Ajendatuna viimase aja koerteteemalistest postitustest mõtlesin ma kirja panna oma kemplused meie le craanziga. Hugo praegu suurepärane kodukoer, aga selleks, et temast korralik kodukoer saab oleme me hullult vaeva näinud. Suur osa on lausa meelestki läinud, nagu lapse puhulgi.

Ma üldse kartsin koera võtta, sest tegelikult olen ma kassiinimene ja koerad ei ole mulle väga kunagi meeldinud, aga varjupaigas hakkas see naljakas ponts-ontsu meile nii meeldima, pani oma pontsaka käpa läbi puuri mu põlvele ja ta tundus lihtsalt nii meie koer. Mul on hea meel, et me selle otsuse tegime tookord.

Hugo The Boss on meie pere liige olnud kaheksa aastat (vist, ma ei viitsi minna passi otsima) ja kui ma lugesin oma vana blogi, siis Hugoga on peavalu olnud rohkem kui küll. Kusjuures ainult närimine kutsikaeas on läinud valutult, niivõrd kuivõrd, sest ainuke asi, mis Hugo kaheksa aasta jooksul toas katki on närinud, on mu valge vaibaäär, mille ma kunagi hingehinna eest soetasin. Aga mis seal ikka. Ma ei tea, mis koeratõugude laps Hugo on, kuid me avastasime kohe kui ta varjupaigast koju tõime, et ta on äärmiselt sõnakuulelik ja kergesti õpetatav. Nii käisime me mõnda aega koertekoolis ja Hugo õppis tõesti kiiresti ära lihtsamad käsklused, siis tuli mulle aga laiskus peale ja kool jäi pooleli. Sellest on mul natuke ikka kahju, aga ma ei saa kedagi peale enda laiskuse süüdistada.

Tore koer, tark ka. Ühtegi probleemi ei olnud temaga mitu aastat ja siis korraga algasid mured. Hugo hakkas kodust ära jooksma. Meil ei ole maja ümber aeda (tol korral siiski oli, pean täpsustama, aga Hugo hüppas üle kiviaja või isegi ronis üle langenud puu) ja ükskõik kuidas me ka ei proovinud, pani Hugo plehku kohe kui me tööle läksime. Igal õhtul pidime me talle nagu lasteaeda naabri juurde järgi minema. Kuna tookord naaber meid veel väga hästi ei tundnud, siis oli ta kindel, et me piiname koera, sest kohe kui koer meid nägi, viskas ta alandlikult ja kartlikult pikali ning keeldus meiega tulemast. Kui koertele jagataks Oscareid, siis Hugo oleks nende etenduste eest pidanud saama parime koernäitleja auhinna. Nagu me koju saime, pani Hugo 75% kordadest jälle plehku. Lõpuks palusime me, et naaber ise koera koju tooks, et äkki koer siis saab aru, kus ta kodu on. Ja lisaks sellele tahtsime me naabriga tuttavamaks saada, et ta ei arvaks, et me loomapiinajad oleme. Siinkohal peame me tegelikult Hugot tänama, sest tänu tema minemajooksmisele saime me naabritega tuttavaks.

Aga jooksmine ei lõppenud.  Jooksmine lõppes lausa nii õnnetult, et ühel korral tuli Hugo koju lahtise haavaga, keegi oli teda löönud niimoodi, et ta vajas arstiabi. Te võite muidugi öelda, et oleme hoolimatud loomaomanikud, kes ei suutnud oma koera kodus hoida ja see vastab ka tõele ning võib ka olla, et keegi oli teda enesekaitseks löönud, kuid lüüa nii, et koeral oli vaja mitmeid õmblusi, on ka liiast. Haav oli nii sügav, et tal oli vaja lausa sisemisi õmblusi. Järgnes mitu kuud Hugo eest hoolitsemist, temaga igal hommikul ja iga ilmaga enne tööle minekut jalutamist, haava puhastamist, õhtul pikemat jalutuskäiku,sest terve tööpäeva pidi ta ju toas olema. Jube tüütu oli, kuid me ise olime selle “kohustuse” endale võtnud ja pealegi oli see meie süü. Hugo ei ole muidu kuri koer, aga üle kõige maailmas vihkab ta loomaarste. Tookord kui me käisime tal arsti juures haava puhastamas, hoidsime me teda kolmekesi kinni, sest ta oli nii viha täis. Suukorv on arstile minnes alati meil kohustuslik.  Üks kord käisime me tal arsti juures pärakupaunasid puhastamas (jp, päris nasty) ja kuna Hugo on väga hella hingega, siis ta oli peale seda meie peale nii solvunud, et keeldus terve päeva kodus istumast ja meie poole vaatamast. Seisis lihtsalt püsti ja oli meie poole seljaga. Ma arvan, et sellest ajast on tal ka viha loomaarstide vastu.

Aga siis hakkas jälle see jooksmine. Kõik kiitsid raadiopiiret ning nii sai see endale soetatud. Ma ei mäleta kellele ma seda just rääkisin, aga igatahes tahtsin ma  teada, kui kõva suraka sellest piirdest saab ja panin Hugo rihma endale jala ümber, et no kui koer peab elektrilöögi saama, siis ma pean ka teadma. Väga hull ei olnud, aga ebameeldiv küll. Igatahes nägime me megavaeva, et koera treenida raadiopiirdest aru saama, sest kahjuks ei olnud nii, et piire maa sees, koeral rihm kaelas ja ta sai kohe aru, mis värk on. Käisime ja jalutasime pikki päevi ja tunde aias. Kui siis lõpuks tundus, et Hugo on aru saanud, kus ta territoorium on, jätsime me ta üksi jälle koju. Mis te arvate, kas ta sai sellest piirdest õigesti aru? Oo ei, ta arvas, et piirdest tuleb võimalikult kiiresti läbi joosta ja siis mitte eam koju tulla. Sest koju tuleks tähendas talle valu, talle jäi vaid see meelde. Nii läksid meie päevad veel hullemaks, sest nüüd pidime me kõige pealt peale tööd koerale järele minema ja siis nägema tund aega vaeva, et ta oleks nõus autost välja tulema. Raadiopiiret saimegi me kasutada umbes paar kuud, sest Hugo oli nii kaval, et suutis endal kaelarihma kaelast saada ja metsa kaotada.

Mingi kord oli naaber koera koju toonud ja värava külge sidunud ja teate, sellest ajast peale on Hugo kodune. Käib oma metsatiiru ära (ta ei suuda oma hädasid kodus hoovis teha) ja tuleb tagasi. Hädade tegemine on teine Hugo eripära. Näiteks kui ta oli koerte hotellis, siis ta oli väga pikalt kannatanud enne kui oma häda sinna aedikusse teinud. Esteet. Samuti ei sobinud talle oma hädasid teha kui me temaga jalutamas käies pealt vaatasime, me pidime pea kõrvale keerama ja alles siis oli Hugo nõus oma keha kergendama. Ükskord oli talvel Hugo toas terve pika päeva ja hullu lumetormi tõttu jäime me poolel teel koju lumevangi. Me olime kindlad, et Hugo on oma häda tuppa teinud, sest no kuulge ükski loom ei kannata 12 tundi oodata. Kui me koju jõudsime, tormas ta metsiku hooga õue, kuid saate aru, tuba oli puhas.

Hugoga on olnud palju peavalu, kuid samas me teadsime juba teda võttes, et see ei ole nagu kassidega, kes on isepäised ja saavad endaga rohkem ise hakkama, koer vajab hoolt ja on samasugune kohustus nagu laps. Kohati ehk hullemgi veel.  Ja kuigi ma olen mingitel hetkedel ehk isegi kahetsenud, et koera võtsime, noh näiteks  ei ole nii, et lihtsalt sõidame nädalaks puhkusele, siis mul on ikka hea meel. Kasvõi juba seda, kui kiindunud ta Idasse on, on armas vaadata. Kui Ida titt oli, siis Hugo mingi aeg arvas vist, et ta peab last kõikide pilkude eest kaitsma ja kui keegi siis lapsele lähenes, näitas Hugo hambaid. Ahjaa, me vahepeal naerame, et Marek on Hugo välja koolitanud, sest ükski meessoost isik ei tohi mulle lähedale tulla ilma et ei oleks ohtu, et Hugo teda tagumikust näksab (kui Hugol on juba selge,et mees ei kujuta endast mulle ohtu, siis on kõik ok, aga alguses, ei tasu meestel üksinda meie hoovi peale jalutama tulla, eriti kui ma läheduses olen).

See postitus sai nüüd pikem kui keskmine romaan, aga ma lihtsalt avastasin, et ma ei ole tegelikult oma koerast kuigi palju head kirjutanud, kuid ta on lihtsalt nii chill, oma veidruste ja harjumustega, et ta vääris üht keskmise romaani pikkust postitust.