroos, siis kuuma suveilmaga on sukkpüksid ikka väga ajast ja arust nõue.* Riietuse määrab ikka töö juures töö iseloom, mitte kellegi välja mõeldud iganenud reeglid. Ja lepime kokku, et me kõik oleme ajudega inimesed ja ei arva, et inimesed käivad tööl dresside ja muu säärasega, noh et ei hakka äärmusesse langema, et kui poleks Hyacinthe, siis kõik käiksidki suvel lühkarite ja plätudega.

Lühkarite ja plätudeni ma tahangi jõuda. Eile oli jälle see päev, kus 3728608 koolijütsi läks aktusele. Ma olen ka seda meelt, et see on Eestis pidulikumat laadi sündmus ja laps võiks/peaks olema viisakalt riides ning jah, vanakoolina, ma pooldan, et see oleks must-valge riietus, aga kui see pole kooli reeglistikus ära määratud, siis mu meelest on kõige olulisem, et laps oleks riides korrektselt. Kui ikka väljas on 26 kraadi, või isegi 18 kraadi ja teada on, et aulad on üldjuhul umbsed, siis ei pea ikka küll lapsele ülikonda selga panema. On küll ja veel alternatiive. Tüdrukutel on muidugi lihtsam, aga ka poistele on muid valikuid kui ülikond. Jah, kasvõi need koledad koledad põlvpüksid. Ma ei tea, mida need Hyacinthid, kes Perekoolis minestasid “põlvpükste” peale, silmas pidasid, aga on ka teistsuguseid põlvpükse kui “Hawaii Surf” kirjadega poolpiki kirjusid pükse. Tahate öelda, et Prince George on ka maitsetu, kuna ei ole ülikonnas? **

_97710455_f98a9739-db4a-4b2b-b418-7f68c55a43b8.jpg

Ja teate, mu meelest on tänapäeval täiesti okei kui lapsed kannavad ka aktusel tenniseid. Ei tähenda see midagi, et siis nad ei saagi aru, mis vahe on pidulikul hetkel võrreldes tavahetkega. Ütleme siis nii, et ehk on lapsevanema kohustus lapsele õpetada maast madalast, kus käiakse ülikonnakingaga ja miks sellised asjad üldse olemas on. Etikett ei alga tennistest või lühikestest pükstest.

Issand, aga vanemad ei olnud ka piisavalt pidulikult riides. Ma tsiteerin perekooli Hyacinthi: “Ma ei ole friik, ja olgu tahes, et tegu mitte pealinna kalli eliitkooliga – akadeemiline õppeasutus on see ikkagi ja mingi sisemine hääl võiks ju aidata öelda, et kui tegu õppeaasta piduliku aktusega, siis see eeldab ikka natuke vaevanägemist enda välimuse suhtes.  Igatahes mina tundsin ennast ülihästi oma kenas pastelses helelillas kleidis, samas toonis kingades ja toon tumedama väikse ridiküliga. Soeng ja maniküür on mul nagunii alati korras.”  Ma ei tea, kas tegu on ühega neist väikelinna inimestest, kes end teistest paremaks peab, sest mees on Soomes ehitaja. Uskuge mind ma tean selliseid. Jah, ma olen nõus, et päris rannakleidis ja plätudes ei minda, aga ei usu ma ka, et mõnes nö kolkakoolis emad-isad päris padumatsid oleks. Kindlasti on erandeid, aga ei ole neid kindlasti kusagil massiliselt. Tõesti, no mis aastas me elame, et kohe nii rangeid “etiketi-ja moraalireegleid” peab järgima, et kohe lausa soeng ja maniküür peavad ka on fleek olema lapse aktusel.

Teemast välja, aga kommenteeriti ka kellegi “sobimatut triibulist rannakleiti” Margus Leivo ärasaatmisel. Ma siis läksin huvi pärast vaatama, käisin kõik galeriid läb ja leidsin vaid ühe triibulise kleidi. Rannakleit see kindlasti ei olnud. Soliidselt oli must pintsak peal ja isegi kott oli “sobilikes mõõtmetes”. Inimesed ikka nats pingutavad üle, mille kallal norida.

*Ja päriselt, kas keegi selgitaks mulle, miks on õhuke sukkpüks ilusate päevitunud säärte puhul vajalik?

**Jätkuvalt olen ma seda meelt, et koolis peaks olema koolivorm üldsegi. Jääks ära igasugu ilkumised riietuse kallal nii vanemate, teiste laste kui Hyacinthide poolt. Ja ei tungiks dressimood peale. Näete, ma olen piisavalt konservatiivne. Dress käib ikka spordisaali, aga natuke raamist ja 1920 etiketinõuetest välja vaatamist ei tee ka paha. 

 

Dressides ei tohi koolis käia?

Lugesin eile kommentaare sellele artiklile, kuidas üks kohutav koolidirektor piirab noorte eneseväljendamist ja inimõigusi, et ei luba neil dressides ning liigse meigiga ja katkiste teksadega koolis käia. Mis mõttes keegi piirab seda, mida ma selga panen, mis ühes või teises kohas lubatud ja sobilik on ja mis mõttes üks riideese on sobimatum kui teine. 

Lühidalt ütleks ma vaid ühte. Dressid käivad vaid spordisaali. Punkt. Miks osa inimesi leiab, et nendega tuleb käia ka tänaval, koolis ja tööl on mulle täiesti arusaamatu. Okei, tänaval vabal ajal veel, aga kuidas tuleb üldse keegi selle peale, et dressides kooli minna? Ka minu kooli ajal käisid mingid ülbemad ja kõvemad vennad dressidega, koolikoti asemel olid õpikud kilekotiga kaenlasse mässitud (sest see oli ju kordi coolim kui nohikulik seljakott), vahetunni ajal tegid nad koolimaja nurga taga salaja suitsu, koolipidudel olid esimesed, kes  tüli norima hakkasid, et saaks vaid kedagi klohmima hakata (muidu polnud korda läinud pidu ilmselgelt).  Dressidega vennad olid siis kui ma koolis käisin  nõmedad ja dressidega vennad on ka täna nõmedad. Ma ei suuda leida mitte ühtegi väidet dresside kaitseks. Kas te kujutaksite ette, et keegi tuleb kontorisse tööle dressides? Ei kujuta, eksju. Sest elementaarne viisakus või mingid elementaarsed reeglid. Miks siis peaks saama koolis dressides käia? Miks? Ei peagi.

Katkised teksad on minu enda jaoks selline nii ja naa teema. Ma ise nimelt armastan katkiseid teksasid, aga ma saan aru nende keelamisest, sest “katkine” on väga suhteline mõiste. On veidike rebenenud katkisest kuni vaid mõned ribad ümber säärte katkised. Ma kujutan ette, et võib ikka tegelikult üsna kole vaatepilt olla kui sulle hommikul ütleb tere sadakond ribad-ümber-säärte-katkistes-teksades ja dressides õpilast. Ma eelistaksin ka koolidirektorina näha korrektsemat riietust.

Sama kehtib igasugu miniseelikute, väljakutsuvate dekolteede ja liigse meigi kohta. Nii tööl kui koolis. Minu arvates jällegi lihtsalt elementaarne loogika, mis ütleb, et osa riideid ei ole lihtsalt teatud kohtadel sobivad kandmiseks. Punkt. Siin ei olegi midagi rohkemat vaielda, aga inimesed kommenteerivad ja on vaat et šokis, et üks kohutav inimene sellised ettekirjutused teinud on koolis.

Ilma naljata peaks minu arvates koolides olema koolivorm. Need ei pea ju olema nõukaaegsed sinised kostüümid, variante on tänapäeval nii palju. Miks mitte kasvõi tavaline pikeesärk, chinosed/seelik/kleit ja pullover või midagi sarnast?  Valikuvõimalused on piiritud. Ja see väide, et koolivormi ostmine on kallis? Aga muud riided te ju lapsele koolis käimiseks niikuinii ostate? Minu meelest lahendaks koolivorm päris palju probleeme. Veider on kuulata ja lugeda koolivormide ja korrektse riietuse vastu sõdimist ning dressides käimise õigustamist.