koduvägivald

L***s, rsk!

/ / Leave a comment

Tolle õõvastava uudise valguses, kus teismelised poisid tapsid vanema meesterahva, selle üles filmisid ja netti üles riputasid, jäin ma mõtlema kui kohutavalt õelas maailmas me tegelikult elame. Jah, ma tahaksin loota, et see ei olnud tapmine vaid meelelahutuseks (sest kahjuks leidub ju ka selliseid inimesi, kes naudivad teistele haiget tegemist) ja selle loo taga oli rohkem kui ma tean/tahan teada, aga ega seegi ei õigusta vägivalda. Õõvastavad ja vastikud on sellised lood igal juhul, tausta teades või teadmata.

Paar päeva enne seda uudist jagas keegi lugu kahest lapsest, kes poolalasti kodust ära jooksid, sest vägivaldne isa lubas ema ja lapsed ära tappa, aga poisid said enne kodust minema. Jällegi üks selline lugu, mida ma oma peast välja ei saa, sest ma ju tean, et see ei ole ainus selletaoline juhus. Ma elan küll metsas ja olen peast lillelaps, aga minagi tean, et maailm ei ole selline nagu me näeme filmidest ja loeme raamatutest. Tegelikkus on palju hirmutavam.

Eesti naine on suss ja samas tugev nagu Suure Tõllu Piret

/ Eveliis / 6 Comments

Blogimisel on teatud varjukülgi või ma ei teagi enam, tegelikult olen ma aastatega vist üsna tuimaks muutunud, et ega õelad kommentaarid enam ei mõjugi, õnneks pean ka ütlema, et neid ei ole kuigi palju viimasel ajal olnudki. Kriitika ja minuga mitte nõustumine on midagi muud – on loomulik, et kõik ei saa minuga nõustuda. Blogimisel on aga ka üks tore teine pool, see kui inimestele läheb kirjutatu korda, nad suhestuvad kirjapanduga ning kirjutavad mulle otse. Ei, ma ei pea siinkohal silmas kiitust. Seda on ka tore saada, muidugi, aga mulle meeldib kui inimesed kirjutavad mulle oma kogemustest, sest teemad, millest olen kirjutavad, puudutavad neid. See on nagu omamoodi teraapiavorm. Mingil määral anonüümne, aga samas isiklik ja vastastikune. Mina saan välja kirjutada oma mõtteid, lugejad oma mõtted.

Aga.

Mõnikord jäävad need “anonüümsed” lood kripeldama. Näiteks paar päeva tagasi rääkisime kolleegiga taga (jah, just nii labaselt) inimesi, kes on oma elus teinud valesid valikuid. Just pereelus. Et elatakse fassaadiabielu, surutakse end alla, et teine pool oleks rahul, ei julgeta tegeleda oma hobidega, kohtuda sõpradega ja siis meie, kel on suhteliselt ideaalilähedased kaaslased, julgeme ikkagi vinguda, viriseda ja rahulolematud olla. Mitte tihti, aga ikka tuleb ju ette, et mõtled, et ahhh, milline jobu. Sellega seoses tuli mulle meelde üks viimase aja nö anonüümseid vestlusi ühe blogilugejaga. Ta lohutas mind Hugo lahkumise pärast ja rääkis oma tunnetest seoses oma koera lahkumisega ning sujuvalt läks jutt üle sellele, et ta saab kodus peksa. “Ära muretse, iga päev ei saa peksa, on lihtsalt vaimne vägivald,” ütles ta nagu muuseas ja rääkis, et on enda jaoks ehitanud oma väikese turvalise mulli, milles ta elab ning kuidas hakkama saab. See tundus nii kohutav lugeda, kuidas üks naine võtab seda kui paratamatust, lihtsalt loomulikku osa elus, et keegi teda peksab. Ja ta ei ole ju ainus. Koduvägivald on hirmus teema, millest me õnneks/kahjuks teame vähe. Õnneks, sest nii on lihtsam. Kahjuks, sest vägivalla käes kannatajatel ei ole lihtsam. Ma küsisin talt, kas saan teda kuidagi aidata ja ta vastas jälle, justkui muretult, et ah tead, mul on ka olnud ilus elu ja Eesti naine on suss, samas tugev nagu Suure Tõllu Piret, ma kannatan kõik ära. No kuidas? Mu süda lihtsalt tahtis murduda, aga mida ma teha saan, peale selle, et olen tema jaoks internetis olemas kui vaja rääkida. Vaatasin huvi pärast ta Facebooki profiili. Sealt vaatas mulle vastu kaunis minuvanune naine ja mitte kusagilt ei paista välja, et tal võiks kodus olla vägivaldne mees. Ta profiil oli täis ilusaid, rõõmu täis fotosid. Ma olen üsna kindel, et tegu on ühe seda tüüpi naisega, kelle kohta keegi ei tea, mis toimub koduuste taga, sest ta ei kurda, ta ei jaga oma muret, ta ei taha teistele tüliks olla. On tugev nagu raudnael. Üksinda. Oma väikeses mullis.

Ma usun, et see naine ei pahanda, et temast kirjutan, sest ma ei kavatse tema isikut paljastada mingil moel, aga ta ei ole ainus, kes mulle on oma muresid jaganud. Selliseid muresid, mida teistega ei ole julgetud jagada. Ma olen tegelikult nii tänulik, et inimesed mind (tegelikult tundmata) niimoodi usaldavad, aga kohati jääb kripeldama, tekib abituse tunne, sest mis kasu on virtuaalsest olemas olemisest kui see tegelikult midagi ei lahenda.

Elu rusika ja kotletilõhna vahel

/ Eveliis / 15 Comments

Lapsena elasin ma Annelinnas üheksakordses majas, majas oli neli trepikoda. Minu meelest sai (vähemalt) igal nädalavahetusel igas trepikojas, kui mitte öelda, et igal korrusel, keegi peksa. Lapsed, naised, emad, vanaemad. Politsei käis majas harva, sest kes see ikka oma inimese vastu süüdistust esitab ja pealegi järgmisel päeval said kõik kaineks ja armastasid oma lapsi, naisi, emasid, vanaemasid. Kuni järgmise reedeni. Kõige valusamalt on mulle hinge jäänud kõrvaltrepikojas koos oma joodikust pojaga elanud vana naine. Ei olnud harv juhus, et see vana naine klobida sai, sest pojal oli viinaraha vaja. Ei olnud harv juhus, et see vana naine kusagil naabrite juures redutas kuni poeg kaineks sai ja jälle ema armastama hakkas. Kurb oli aga see, et tihti olid naabrinaiste, kelle juures naine redutamas käis, pojad ka tolla naise joomakaaslased. Ma mäletan väga hästi ühte korda kui too poeg kirvega oma ema ähvardas. Ei läinud keegi vahele, sest joomakaaslaste jaoks oli see “ah, tavapärane” ja naised oleks ise peksa saanud. Kui mitte tolle mehe käest kirvega, siis oma meeste käest, et julgesid võõrastesse asjadesse oma nina pista.

Lugesin eile uudist, et midagi pole muutunud ja ikka klobivad mehed viinaraha pärast oma emasid ja vanaemasid ning ma tundsin jõuetut viha. Mulle tuli meelde see abitu tunne lapsena ja abitu tunne nüüd. Tahaks aidata, aga kuidas? Tookord saime me vähemalt tolle vana naise enda juurde varjule võtta kui vaja oli.

Naised hoidsid tolles majas kokku. Enne kui ma sain vanainimeste klobimise uudisest toibuda, lahvatas skandaal. Skandaal, mis viis mind mälestustes tagasi sinna Annelinna majja.

Esimesel korrusel elas joodik, kelle uksest ma kartsin mööduda kui ta purjus oli. Ma teadsin kui äkiline ja vägivaldne ta on ning ma lihtsalt kartsin sealt mööduda. Sealt tuli aegajalt ikka mööda minna, sest liftiga oli alatihti mingi jama. Väidetavalt oli mees ka vangis olnud, seda enam ma teda kartsin, kuid sundisin end iga kord talle viisakalt naeratama ja teda teretama, vahepeal kui ta akna peal suitsu tegi, isegi juttu puhuma. Igaks juhuks. Tal oli imeilus naine, aga oli igavene koperdis, pahatihti kukkus silma kapinupu otsa siniseks. Sealt korterist kostis aegajalt põrgulärmi, hirmunud naise hädakisa. Järgmistel päevadel naist väljas ei näinud väga, aga nende köögist tuli võrratut kotletilõhna. See naine teadis hästi oma kohta rusika ja pliidi vahel.

Kõik selle maja naised teadsid oma kohta. Said peksa, kasvatasid lapsi, käisid tööl ja praadisid kotlette. Naiste sõimamine litsideks ja lehmadeks oli tolles majas osa elust, argipäev, tavaline asi. Kui neilt küsiti, kas nende mehed on vägivaldsed, olid vastused nagu ühe vitsaga löödud – klassikaliselt kukuti kapinupu otsa, komistati tänaval, trepist alla, tundmatud mehed andsid rahakotti röövides pasunasse ja kui juhtus ka, et mees ikka lõi või lõhkus, siis oli naine ise ikka natuke süüdi. Keda see ei ärritaks kui kaks päeva järjest praeliha asemel ülessoojendatud seenekastet pead sööma. Ikka annad naisele sellise laiskuse eest vastu lõugu.

Mina ei ela tolles Annelinna majas juba pea 20 aastat, aga ma mäletan kõiki neid nädalavahetusi. Meie uus “traditsioonilisi pereväärtusi kaitsvast” erakonnast pärit minister ei mäleta, mis tema naisega juhtus.

 

Kes lööb see armastab

/ Eveliis / 14 Comments

Ma ei vaata selliseid saateid nagu “Krimi”, kuid mingil põhjusel jäin ma seda sel teisipäeval poole silmaga vaatama. Seal oli lugu politsei igapäevatööst, kus näidati, et suure osa väljakutsetest moodustavad sellised väljakutsed, kus mees naisele kolki on otsustanud anda. Lähemalt näidati ka lugu, kus mees, kes oli hiljuti vanglas istunud selle eest, et naise läbi oli peksnud, oli (joomingu käigus?) otsustanud SAMA naise uuesti läbi peksta. Ja korralikult. Naise nägu oli verine ja põsesarnad puruks. Mees ei jaganud üldse biiti, et oleks midagi valesti teinud ja naisel polnud mehele ühtegi etteheidet, enda sõnul polnud tal midagi viga ka. Ma ei saa seda lugu peast.

Ma püüan väga vähe kasutada sõna “vihkama”, kuid ma vihkan vägivalda ja ma jälestan mehi, kes oma naise vastu vägivallatsevad. Nii rusikate kui sõnadega. Tihti on verbaalne vägivald veelgi kohutavam. Ma tean üht meest, kes käitumise järgi peaks oma abikaasat vihkama, sest sõnad, mida ta oma laste ema ja naise kohta kasutab on nii räiged, et ei kannata peaaegu isegi paberile panemist. “Lehm” ja “lits” on sellised tavapärased sõnad, mis seda naist igapäevaselt saadavad. Ma tean üht teist meest, kes oma naist alavääristab ja temas iga hinna eest ebakindlust tekitada püüab, et naine tema juurest ei lahkuks ja tal on see õnnestunud. Naine on õnnetu, kuid nagu sajad teised naised ütleb temagi “aga tegelikult ta ei ole üldse nii halb, meil on ilusaid päevi ka”. Ma ei küsi neilt naistelt enam, miks nad seda kannatavad, sest ma olen aru saanud, et mingi väljamõeldud süütunne või ohvrikompleks paneb nad end ohverdama, ma püüan neile aru pähe panna ilma seda küsimata. Ma tahaks küsida neilt meestelt – MIKS? Miks te olete otsustanud oma elu siduda naisega, kellele te iga keharaku ja sõnaga välja näitate kui väga te teda jälestate. Mees, kes kasutab OMA abikaasa või elukaaslase kohta sõnu nagu “lehm” ei tea ilmselgelt midagi armastusest. Sellised mehed ei ole mu meelest isegi väärt kandma nimetust “mees”. Minu maailmas on mees keegi, kes tagab mulle ja mu lapsele turvatunde, näitab mulle, et ma olen armastatud ja hoitud, et me oleme koos nii heas kui halvas. Me kõik teeme vigu, kuid meil on ka valida – kas andestada ja unustada või lahku minna. Verbaalset vägivalda ei õigusta miski.

Ja siis on füüsiline vägivald, midagi, mis minu silmis on nii madalat, et inimene, kes teise inimese, ja eriti endast nõrgema (olgu selleks siis naine, laps, loom) käe tõstab on kõige madalam kõnts. Ma olen oma elus näinud väga palju naiste vastu suunatud vägivalda. Minu lapsepõlv möödus üheksakordses Annelinna majas, kuhu oli kokku sattunud igasugu karvaseid ja sulelisi ja iga nädalavahetus võis näha kedagi kolki saamas. Ma olen näinud naisi põgenemas oma meeste eest, ma olen näinud, kuidas need mehed on naised kätte saanud ja neid laste silme all vaese omaks peksnud, ma olen näinud naabrinaisi, kes pidevalt kapinupu otsa komistasid, ma olen näinud naist, kelle poeg teda kirvega taga ajas, ma olen näinud palju verd, kaklust, nuttu, hirmu. Mul on nendest kogemustest päris sügavad armid, mida ma hetkel ka teraapias ravin, kuid mitte endast ei taha ma rääkida või siis vaid nii palju, et juba üsna noorest peast tegin ma endale selgeks, et KUI ma peaksin kunagi abielluma, siis on see vaid mehega, kellega kooselu oleks nagu Tagametsa tango. Teate ju küll – “Mu abikaasa saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks, mu naerul pilk võiks talle sullist õnne anda, mu korvi võiks ta kanda uhkelt piimapoes.”

Mind paneb imestama aga see, et kõik need naised, kes vähemalt korra nädalas kolki said ja kodust põgenesid, ikka ja jälle oma meestele andestasid. Ja seda kipuvad tegema suurem osa vägivalla käes kannatavaid naisi. Ma olen kuulnud neid lolle vabandusi, et mul on lapsed ja mul pole kuhugi minna ja ma sõltun mehest. See kõik on pullikaka! Juba vaid laste pärast peaks koduvägivalla käes kannatav naine ära minema. Kui teile teie oma elu pole väärtuslik, siis palun palun palun ärge rikkuge oma laste tulevikku sellega, et lasete neil pealt näha, kuidas teiega käitutakse. Kui mu mees mulle esimese sinika “kingiks”, läheks ma pigem naiste turvakodusse kui jääks ootama uut kingitust. Esimesele järgneb alati teine ja teisele kolmas ja enne kui te arugi saate on sellest saanud reaalsus, millega te olete harjunud. Palun palun palun ärge harjuge sellega! Palun ärge laske end tümitada. Palun ärge tundke süümepiinu. Ja palun palun palun ärge arvake, et olete selle kuidagi ära teeninud. Vale vorst leiva peal või  pühkimata tolm või niisama “kägisemine” ei ole kunagi põhjuseks lasta enda vastu kätt tõsta.

Kunagi paar aastat tagasi kui me olime Ida ja emmega puhkamas oli meiega kaasas ka emme sõbranna oma mehega. Me veetsime väga meeldivalt aega kuni hetkeni kui ma keset ööd selle peale ärkasin, et teisest toast käis kõige hullemat sorti sõimamine ja asjade pildumine. Mees, kes pealtnäha oli nii meeldiv ja sõbralik, oli end lõviks joonud ja otsustas oma naisele kallale minna, nii nagu hiljem selgus tal kombeks on. Tuletan teile meelde, et ma olen palju vägivalda näinud ja olles nüüd märatseva mehega ühe katuse all, haarasin ma voodist tol hetkel poole aastase Ida ja põgenesin läbi rõdu laps süles Pärnu öösse. Ma ei kavatsenud oodata kuni mees, kes karjus “kõik naised on hoorad” ka minu magamistuppa tuleb. Ma mõtlesin vaid oma lapsele ja põgenesin, õnneks oli kohe üks hotell, kuhu ma poolpaljalt jooksin, lootes et neil on vaba tuba. See seik ei lähe mul meelest. Mulle tuli meelde kogu hirm, mida ma olen kogenud ja ma tahtsin võimalikult kaugele, ohutusse kohta. Järgmisel hommikul sain ma teada, et politsei viis märatseva mehe ära, kuid peale hommikukohvi läks naine mehele järele. “Tal on seal ju halb,” halas naine. Mina mõtlesin vaid, et kõdunegu, raisk, aga mis see minu mõtlemine aitas. Me palusime naisel oma mees maha jätta, kuid selle asemel naine hoopis kaitseb meest. “Ta on muutunud ja enam ei joo,” kuuleme me tihti, samal ajal teades, kuidas lood tegelikult on. Naabrid räägivad. Tunnevad muret ja hirmu.

Ma olen ka kuulnud üht meest ütlemas, et kunagi ma armastasin oma naist, siis ma viitsisin talle peksa anda, nüüd mul on tast nii suva, et ma ei viitsi isegi kätt enam tõsta. Peale seda lauset kaotasin ma tolle mehe suhtes igasuguse respekti.

Miks ma sellest kõigest räägin? Minu roosas mullis ei eksisteeri enam vägivalda, kuid tollest samast “Krimist” jäi mu kõrvu kriipima lause – “sellised väljakutsed, kus koduvägivalla käes on kannatajaks naine on kahjuks suurenenud”. See tuli mulle külma šokina ja ma tõesti palun. Naised, ärge kannatage, alati ON mingi lahendus ja koht kuhu minna. Ja kui te teate kedagi, kes kannatab koduvägivalla all, siis palun palun palun palun. püüdke neile mõistus pähe panna. Elu on nii ilus ja väärtuslik, et see niimoodi kannatades wc-potist alla lasta.