Mulle meeldib “Kodutunne”, kohe päriselt ilma igasugu irooniata on mul hea meel, et selline saade olemas on. Esiteks sellepärast, et see avab mu silmad ja näitab tegelikult Eesti elu ja olusid sellisena nagu need on, ilma klantspiltide glamuurita. Teiseks sellepärast, et see tuletab mulle meelde kui õnnelik ma ise peaksin olema (ja, ma tean, et see on klišee ja ammu ära leierdatudki, kuid), ausalt, mul ei ole õigust millegi kallal viriseda, suur osa minu muredest on need nn first-world-probleemid. Kolmas ja peamine põhjus, miks saade mulle meeldib on see, et inimesed, kes elavad täiesti uskumatutes tingimustes, saavad abi. Sellist abi, mis neil endil ilmselgelt üle jõu käiks. Ma ei kujutaks ette, kuidas on elu majapidamises, kus vesi tuleb kaevust, kui mu oma vanaema ei oleks veel paar aastat tagasi vett kaevust toonud. Asi, mis meile tundub elementaarne, on teistele suurimaks sülle kukkunud õnneks. Pesumasin. Kas te kujutaksite oma elu ette ilma pesumasinata? Või et laste pesemiseks tuleb soe vesi pesumasinast? Mina pidin aasta tagasi Idale pudru tegemiseks sooja vee saamiseks kohvimasinat kasutama, see oli juba piisavalt õudne, kuid minu oma valik – ma oleks võinud käega lüüa ja Eestisse tulla, kus mul on soe vesi ja elektripliit ja kõik muu heaks ning mugavaks eluks vajalik. Aga käia külmas ja lagunenud välikempsus? Teha süüa lagunenud puupliidil? Magada katkises ja kitsas voodis? Mina ei suuda selliseid tingimusi endale ette kujutada, kuid paljude jaoks on see täiesti tavaline argipäev.

Mõnikord inimesed kritiseerivad, et miks üks või teine pere abi sai, et kas ta ikka oli selle ära teeninud. Minu meelest ei olegi see nii väga oluline, sest 99,9% juhtudel elavad neis kohutavates tingimustes lapsed ja iga laps väärib inimväärseid elamistingimusi, ka siis kui vanemate kohta võiks mõelda, et aga miks nemad. Abivajajaid on palju ja rohkem kui me arvatagi oskame ning kui kasvõi käputäis saab abi, siis mul on hea meel. Jah, mulle meeldib see saade ja mul on alati eluhammasrataste vahele jäänud inimestest kahju. Ka sellest pargipingil magavast odekolonni joovast “parmust”, sest me ei tea kunagi kogu tema lugu, miks ta sinna sattus. Seda, et oma viga, tehku midagi, iga inimene on oma saatuse sepp, ütlevad vaid küünikud ja südametud inimesed. Igal lool on mitu tahku.

Mis mind aga “Kodutunde” juures alati ärritab ja isegi vihastab on see, kui palju lapsi need inimesed vaesusesse sünnitavad. Näiteks viimane saade. Naine, kes oli kehvade elamistingimuste pärast ja selleks, et lapsele tagada mingigi stabiilne elupaik, pannud oma lapse lastekodusse ja lootis, et saab kiiresti jalad alla, et laps lastekodust koju tagasi võtta, sai vahepeal (vist oli kahe aasta jooksul!) veel kaks last. Ma saan aru, et inimene on üksik, otsib armastust ja hellust, astub ämbrisse ja satub elu jalgadele saamise asemel alkohoolikust maniaki kaissu, kuid pagan võtaks, mis toimub su peas kui sa saad veel kaks last samal ajal kui su üks laps on ikka veel lastekodus ja sa oled vaesem ja kehvemal järjel kui kirikurott.Miks sa tahad sellist kurba elu oma lastele? Miks sa ei mõtle? Seksige mu pärast nagu jänesed, aga iga inimene, ka isegi alghariduseta inimene, teab, et olemas on kaitsevahendid. Ja ärge tulge mulle ütlema, et võib-olla mees keelas. See näide ei ole erand, vaid pigem reegel.

Lisaks nendele lastele sai ta veel kolm last. KOKKU UUS LAST! Ma mõtlen, et okei, said kolm last, aga sa ju pidin nägema, millistest tingimustes sa elad ja mida sa oma lastele suudad/ei suuda pakkuda. Kas unistus suuremast toimetulekutoetusest on tõesti nii mõjuv põhjus sünnitada lapsi vaesusesse. See on laste suhtes lihtsalt julm! Öelge, mis tahate, aga mulle tundub ka, et pigem on reegel, et vaesus sünnitab vaesust juurde. Selle saate peategelane oli ise lastekodus olnud, sinna sattus tema enda esimene laps, kelle esimene laps omakorda pea sama saatuse osaliseks sai. Ema läks minema, laps jäi vanaemale kasvatada, okei, parem ikka kui lastekodu, kuid mõte jääb enam-vähem samaks. Sama muster, samad probleemid, sama vaesus. Kokku ikka jälle palju lapsi.

Ma vaatan neid saateid, inimestest, kes seal virelevad on kahju, aga siis vaatan ma seal virelevaid lapsi ja mul läheb hari punaseks, et keegi nii vastutustundetult sigib. Muidugi on kõige olulisem armastus, kuid tihti on nendes vaestes peredes lisaks halbadele elamistingimustele ja rahamuredele ka alkoholiprobleemid, teinekord ka narkoprobleemid. Miks peaks üks ema tahtma, et ta lapse lapsepõlv mööduks sellises keskkonnas? Jah, okei, ma saan täiesti aru, et said üks-kaks-kolm last, jäid tööst ilma, mees jättis maha, majanduslik olukord kehvenes järsult, elukoht laguneb ja tahab remonti, siis ma saan aru, et püüad anda endast parima, et halva mängu juures head nägu teha ja hakkama saada. Lihtsalt mulle ei mahu pähe, kuidas sellises olukorras saab veel teist samapalju lapsi juurde soetada, ka pole reegel, et lapsed on sama mehega!

Ma ei tea, kas linnadesse ja küladesse tuleks panna üles tasuta kondoomiautomaadid, et vaesust kontrolli all hoida või tuleks need inimesed uuesti kooli, terviseõpetuse tundi saatma – seal õpetatakse, et seksida saab ka nii, et ei jää rasedaks!