Kuidas Dexter ja Skype spaas käisid

Samal ajal kui inimeste spaad on (vist) suletud, on kasside-koerte spaa/ilusalong õnneks avatud ja nii meie majas eile iluprotseduuride päev oligi. Lõunaks vuras koerte ilusalong ratastel hoovi ning minul ei olnud vaja muud teha kui spaatajad üle anda. Esimesena astus muutumisbussi kassiproua Skype. Skype on pikakarvaline õuekass, mis tähendab, et tema kasukas on alatasa sassis. Ma küll ise hooldan teda ka, aga oleme ausad, see tähendab seda, et ma haaran ta kaenlasse, lõikan kääridega suuremad pusad ära ja kammin siis teda veidike, kuniks viinerid otsa saavad või ta sisisema hakkab ja rohkem ei viitsi. Seda, et meie vanaprouast selline linnapreili tehakse, ei oleks ma osanud ettegi aimata. Ei ütlekski, et 14-aastane proua. Totaalne muutumine! Muidugi ei läinud iluprotseduurid ilma vigastusteta. Skype lõi oma kihvad ühele naisele küünde ja otse sellest läbi (vabandust veelkord!). Nüüd ma siis mõistan, miks ükski hiir tema käest tervena ei pääse ning nendest isegi sabaotsa järgi ei jää. Skype on malbest välimusest hoolimata korralik murdja. Aga nii ilus (eriti nüüd). Alloleval esimesel pildil ta väidetavalt ütleb mjäu, aga mulle tundub, et “normaalne koer, kuri naine” silt meie hoovis tuleks muuta “kuri kass” sildiks.

Järgmiseks astus muutumisbussi Dexter. Temaga oli mu põhiline soov, et ta puhtaks pestakse, sest te ju olete ta suurust näinud. Tema pesemine meie vannis, see tähendab just sinna tõstmine, ei ole kergemate killast, lisaks pärast tema ja kogu maja kuivatamine on omaette spordiala. Õnneks on olemas mõned vaprad ja tugevad naised, kes selliseid marakratte on nõus spaatama. Aitäh teile, et te olemas olete. Kaks tundi hiljem oli bussis kahtlaselt vaikne, ma hakkasin juba muretsema. Ja ilmselgelt mitte Dexteri pärast, mõtlesin, et lähen uurin, kas kõik on ikka kenasti elus. Just sel hetkel kui ma majast välja jõudsin, astus bussiuksest välja kohev karvapall. Ta karva ei olnud veel vaja pügada, föönitamine oli ta kaks korda suuremaks muutnud. Dexter nägi välja nagu modell, isegi ta käpad olid pügatud saanud. Viimane kord kui ta 12 tundi spaas veetis jätsime me käpad suhteliselt kammimata, sest me kõik (loomulikult groomija kõige enam) olime lihtsalt liiga väsinud. Me oleme Marekiga korda mööda tal neid käpatuuste ikka püüdnud lahti kammida ja pügada, aga Dexter ei ole lihtne klient. Kui ta enam ei viitsi, siis ta lihtsalt raputab su seljast maha. Seepärast mul oligi eriliselt hea meel, et ta käpad korda said. Ja te ei kujuta ette kui hästi see koer lõhnab. Ta on selline kaisumõmmik hetkel, et kutsu või ise diivanile kaissu. Ei kutsu siiski.

Minu postitus ei ole kuidagi sponosreeritud ega tellitud, loomaomanikuna lihtsalt vajalik teenus, mida suurima hea meelega ka teistele soovitan.

La Teddy leve!/Laske Teddyl elada!

Norras on hetkel käimas aktsioon uue koerteseaduse vastuvõtmiseks (kes keelt oskab, siis soovi korral saab oma allkirja anda siin) ja see teema kõnetab/äritab mind mitmel põhjusel. Kõige enam aga põhjusel, et ma olen koeraomanik.

Lühidalt lugu kokku võttes on asi selles, et üks kodukoer oli oma hoidjaga võõras keskkonnas ja magas kui teda tuli segama talle võõras inimene. Koer ehmus ja hammustas inimest, kohale kutsuti ka politsei ja selle tagajärjel viidi Teddy omanike juurest ära hoiupaika, kus teda hoitakse nii kaua kuniks ta magama pannakse. Tema omanikud ei tea, kus ta on, neil ei ole õigust ja võimalust otsust edasi kaevata ja kuigi politsei koerte psühholoog on öelnud, et Teddy ei ole ei agressiivne ega ohtlik, on otsus vankumatu. Teddy pannakse magama, sest ta on inimest hammustanud.

Loomulikult ei ole ma ekspert, aga kas ma eksin kui ütlen, et peaaegu iga koer või hammustada kui teda unepealt ehmatada. Meil ei olnud Hugo agressiivne koer, aga ta oli siiski varjupaigast ja oma traumadega ning me kõik teadsime, et teda ei tohi minna segama kui ta magab, on oma pesas rahulikult. Eriti kui ta oli juba vana ja haige, ta tahtis rahu ja isegi kui Ida mõtles head – näiteks tahtis talle enne magamaminekut head ööd musi anda, siis me pidime seda kogu aeg keelama, sest Hugo võis siis hammustada. Paar korda ta hoiatas Idat ja ühe korra isegi näksas. Muidugi oli tegu ebameeldiva olukorraga, sest koera hammustus ei ole naljaasi, aga samas ei saanud me ka koera peale kurjaks saada. Tema tahtis rahu ja nii meie kui Hugo olime Idat hoiatanud, et ta ei tohi magavat koera kallistama minna. Kas me oleks pidanud selle pärast Hugo magama panema? Kunagi varasemalt hammustas ta ka naabrilast. Naaber ütles samuti, et koer magas, ehmus ja tema refleks oli hammustada. Õnneks oli see samuti väike hoiatus, mitte kuri rünnak, aga kujutate ette kui naaber oleks öelnud, et meie koer on agressiivne ja ta oleks meilt lihtsalt ära viidud. Magama pandud.

Kes veel pole aru saanud, siis meie uus koer on tagasihoidlikud 80 kilogrammi kaaluv Dexter, kelle suu on nii suur, et sinna mahuks sisse terve inimese pea. Ehk siis ütleme ausalt, et seda koera vihaseks ajada ei tahaks. Ei, me ei karda, et ta on agressiivne, kuid ka tema on siiski koer ja lisaks ei suuda ta mõista oma jõudu. Aastavahetusel mängisid lapsed Dexteriga, mingil hetkel tahtis üks lastest Dexteri suust mänguasja ära võtta ja Dexteri refleks oli sellest kõvemini kinni haarata. Juhtus nii, et ühe lapse käsi oli liiga palju koera suus ja tulemuseks oli hammustus. Mitte kuri hammustus, aga siiski piisavalt valus, et last ehmatada. Kas me peaksime Dexteri magama panema? Või peaksime me lastele selgeks tegema, et nad ei tohi oma kätt koera suhu pista? Kumb on õigem? Mina ise olen käsipidi Dexteril peaaegu kurgus olnud, kasvõi eile kui tal oli midagi kurgulaes/hammaste vahel kinni ja ta nägi vaeva, et see sealt ära saada. Miks mina ei karda on see, et ma olen koertekoolis õppinud, et ta laseks oma hambaid vaadata ja end igalt poolt katsuda. Kunagi mult küsiti, et miks eksamil see hammaste näitamine ja vaatamine oluline on. Vot just selle pärast, et kui midagi juhtub, siis koer laseks ilma hammustamata endale käe suhu ajada. Ida elab Dexteril seljas, kaelas, kukil ja Dexter ei tee teist nägugi, me ei karda grammivõrdki, et ta võiks kuri olla, aga sellest hoolimata ei lase me seda Idal teha. Ega ühelgi teisel lapsel. Me ei luba lastel Dexterile kätt suhu panna ja sealt midagi ise ära kiskuda. Ta ju võib hammustada. Norras nagu näha võib selle eest koera magama panna.

Ma ei suuda seda Teddy otsust ja olukorda mõista. See tundub nii barbaarne ja kohutav. Usun, et iga koeraomaniku süda murdus seda uudist lugedes. Kuidas teile tundub, kas korra hammustanud koera peaks tingimata magama panema? Või on hammustusel ja hammustusel vahe?

Advendikalender nimega Dexter

Teeme niimoodi, et seekord jätavad kõik, kel tekib tahtmine mind koerateemal õpetada, selle tegemata? Ma tahan jagada vaid oma emotsioone ja ei küsi hetkel ei nõu ega õpetust, ma tahan lihtsalt jagada meie argielu koos Dexteriga.

Kui ma ütlen ausalt, siis igav temaga ei hakka. Igas mõttes. Ta tahab palju tähelepanu, lähedust ja tegelemist. Meil ei ole sellega probleemi, meile meeldib temaga tegeleda. Aga ma ütlen ka ausalt, et kohati on ta nagu meie enda andvendikalender. Iga päev tuleme töölt koju ja mõtleme, et nooh, millega tillu-koer meid siis seekord üllatab. Parimad üllatused on need kui üllatusi ei ole ja Dexter on kenasti vaid oma asjadega mänginud, aga on ka teistsuguseid üllatusi. Näiteks kui me unustame wc ukse lahti. Siis võib juhtuda, et ta on kümme rulli wc-paberit lumehelbekesteks hekseldanud. Või kui me unustame lahti vannitoa ukse. Siis võib juhtuda, et ta on mööda elamist Ida mängu asjad tassinud. Üks päev oli ta garderoobist tuppa tassinud minu trikoo ja oli lahti püüdnud kangutada Mareki õllesid. Ma ei taha teada, mis peomõtted tal peas keerlesid. Võib ka juhtuda, et ta on kätte saanud paki tärklist ja kodu näeb välja nagu oleks tegu narkolaboriga. Ja võib ka juhtuda nii, et koeral on kõht lahti ja ära viskamisele lähevad nii vaip kui osad kardinad. Kuusk püsib paigas (ptüi, ptüi, ptüi!), aga mõned ehted on siiski Dexteri roaks langenud.

Sellest, et meie kodu valged seina on kaetud poripritsmetega ja põrand pole enam kunagi puhas, ma ei hakka isegi rääkima. Paratamatus, millega me oleme leppinud. Aga kas nende lolluste peale, mida ta teeb, saab pahandada? Vihastada? Kurjaks saada? Korraks jaa, aga siis tuleb paneb ta oma tillukese koonu sulle sülle ja palub vabandust ning kuidas sa sellise peale pahane oled. Ta lihtsalt on liiga armas, et tema peale pahane olla.

Temaga saab nalja. Palju nalja. Lumega (seda on ikka paar korda juhtunud, et maa on lumine olnud) läheb ta täitsa hulluks, seda on nii naljakas jälgida, kuidas ta lume sees möllab. Ma tahaks nii teda viia Norrasse, et ta saaks päris lumehangedes möllata. Ja kui temaga mängida, siis ta läheb ka pööraseks. Heas mõttes. Ikkagi kutsikas. 170 cm pikk, aga ikkagi kutsikas.

Tal on oma rutiinid, millest ta kinni hoiab. Hommikul käib ta kõige pealt väikese virgutusjalutuse õues koos Marekiga ja siis tuleb trepi juurde ootama,millal mina ja Ida ärkame. 99 juhul sajast on ta enne seda just joomas käinud ja nii lükkab ta oma märja ja külma habeme meile vastu jalgu ja raputab end siis nii, et me oleme kaetud vee ja koerailaga. Ei ole just kõige meeldivam rutiin, aga no vähemalt äratab üles.

Hommikusi ja õhtusi jalutuskäike võin ju aegajalt mina mitte viitsida teha, aga kui te arvate, et Dexter laseb viilida, siis te eksite. Ta ei anna enne asu kui jalutuskäik on tehtud. Tubli koer! Ega ma muidu end ei liigutaks. Tema pärast pean. Ja pühapäeva hommikuti teab ta, et meil on koertekool. Kella üheksast hakkab ukse juures välja nõudma ja läheb siis istub auto kõrvale ootama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust saab inimene, kes naudib koertekoolis käimist ja koera koolitamist. Dexterit on tore koolitada, kuigi ega see pole ka nii, et ta alati sõna kuulab, oi ei, sellest oleme me veel kaugel. AGA algkoolitus on meil tänase hommikuga läbi. Ma olen enda ja Dexteri üle nii uhke.

Eile kui kodus harjutasime oli Dexter musterõpilane, puhas viieline. Rahulikult paigal lamamine ei ole ta lemmiktegevus ja hammaste näitamine oli ka üks selline asi, mis ma arvasin, et komistuskiviks saab, kuid eile sai ta nende ülesannetega ka suht hästi hakkama. Ma olin kindel, et vähemalt “koolipoisi kolme” saame me küll kätte. Täna hommikul eksamile minnes oli Dexteril mängutuju, vaatasin juba, et ei saa üldse eksamit tehtud sellise tujuga, aga koer võttis end kenasti kokku ja tegi kõik ülesanded ära. Kuni paigal lamamiseni. Tal oli null kavatsust lamada ja mind oodata. Sinna need meie 15 punkti läksidki. Ja kõrval kõndimisega tegin ma ise vea, et hoidisin maiust vales käes ja Dexter loperdas natuke ringi. Kokkuvõttes saime me 100st punktist 82 punkti. Ma olen nii rahul. See vist on kõige ägedam tunnistus, mis ma peale ülikooli diplomit saanud olen.

Me peame rääkima koertest

Ma olen mitu päeva ennast kogunud, et see lugu siia kirja panna, sest emotsioonid on laes ning kuigi ma olen üldiselt õppinud kommentaare, mitte hinge võtma, siis paratamatult teevad mõned neist ikkagi haiget ning mul on võtnud aega, et endale tunnistada, et olen loll ning olla üle mõnedest kommentaaridest.

pigem peaks hakkama loomakaitse tõsiselt tegelema selliste juhtumitega. Loom ei ole mänguasi. 

See mees….Paindumatu, jäik ja empaatiavõimetu isend. Vastikusevärinad.

Husky-laadse juba viisite varjupaika tagasi ning nüüd juba teine koer, mis kahe nädala jooksul Teie kodust läbi jookseb. Lapse peale ka vist ei mõtle, lapsed kiinduvad loomadesse. Nüüd peab juba teisest koerast loobuma. See, et avalikust blogist on kõik nende kahe koeraga seotud postitused kustutatud, ei tee seda olematuks.

ja kui vastan viisakalt sellele viimasele kommenteerijale, et ei ole õige niigi emotsionaalse postituse all valefakte jagada, näen ma sama kommenteerijat ikka edasi kommenteerimas järgmise kommentaariga:

No enne Lumi oli üks huskylaadne ka seal peres testmiseks. huvitav, mis koer järgmiseks siis..

Ma alustan sellest kommentaariosast: See, et avalikust blogist on kõik nende kahe koeraga seotud postitused kustutatud, ei tee seda olematuks.

Kui ma oleksin tahtnud salaja koerast loobuda, siis ma ei oleks seda pannud avalikult oma nimega kuulutust gruppi, mida loevad tuhanded inimesed. Ma olin valmis etteheideteks ja hukkamõistmiseks, sest ma saan ise ka aru, et olen koera solgutanud ja uskuge või mitte mul on endale väga raske andestada, et ma koera tagasi viisin. Või ka üldse võtsin ilma kogu perega varjupaika külastamata. Mina tegin vea, seda ei saa olematuks teha, aga kindlasti ei kustutanud ma postitusi, et midagi varjata, vaid selle pärast, et mul on endale raske andestada ja ma ei taha, et need postitused mulle seda kogu aeg meelde tuletavad kui halb inimene ma olen. Mind saab kritiseerida ka ilma nende postitusteta.  Minu eesmärk Koduotsijasse kuulutus panna oli just põhjusel, et seda loetakse ja jagatakse palju. Ma võin teile tunduda südametuna, kuid ka mulle on see olnud emotsionaalselt raske. Seda enam, et ei, me ei soovinud juurde uut koera, vaid et kaotasime kuu aega tagasi oma parima sõbra ja hing ning kodu oli nii tühi. Võimalik, et sellest tühjusest tingituna ka liiga kiire ja vale otsus, kuid sel pole antud olukorras tähtsust.

Loomakaitsega ähvardamine, sest minu jaoks on loom mänguasi? Kas tundus, et Hugo oli meile mänguasi või oli ta pereliige? Öelda, et mu mees on jäik ja paindumatu, kui te ei tunne ei meid ega olukorda. Minu mees ei öelnud, et koerast tuleb loobuda, selle otsuse tegin mina.

Mis on selles loos oluline. Kas minu hukkamõistmine või koerale kodu leidmine?

Tähtis on see, et Lumi otsib kodu ja kui minu hukka mõistmine, kommenteerimine haigeks inimeseks ja kritiseerimine aitab seda kodu leida, siis mul ei ole selle vastu midagi. Ma saan hakkama. Selle postituse all keerasin kommenteerimise võimaluse kinni, saate seda soovi korral teha ka Perekooli ajaviite(?!)foorumis või ka Koduotsija kuulutuse all. Ja kui soovite aidata tal kodu leida, siis jagage seda kuulutust palun: https://www.facebook.com/Koduotsija/photos/pb.510088099036602.-2207520000../3458601220851927/?type=3&theater

Teiseks tahan ma öelda, et kuigi hukkamõist on  arusaadav, siis valefaktidega mängimine teeb kurvaks küll. Huskyga käisime me varjupaigas tutvumas ja kodus plusse/miinuseid kokku lüües, teistega arutades, sealhulgas ka minu Facebooki lehel ja Instagramis, saime aru, et meist ei saa siiski Husky-inimesi. Husky läks otse varjupaigast ühe mu tuttava peresse. Ma olen ta käekäiguga kursis ja tõesti julgen öelda, et olen tänulik, et meie jaoks miinuseid rohkem kokku sai löödud.

Lumist ma ei taha rääkida rohkem kui, et ta ei ole halb koer, kuid  mina ei ole piisava koolituse ja teadmistega ning usaldasin vaid varjupaiga sõnu, et tegu on väga sõbraliku koeraga. Ongi. Aga talle on vaja kas ühe inimese jäägitut armastust või suurema koolituse/teadmistega omanikku. Ma helistasin varjupaika, et uurida, mida teha kui koer käitub lõrisedes ja salakavalalt rünnates ja sain vastuseks (ma ei liialda ega valeta) – “peksa tuleb anda!” Need olid konkreetsed esimesed sõnad mu küsimuse peale. Kui nad said ise ka aru, et sõnad ilmselt mõjusid šokeerivalt, sain edasi soovituseks, et pean olema karjajuht, mitte laskma koeral otsustada, lööma koonu pihta ajalehega ja suruma koera maha. Ma ütlen teile ausalt, te võite must arvata, mida tahate, aga mitte kunagi ei suudaks ma koera niimoodi “koolitada”, eriti arga ja katkise hingega koera. Ma ei taha, et temast saaks koer, kes kardab pai tegemist, sest käsi seostub talle karistamisega.

img_9639

Edasi rääkisin ma ühe teise koerte varjupaiga omanikuga ja teda tahaksin ma küll tänada nii suhtumise kui nõuannete eest. Ka tema ütles, et piisava aja ning koolitusega saab selle agressiivsuse meeste (ja teiste koerte) vastu välja, kuid selleks peab olema tugev isiksus, kui tugev isiksus ei ole, siis varem või hiljem võib see lõppeda halvasti ning soovitas leida koerale uus kodu. Teda ei tasu ka selle soovituse eest hukka mõista, ta kuulas, rääkis kaasa ja mis kõige olulisem – andis teada ka natuke rohkem Sinirebase varjupaiga taustast. Minu eesmärk ei ole siin Sinirebase varjupaiga suhtes midagi halba öelda, sest ka see pole antud hetkel oluline, aga mida ma küll tahaksin teistele edasi öelda, et nad sama viga ei teeks nagu mina, siis käige varjupaigas kogu perega ja mitu korda uut lemmikut külastamas ning uurige täpselt, mis taust koeral on. Kui mulle oleks öeldud, et ta on naiste suhtes sõbralik, kuid kasvanud ilmselt koertekoloonias, siis ma ei oleks koera peale lühiajalist jalutamist kaasa võtnud. Ma oleksin natuke paremini läbi mõelnud, kas saan võimalike kaasnevate probleemidega hakkama. Pean tunnistama, et mulle jäi varjupaigast tunne, et seal ei olegi oluline, kuhu ja kellele koer lõpuks antakse, peamine oleks, et tema eest saaks raha kätte. Edasi vaadake ise. Ma ei saa sinna midagi parata, et natuke koeravabriku maik jääb ka. Venemaalt toodavad “tōukoerad”, nii et tavalisemad krantsid jäävadki tähelepanuta/ koduta. Mis nendest saab kui aina uusi “tōukoeri” peale tuleb? Ma ei taha laimata ega midagi vale arvata, kuid midagi ei ole kogu selle varjupaiga juures õigesti. Muidugi ma võiksin kirjutada ka selle proua kogemusest, kes Lumit vaatama läks, aga kogu taust ja juba tehtu ei ole oluline hetkel. Ma ei taha mitte midagi muud kui et Lumi leiaks armastava üksiku perenaise. Või koeratargema perekonna kui minu oma.  Ja kui saate talle kodu pakkuda ning teilt küsitakse kiipimise, kastreerimise ja vaktsiinide eest 200 eurot, siis selle kõige eest on juba makstud. Kaks korda sama summat nõuda oleks mu meelest vale. 

LÕPETUSEKS (sellest blogist):
Ma väga loodan, et kõnealusele koerale leitakse temakohane kodu. Antud juhul polegi mu meelest oluline, kas koerast loobumise põhjustas uisapäisa talitanu soovimatus probleemi lahendamiseks aega võtta või kujunenud olukorra arukas hindamine – oluline on, et halvem on ära hoitud, seda nii inimeste kui koera jaoks.

89dd14cf-db46-4461-938a-0016bff00fe1

 

 

 

Koerakuut

Kuigi avalik arvamus on, et meie Hugo on kümme aastat tormide ja tuulte käes elanud ning alles nüüd kui tal tagumised käpad läbi on, oleme me teda tuppa laskma hakanud, on tõde tegelikkuses selline, et vana koerakuuti, kus Wifi elas, Hugo omaks ei võtnud. Suurema osa ajast on ta niikuinii toakoer (olnud algusest saati) ning me andsime kuudi ära. Ma sain teada, et mõned koerad ei pidanudki kunagi teise koera eluasemega leppima ja mis see kuut ikka kasutult seisis.

Et tal oleks siiski ka õues varjualune tegime me korda aiamajakese – tänasel päeval tuntud kassimaja nime all. Kui te arvate, et Hugo ka seal oli nõus magama, siis te eksite. Isegi kui talle pesa sinna vedasime, tiris ta selle õue ja magas ikkagi parema meelega väljas. Ka siis kui vihma sadas. Leidis endale varjualuse puu või auto all, aga keeldus kassimajas olemast.

23072011467.jpg

Nüüd otsustasime uue KASUTAMATA kuudi osta. Suur, aknaga, soojustatud, terrassiga! Kas Hugo võttis selle omaks? Muidugi mitte. Marek meelitas teda vorstiga, Ida näitas talle ette, kuidas kuuti saab ja et see ei ole ohtlik kuidagipidi, Hugo aga magas pigem lumehanges. Kas keegi oskab soovitada nippe, kuidas Hugo panna kuuti kasutama?

Täitsa lõpp. Ja nii need jutud tekivadki.

Sõidan koju. Harjumusest skrollin korra ka Perekoolist läbi. Õnneks on seal ka suvepuhkus. Väga ajuvabasid teemasid, millega see portaal üllatab pimedamal ajal, ei ole juba mõnda aega olnud. Viskan pilgu peale blogijate teemale, loen viimaseid sissekandeid, skrollin üle, sest no ausalt, keda huvitab kui kaua ja milliseid lubasid üks blogija teeb. Las ta teeb, küll ta tehtud saab. Kõik saavad tehtud kui tahtmist on. Isegi mina sain load. Kuigi sõidutunde võtma hakates tundus, et ma ei saa kunagi hakkama. Käigukangi asemel krabasin pidevalt sõiduõpetaja kintsu. Rääkige veel ahistamisest eks. Hea et see vaene õpetaja minu kohta kaebust ei teinud.

Ja siis loen edasi. Lasen tegelikult vaid hooletult silmadega üle, sest ei arva mina küll, et keegi oma lemmikuid piinab ja siis korraga sähvatab – holy shit, allolev lõik on selle kohta, kuidas mina oma loomadest ei hooli.

“Samuti ei saa märkimata jätta ühe teise blogija kassid, kes elavad absoluutselt koguaeg õues. Suviti on normaalne, aga elavad ka suurte miinuskraadidega, elavad lumehanges, maa on jäätunud, ööbivad väljas kuuris, sisse sooja neid ei lasta, sest proua meelest on loomakarvad – öööäääk, nagu ta selgelt oma blogis väljendas. Huvitav kas neile üldse juua ja süüa antakse, või peavad igal aastaajal endale ise toidu muretsema. Lumehanges hiiri ei ole ja vesi jäätub sekunditega. Koer elanud terve senise elu kivi peal õues. Alles viimane talv oli vist esmakordne, kui koer (vanaduses) lastakse mõned korrad külmaga tuppa, sest koeral on liigesed haiged selle külma peal olemisest ja elamisest. Samas proua reklaamib end 200 euroses disankleidis ja muidu ka riietehull.

*Mu kassid elavad lumehanges, sest mulle ei meeldi loomakarvad (nagu ma ise olen väitnud selgelt): meie kassid elavad aiamajas, kus neil on oma diivan, oma pesad, oma tekid ja pleedid, et neil ka talvel soe oleks. Krõbeda külmaga lasen neid tuppa, et nad saaksid ahju peal end soojendada. Tegelikkus on aga see, et ega nad väga kaua toas olla ei taha ja nõuavad ise välja. Harjunud ilmselt. Kassid elavad õues – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! sest nad hakkasid ohjeldamatult tuppa roojama. Skype tegi seda algusest saati, kohe kui ta võtsime, Orkut hakkas selle halva harjumusega hiljem. Sai käidud arstil ja sai proovitud erinevaid lahendusi ja rohte, mitte midagi. Lahendusi oli kaks – kas kassikusene maja või kassid õue elama paigutada. Julmurina valisin ma muidugi viimase variandi.

Loomakarvade vastu ei ole mul midagi. Kui loomakarvadest juttu olnud, siis Marek ei taha, et Hugo toas vaibal magab, sest ta ei taha, et toas oleksid koerakarvad.

Kui keegi teab, kuidas kasse ravida, siis olen suur kõrv, sest ma ei tunne mitte millestki rohkem puudust kui nurruvast kassist voodis/diivanil/süles. Kahjuks kassikuse hais mulle toas tõepoolest ei meeldi. Kui keegi teab, kuidas lahendada probleem sellega, et nad oma häda teinekord ka aiamajja teevad, andke teada, ma ei taha kassikaka sisse astuda.

*Mu kassid ei saa süüa ja juua: Talviti saab neile hommikul isegi sooja vahustatud piima antud. Veega sama lugu. Hommikul saavad sooja vett. Õhtul koju tulles vahetame vee uue vastu. Hiiri püüab ja sööb Skype kassipojast saati, ilma liialdamata saba ja karvadega, aga mingil kummalisel põhjusel on mul ikka vaja neile süüa anda. Nojah, Orkut väga suur hiirte sõber ei ole, talle halastan ja siis Skype saab sealt ka natuke lisasüüa.

Palun vabandust, et pole blogijana tulnud selle peale, et kassidele juua andmisest ja nende söögist postitusi teinud ega teile lähemalt nende elamistingimusi tutvustanud. Ei osanud selle peale tulla, et kui pilte ei postita ja ei räägi, siis nii elementaarsed asjad nagu söök ja jook ning korralik pesa, on puudu lemmikloomadel.

*Hugo on terve senise elu elanud kivi peal õues, alles viimane talv oli lasin külmaga mõned korrad tuppa: Hugo on laias laastus toakoer. Päeval on väljas, aga õhtul/öösel toas – nii suvel kui talvel ja nii juba kümme aastat. Õues on tal magamisase aiamajas, kuhu ta keeldub minemast, kuuti ka ei läinud, magas pigem kuudi ees maas, mulla peal. See on kindlasti suurendanud ta liigeste probleeme, AGA – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! liigesed on tal haiged siiski eeskätt jooksmisest. Ahjaa, väga krõbeda külmaga või väga kehva ilmaga keeldub ta õue üldse minemast ja on ka päeval toas. Nii juba kümme aastat.

*Proua reklaamib end disainkleidis ja on riietehull. Palun seletage mulle, kuidas minu kleit või riided minu loomadesse puutub? Et kui mul oleks odavam kleit kapis, siis oleksid loomad Perekooli standardite järgi paremini hoitud või mis see seos on? Ja riietehull? Mina? Päriselt? Ma huvitun moest, stiilidest, trendidest, taaskasutusest, uutest tootjatest, aga mu garderoobis on viimaste aastate jooksul käinud üle nii palju suurpuhastusi, sest ma ei vaja nii palju riideid. Kvaliteet vs kvantiteet. Nüüd on ees ootamas uus tuulutus ja mõtlen, kas veaks end oma kraamiga Tuula sügislaadale või annaks asjad lihtsalt Uuskasutusse ära. Aga issake tõesti, kui mina olen riietehull, siis kes on veel need inimesed, kes pidevalt shoppamas käivad?

blogger-image-925173818.jpg

Ja nii need jutud tekivadki. Keegi teab kindlalt väita, et see kohutav kohutav inimene ei hooli isegi loomadest. Järgmine ütleb, et aga mis sa muud temast ootad. Kolmas räägib, et olen kassitoidu asemel ostan riideid. Neljas on mind lausa näinud kaubanduskeskustes alede ajal hullumas. Viies… Ühesõnaga, inimesed, ma saan aru, et ma ei ole paljude lemmikblogija, aga palun lugege mu tekstid enne vihast pimestumist läbi. Seda ei ole ju palju palutud. Mind vihata võite ikka, seda ei saa ma teil keelata.

Laps ja koer ühe katuse all

Ida on täiesti loomahull. Ta ei lähe kunagi õhtul magama enne kui oleks Hugole musi andnud ja teda kallistanud. See on iseenesest väga armas, kui välja jätta fakt, et loom on loom ning ta ei pruugi lapse headest kavatsustest aru saada. Me oleme Idale 8754376 korda öelnud, et koerale näo juurde EI lähe, kuid kas te arvate, et tal ei lähe see meelest? Peaaegu iga päev peame me igaks juhuks üle korrutama, et ei lähe Hugo pessa, ei lähe koera kallistama kui ta magab, ei lähe ta juurde vaatama, kuidas ta sööb, ei lähe… Nagu papagoid.

Hugo on tegelikult hästi lastesõbralik koer ja 98% ajast meeldib talle kui lapsed temaga lustivad ning ka Ida kallistamised kannatab ta kenasti ära (ilmselt teadmises, et Ida annab poole oma söögist salaja talle), kuid ta on siiski ka urisenud nii Ida kui teiste laste peale. Sellistel puhkudel tekib mul alati hirm, et kui Idale on küll seletatud ja Hugo on küll sõbralik koer, aga mis saab siis kui Hugol viskab kopa ette just sel hetkel kui mind läheda ei ole ja Ida teda kallistama kukub.

Üht last on Hugo korra näksanud ja just seepärast, et laps hüppas magavale koerale selga. Ei tahaks kuidagi, et ta Idat ka näksaks. Otsest ohtu nagu ei ole, sest see 8754376  korda korrutamine on nii palju vilja kandnud, et näo juurde Ida enam ei lähe, kuid kallistamise ja musitamise käigus võib ta ikka ära unustada, et see on koer, kellele kõik mängud ei pruugi meeldida.

IMG_4781.JPG

Lihtsamaks ei tee olukorda ka see, et Ida on reaalselt hulljulge. Ta ei karda mitte midagi. Ta ei karda isegi vanaema koera Kennyt, kes võrreldes Hugoga on majasuurune ja tegelikult väga kuri koer, nii et võõras ikka üksinda aeda tulla ei julge kui tal just enesetapu mõtteid peas ei ole. Samas pereliikmetega on Kenny väga sõbralik ja Idaga on ta tegelikult vaat et veelgi leplikum kui Hugo, aga ta ei ole lastega harjunud, ta on harjunud rahu vaikusega. Ida aga läheb ja kallistab teda nagu oleks tegu chihuahuaga. Ma otseselt ei karda ka, sest noh Idale on jällegi 8754376 korda sõnad peale loetud, aga ikkagi…

552_421400547898495_1871287360_n.jpg

Mul käib südame alt tihti jutt läbi kui ma vaatan, kuidas mõned vanemad lasevad oma lastel koeri kiusata, nendega nö mängida. Sabast kiskuda, selga ronida ja siis kinnitavad, et “aga ta ei ole kunagi kedagi hammustanud, ta on väga sõbralik koer, vaid ühe korra on urisenud, aga seda ka mänguhoos”. Võeh.

Koeralood

Ajendatuna viimase aja koerteteemalistest postitustest mõtlesin ma kirja panna oma kemplused meie le craanziga. Hugo praegu suurepärane kodukoer, aga selleks, et temast korralik kodukoer saab oleme me hullult vaeva näinud. Suur osa on lausa meelestki läinud, nagu lapse puhulgi.

Ma üldse kartsin koera võtta, sest tegelikult olen ma kassiinimene ja koerad ei ole mulle väga kunagi meeldinud, aga varjupaigas hakkas see naljakas ponts-ontsu meile nii meeldima, pani oma pontsaka käpa läbi puuri mu põlvele ja ta tundus lihtsalt nii meie koer. Mul on hea meel, et me selle otsuse tegime tookord.

P6300002.jpg

Hugo The Boss on meie pere liige olnud kaheksa aastat (vist, ma ei viitsi minna passi otsima) ja kui ma lugesin oma vana blogi, siis Hugoga on peavalu olnud rohkem kui küll. Kusjuures ainult närimine kutsikaeas on läinud valutult, niivõrd kuivõrd, sest ainuke asi, mis Hugo kaheksa aasta jooksul toas katki on närinud, on mu valge vaibaäär, mille ma kunagi hingehinna eest soetasin. Aga mis seal ikka. Ma ei tea, mis koeratõugude laps Hugo on, kuid me avastasime kohe kui ta varjupaigast koju tõime, et ta on äärmiselt sõnakuulelik ja kergesti õpetatav. Nii käisime me mõnda aega koertekoolis ja Hugo õppis tõesti kiiresti ära lihtsamad käsklused, siis tuli mulle aga laiskus peale ja kool jäi pooleli. Sellest on mul natuke ikka kahju, aga ma ei saa kedagi peale enda laiskuse süüdistada.

Tore koer, tark ka. Ühtegi probleemi ei olnud temaga mitu aastat ja siis korraga algasid mured. Hugo hakkas kodust ära jooksma. Meil ei ole maja ümber aeda (tol korral siiski oli, pean täpsustama, aga Hugo hüppas üle kiviaja või isegi ronis üle langenud puu) ja ükskõik kuidas me ka ei proovinud, pani Hugo plehku kohe kui me tööle läksime. Igal õhtul pidime me talle nagu lasteaeda naabri juurde järgi minema. Kuna tookord naaber meid veel väga hästi ei tundnud, siis oli ta kindel, et me piiname koera, sest kohe kui koer meid nägi, viskas ta alandlikult ja kartlikult pikali ning keeldus meiega tulemast. Kui koertele jagataks Oscareid, siis Hugo oleks nende etenduste eest pidanud saama parime koernäitleja auhinna. Nagu me koju saime, pani Hugo 75% kordadest jälle plehku. Lõpuks palusime me, et naaber ise koera koju tooks, et äkki koer siis saab aru, kus ta kodu on. Ja lisaks sellele tahtsime me naabriga tuttavamaks saada, et ta ei arvaks, et me loomapiinajad oleme. Siinkohal peame me tegelikult Hugot tänama, sest tänu tema minemajooksmisele saime me naabritega tuttavaks.

Aga jooksmine ei lõppenud.  Jooksmine lõppes lausa nii õnnetult, et ühel korral tuli Hugo koju lahtise haavaga, keegi oli teda löönud niimoodi, et ta vajas arstiabi. Te võite muidugi öelda, et oleme hoolimatud loomaomanikud, kes ei suutnud oma koera kodus hoida ja see vastab ka tõele ning võib ka olla, et keegi oli teda enesekaitseks löönud, kuid lüüa nii, et koeral oli vaja mitmeid õmblusi, on ka liiast. Haav oli nii sügav, et tal oli vaja lausa sisemisi õmblusi. Järgnes mitu kuud Hugo eest hoolitsemist, temaga igal hommikul ja iga ilmaga enne tööle minekut jalutamist, haava puhastamist, õhtul pikemat jalutuskäiku,sest terve tööpäeva pidi ta ju toas olema. Jube tüütu oli, kuid me ise olime selle “kohustuse” endale võtnud ja pealegi oli see meie süü. Hugo ei ole muidu kuri koer, aga üle kõige maailmas vihkab ta loomaarste. Tookord kui me käisime tal arsti juures haava puhastamas, hoidsime me teda kolmekesi kinni, sest ta oli nii viha täis. Suukorv on arstile minnes alati meil kohustuslik.  Üks kord käisime me tal arsti juures pärakupaunasid puhastamas (jp, päris nasty) ja kuna Hugo on väga hella hingega, siis ta oli peale seda meie peale nii solvunud, et keeldus terve päeva kodus istumast ja meie poole vaatamast. Seisis lihtsalt püsti ja oli meie poole seljaga. Ma arvan, et sellest ajast on tal ka viha loomaarstide vastu.

75098_1343299683054_1848112546_656638_237419_n.jpg

Aga siis hakkas jälle see jooksmine. Kõik kiitsid raadiopiiret ning nii sai see endale soetatud. Ma ei mäleta kellele ma seda just rääkisin, aga igatahes tahtsin ma  teada, kui kõva suraka sellest piirdest saab ja panin Hugo rihma endale jala ümber, et no kui koer peab elektrilöögi saama, siis ma pean ka teadma. Väga hull ei olnud, aga ebameeldiv küll. Igatahes nägime me megavaeva, et koera treenida raadiopiirdest aru saama, sest kahjuks ei olnud nii, et piire maa sees, koeral rihm kaelas ja ta sai kohe aru, mis värk on. Käisime ja jalutasime pikki päevi ja tunde aias. Kui siis lõpuks tundus, et Hugo on aru saanud, kus ta territoorium on, jätsime me ta üksi jälle koju. Mis te arvate, kas ta sai sellest piirdest õigesti aru? Oo ei, ta arvas, et piirdest tuleb võimalikult kiiresti läbi joosta ja siis mitte eam koju tulla. Sest koju tuleks tähendas talle valu, talle jäi vaid see meelde. Nii läksid meie päevad veel hullemaks, sest nüüd pidime me kõige pealt peale tööd koerale järele minema ja siis nägema tund aega vaeva, et ta oleks nõus autost välja tulema. Raadiopiiret saimegi me kasutada umbes paar kuud, sest Hugo oli nii kaval, et suutis endal kaelarihma kaelast saada ja metsa kaotada.

img_06641

Mingi kord oli naaber koera koju toonud ja värava külge sidunud ja teate, sellest ajast peale on Hugo kodune. Käib oma metsatiiru ära (ta ei suuda oma hädasid kodus hoovis teha) ja tuleb tagasi. Hädade tegemine on teine Hugo eripära. Näiteks kui ta oli koerte hotellis, siis ta oli väga pikalt kannatanud enne kui oma häda sinna aedikusse teinud. Esteet. Samuti ei sobinud talle oma hädasid teha kui me temaga jalutamas käies pealt vaatasime, me pidime pea kõrvale keerama ja alles siis oli Hugo nõus oma keha kergendama. Ükskord oli talvel Hugo toas terve pika päeva ja hullu lumetormi tõttu jäime me poolel teel koju lumevangi. Me olime kindlad, et Hugo on oma häda tuppa teinud, sest no kuulge ükski loom ei kannata 12 tundi oodata. Kui me koju jõudsime, tormas ta metsiku hooga õue, kuid saate aru, tuba oli puhas.

Hugoga on olnud palju peavalu, kuid samas me teadsime juba teda võttes, et see ei ole nagu kassidega, kes on isepäised ja saavad endaga rohkem ise hakkama, koer vajab hoolt ja on samasugune kohustus nagu laps. Kohati ehk hullemgi veel.  Ja kuigi ma olen mingitel hetkedel ehk isegi kahetsenud, et koera võtsime, noh näiteks  ei ole nii, et lihtsalt sõidame nädalaks puhkusele, siis mul on ikka hea meel. Kasvõi juba seda, kui kiindunud ta Idasse on, on armas vaadata. Kui Ida titt oli, siis Hugo mingi aeg arvas vist, et ta peab last kõikide pilkude eest kaitsma ja kui keegi siis lapsele lähenes, näitas Hugo hambaid. Ahjaa, me vahepeal naerame, et Marek on Hugo välja koolitanud, sest ükski meessoost isik ei tohi mulle lähedale tulla ilma et ei oleks ohtu, et Hugo teda tagumikust näksab (kui Hugol on juba selge,et mees ei kujuta endast mulle ohtu, siis on kõik ok, aga alguses, ei tasu meestel üksinda meie hoovi peale jalutama tulla, eriti kui ma läheduses olen).

See postitus sai nüüd pikem kui keskmine romaan, aga ma lihtsalt avastasin, et ma ei ole tegelikult oma koerast kuigi palju head kirjutanud, kuid ta on lihtsalt nii chill, oma veidruste ja harjumustega, et ta vääris üht keskmise romaani pikkust postitust.

photo-1.jpg