Norras on hetkel käimas aktsioon uue koerteseaduse vastuvõtmiseks (kes keelt oskab, siis soovi korral saab oma allkirja anda siin) ja see teema kõnetab/äritab mind mitmel põhjusel. Kõige enam aga põhjusel, et ma olen koeraomanik.
Lühidalt lugu kokku võttes on asi selles, et üks kodukoer oli oma hoidjaga võõras keskkonnas ja magas kui teda tuli segama talle võõras inimene. Koer ehmus ja hammustas inimest, kohale kutsuti ka politsei ja selle tagajärjel viidi Teddy omanike juurest ära hoiupaika, kus teda hoitakse nii kaua kuniks ta magama pannakse. Tema omanikud ei tea, kus ta on, neil ei ole õigust ja võimalust otsust edasi kaevata ja kuigi politsei koerte psühholoog on öelnud, et Teddy ei ole ei agressiivne ega ohtlik, on otsus vankumatu. Teddy pannakse magama, sest ta on inimest hammustanud.
Loomulikult ei ole ma ekspert, aga kas ma eksin kui ütlen, et peaaegu iga koer või hammustada kui teda unepealt ehmatada. Meil ei olnud Hugo agressiivne koer, aga ta oli siiski varjupaigast ja oma traumadega ning me kõik teadsime, et teda ei tohi minna segama kui ta magab, on oma pesas rahulikult. Eriti kui ta oli juba vana ja haige, ta tahtis rahu ja isegi kui Ida mõtles head – näiteks tahtis talle enne magamaminekut head ööd musi anda, siis me pidime seda kogu aeg keelama, sest Hugo võis siis hammustada. Paar korda ta hoiatas Idat ja ühe korra isegi näksas. Muidugi oli tegu ebameeldiva olukorraga, sest koera hammustus ei ole naljaasi, aga samas ei saanud me ka koera peale kurjaks saada. Tema tahtis rahu ja nii meie kui Hugo olime Idat hoiatanud, et ta ei tohi magavat koera kallistama minna. Kas me oleks pidanud selle pärast Hugo magama panema? Kunagi varasemalt hammustas ta ka naabrilast. Naaber ütles samuti, et koer magas, ehmus ja tema refleks oli hammustada. Õnneks oli see samuti väike hoiatus, mitte kuri rünnak, aga kujutate ette kui naaber oleks öelnud, et meie koer on agressiivne ja ta oleks meilt lihtsalt ära viidud. Magama pandud.
Kes veel pole aru saanud, siis meie uus koer on tagasihoidlikud 80 kilogrammi kaaluv Dexter, kelle suu on nii suur, et sinna mahuks sisse terve inimese pea. Ehk siis ütleme ausalt, et seda koera vihaseks ajada ei tahaks. Ei, me ei karda, et ta on agressiivne, kuid ka tema on siiski koer ja lisaks ei suuda ta mõista oma jõudu. Aastavahetusel mängisid lapsed Dexteriga, mingil hetkel tahtis üks lastest Dexteri suust mänguasja ära võtta ja Dexteri refleks oli sellest kõvemini kinni haarata. Juhtus nii, et ühe lapse käsi oli liiga palju koera suus ja tulemuseks oli hammustus. Mitte kuri hammustus, aga siiski piisavalt valus, et last ehmatada. Kas me peaksime Dexteri magama panema? Või peaksime me lastele selgeks tegema, et nad ei tohi oma kätt koera suhu pista? Kumb on õigem? Mina ise olen käsipidi Dexteril peaaegu kurgus olnud, kasvõi eile kui tal oli midagi kurgulaes/hammaste vahel kinni ja ta nägi vaeva, et see sealt ära saada. Miks mina ei karda on see, et ma olen koertekoolis õppinud, et ta laseks oma hambaid vaadata ja end igalt poolt katsuda. Kunagi mult küsiti, et miks eksamil see hammaste näitamine ja vaatamine oluline on. Vot just selle pärast, et kui midagi juhtub, siis koer laseks ilma hammustamata endale käe suhu ajada. Ida elab Dexteril seljas, kaelas, kukil ja Dexter ei tee teist nägugi, me ei karda grammivõrdki, et ta võiks kuri olla, aga sellest hoolimata ei lase me seda Idal teha. Ega ühelgi teisel lapsel. Me ei luba lastel Dexterile kätt suhu panna ja sealt midagi ise ära kiskuda. Ta ju võib hammustada. Norras nagu näha võib selle eest koera magama panna.
Ma ei suuda seda Teddy otsust ja olukorda mõista. See tundub nii barbaarne ja kohutav. Usun, et iga koeraomaniku süda murdus seda uudist lugedes. Kuidas teile tundub, kas korra hammustanud koera peaks tingimata magama panema? Või on hammustusel ja hammustusel vahe?
