Saan teistest blogidest aru, et poliitika kütab hetkel kirgi. Minul on oma hääl antud ja ma ütlen vaid ühte, minge valima! Andke oma hääl sellele, kelle poolt te ise tunnete, et olete. Mitte, et isa käskis või mees soovitas, ma ise ei teaks niikuinii keda valida. Üks lihtne moodus saada aru, keda valida, on kasutada valijakompassi. Teine moodus on lihtsalt sirvida (kasvõi diagonaalis) läbi erakondade valimislubadused. See ei võta rohkem kui veerand tundi. Nii palju aega ja keskendumisvõimet on inimesel ikka. Aga minge valima, ärge jätke oma häält kasutamata. Isegi kui tunnete, et ükski erakond ei kõneta ja pole päris õige, siis valige kasvõi inimest. Mina kusjuures valisingi inimest. Sest ma ei suutnud otsustada. Muidugi igaks juhuks ütlen, et selle erakonna vaated on mulle laias pildis ikka ka sobivad ja teatud erakonnad ma välistasin igal juhul.
Muidugi teeb mind kurvaks see, kui ükskõikselt inimesed valimistesse suhtuvad, aga palju kurvemaks tegid mind suusaskandaali uudised. Mul on tegelikult vaid üks küsimus – mida meie suusatajad lootsin dopinguga saavutada? Viimase koha asemel eelviimane koht saavutada? Olen jah sarkastiline, aga Eesti murdmaasuusatajad on ikka tagumise otsa mehed olnud, nii et küsimus on ikka õigustatud. Eile ikka veel räägiti, et eestlased võivad puhtalt välja tulla, aga samal ajal mõtlesin, et no mida enam puhtalt, kui sind juba vahistati ja teised on üles tunnistanud dopingu. Niisama vaid kahtluste pärast kedagi vahistama ei hakata. Kuigi sisimas lootsin ka ju mina, et see ei saa olla tõsi. Ma päriselt ei saa nende kahe suusataja motiividest ja ajumahust aru. Andres Veerpalust on ka kahju. Ise dopinguskandaali üle elanud, ikka märk küljes, mida ei lasta unustada ja nüüd siis teolt tabatud oma poeg ja lisaks veel suusataja, kelle treener sa oled.
Täna hommikuste uudiste valguses ja vaadates nüüd natukene ka pressikonverentsi ütlen ma ausalt, et ma olen sõnatu. Ilmselt on pool Eestit sõnatud. Ma ei ole oma olekult väga naiivne, aga sellist infot, mis pressikonverents meileni tõi, ei oleks ma osanud oodata. Nii palju tundeid – kurbus, piinlikkus, viha. Samas on ikka kahju ka. Selline Eesti suusaspordi matuste tunne on. Head aega, Eesti suusasport! Head aega, Mati Alaver ja Andrus Veerpalu! Kriips peal karjääril ja (elu)tööl. Kohal Eesti spordiajaloos. Ma olen nii pettunud. Positiivne on vaid see, et vähemalt ei lähe nad spordiajalukku pildiga, kus süstal veenis on. Kuigi ega see midagi olulist ei muuda, ei ole ju nii, et nemad teevad, kõik teevad, me tegime ka, me lihtsalt jäime vahele.
Mitte et see kõige olulisem oleks, aga oma töös puutun ma hästi palju kokku Skandinaavia inimestega. Mis te arvate kui palju ma olen kuulnud irvitamist Šmiguni ja Veerpalu juhtumite üle ja alati ebameeldivust tundnud, et pean selgitama, et ei ei, kõik on ju pääsenud ja see on lihtsalt laim. Siis lisandus Danske Bank´i lugu ja nüüd siis selline pomm, mida meil küll unustada ei lasta (niipea).
Propa sõnad sobivad siia hästi:
Seisan üksi mere ääres, jalas kollased sandaalid. Valged merevahust sääred, hüüan: Elagu skandaalid.
Täna siis tusatuju pilved kaasa tõi, varjud end me ümber kokku lõid ja ainus hetk meil rõõmud viis.
Kes küll mõelda võis, et see kõik ka tabab meid, on ju sõnu häid, aga me ei leidnud neid. Ei, ei, ei, eila veel, ei, ei.