keeleoskus

Kahe tunniga nädalas keelt selgeks ei õpi

/ / Leave a comment

Sattusin vaatama seda saadet, mida Marii Karell teeb. “Laser”? “Radar”? No vahet ei ole. Üldiselt ma seda ei vaata, aga seekord oli juttu eestikeelsele õppele üleminekust ja eesti keele oskusest venekeelsetes koolides ning jäin vaatama. Ausalt pani ikka imestama, et lapsed ei oska vapsee eesti keelt. Üks õpetaja kommenteeris, et mida sa ikka tahad, kahe tunniga nädalas keelt selgeks ei õpetaja ja direktor ütles, et no nii ka ei õpeta keelt, et viskad inimese kuhugi keskkonda ja hakkab rääkima. Sõnastuses võin eksida, aga mõte jääb samaks.

Ma olin 16aastane kui mind “visati” norrakeelsesse gümnaasiumi. 11. klassi. Norra keelt ei olnud ma uneski näinud, rääkimata siis sellest, et seda oleksin veidikenegi osanud. Ai, valetan. Mulle saadeti enne Norrasse minekut norra keele õpik ja tõesti oskaskin Norra minnes kahte lauset. Jeg heter Ola. Jeg er ikke lærer. Minu nimi on Ola. Ma ei ole õpetaja. Ma ei tea, miks meile sõbrannaga just see viimane lause nii palju nalja pakkus ja meelde jäi.

Taani keel kui kõrgem matemaatika

/ Eveliis / Leave a comment
Taani keel. Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi taani keelt lugeda. No ei erine peaaegu üldse norra keelest. Aga arusaamine. Vot see on juba teine tera. Alustame sellest, et mu lõputöö kaitsmisel oli oponent taanlane ja ma ei saanud põhimõtteliselt ühtegi sõna ta jutust aru. Oleks ma tookord ka juba julge olnud, oleks ma võinud öelda, et ei saa aru, aga samas võib olla mu töö oli ikka kehv ka, et kehva hinde sain. Ei saa ehk taani keelt süüdistada. No mine tea. See selleks. Nüüd Taani minnes olin ma dilemma ees. Mis keeles rääkida. Automaatselt hakkasin rääkima norra keeles. Sain inimestega suheldud ja eks see andis julgust juurde edasi norra keeles jaurata. Mõni kord pidin küll pingutama, et aru saada, mida öeldi ja vahel ei saanud üldse aru, mida öeldi. Näiteks ostsin poest tossud. Müüja küsis, kas ma tahan neid. Noogutasin. Ta võttis mu käest karbi, ütles midagi ja kadus nendega. Ma jäin kassa äärde rumalalt seisma ja ootama. Kui ma olin seal veidike rumalalt seisnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas sain valesti aru ja ta viis need lattu tagasi. Leidsin müüja teise kassa juurest mind ootamas, tossud karbiga mind letil ootamas. Ilmselgelt oli ta öelnud, et tulge teise kassasse, aga sellest ma aru ei saanud. Laevas küsiti mult oste tehes midagi mis kõlas nagu “nöekoo” (püüdke seda öelda VÄGA pehmelt ja pudistades või nagu hakkaks teil süda pahaks minema). Terve esimese päeva ei saanud ma aru, MIDA nad tahavad. Teisel päeval taipasin, et see pudin tähendas pardakaarti. No jumala eest, ütle siis “nökkelkort”, mitte ära kaota pooli tähti sõnast ära. Reaalselt nad jätavad pooled tähed ütlemata. Ma ei liialda. Igatahes kujutasin ma endale siiski ette, et saan taani keelega hakkama ja ühe kliendi juures ka saan. Pole üldse probleemi olnud. Siis läksin rind kummis teise kliendi juurde ja ma tahtsin nutma hakata. Ma ei tea, mis keeles ta rääkis, aga ainus asi, mis ma ta jutust aru sain, oli kui ta “jee” (isegi “yes” ei viitsi nad välja öelda) ütles. Ta vist vaatas mind nagu debiilikut, kes talle lihtsalt lollilt otsa vaatas. Inglise keel oleks palju paremini toiminud, aga ta ei olnud väga tugev inglise keeles. Kuidagi saime ikkagi hakkama, sest kui konteksti tead enam vähem, siis on võimalik ära arvata, mida ta ütles. Läksin tagasi oma esimese kliendi juurde ja hakkasime numbritest rääkima. Appi, ma pidin hulluks minema. Ja see ei ole isegi naljakas, MIDA nad numbritega teinud on. Ma ei saanud sellest inimesest ka enam midagi aru. Ma lootsin, et numbrid taani keeles  on samasugused nagu norra ja rootsi keeles. Okei, vahet ei oleks kui nad “kahekümneühe” asemel ütleks “üks ja kakskümmend”, mida nad LOOMULIKULT TEEVAD, nende numbrid on ekstraebardlikud. Tahate näidet? PALUN! Selleks, et taani keeles öelda “97” on vaja kõrgema matemaatika oskusi. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas taani keeles võiks olla nii lihtne number nagu “599”. f30ohls.png

Lasteaialapsed ja võõrkeeled

/ Eveliis / 15 Comments

Ma olen igati keeleõppe poolt, sest erinevate keelte oskus annab nii suure eelise, maailm on palju suurem ja laiem, ega ma siis ilma põhjuseta hetkel püüa, et Idal säiliksid teadmised norra keelest. Te ju teate juba, kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? Jah, president Kersti Kaljulaidi väljaütlemiseni, et võõrkeele mitte õpetamine lasteaias on tohutu ressursi raiskamine. Teoreetiliselt olen ma nõus, et lapsed on selles vanuses nagu käsnad ja kõik jääb külge, mingil määral õpivad nad ju inglise keelt ka neid totakaid youtube videosid vaadates, kuid mul tekib kohe ajus error kui ma kuulen ühes lauses sõnu “lasteaed” ja “õppimine”. Minu arvates õpitakse lasteaias juba praegu liiga palju.  Lasteaed ei ole kool! Ja ei peaks ka seda olema. On täiesti okei, et lasteaialaps oskab numbreid ja tähti, kuid teate, mida vanemaks Ida saab, seda rohkem ma vaatan, et vaene laps, Eesti ühiskonnas ei ole tal emaga vedanud. Mina arvan, et selles vanuses on oluline mäng ja kogemused, mille laps saab ringi käies, olgu see siis Kadriorus jalutades, Pärnus puhkusel, Rootsi kruiisil, mängu käigus ta ka õpib. Minu jaoks ei ole esmane, et ta kolme-aastaselt oma nime kirjutada oskaks, aga te ei kujuta ette kui palju ma näen Idavanuste laste vanemaid, eelkõike emasid, kes näevad vaeva, et lapsi koolitada, sest “nii vanana peaks juba oma nime kirjutada oskama”.  Ei pea ju? Ja lasteaialaps ei pea oskama lugeda ei oma ega võõrkeeles. See aeg, kus laps saab olla lihtsalt laps, on nii lühike. Mina ei taha oma lapse lapsepõlve veelgi lühemaks teha. Vaid sellepärast, et keegi saaks kusagil kõnes öelda, et Eesti haridus on maailma parim ja meie lapsed kõige targemad. Koolitargad ehk tõesti, kuid see pole ju ainus oluline asi?

Kui ma käisin koolis, ei olnud vene keele õppimine kuigi popp, teadagi miks, iseseisvunud riik ja trots tolle keele vastu. Ma olen vene keelt õppinud 12 aastat, kuid suhelda oskan palju vähem kui ma täna tahaks, aga  Eesti rahvaarvust ca 25% moodustavad venelased, nii et minu meelest oleks täiesti mõistlik ja kasulik osata ka vene keelt. Seega kui kuidagi lastele lasteaias mingit keelt kuidagi õpetada, siis võiks olemas olla eesti ja vene segalasteaiad. Osa õpetajatest vene keelt kõnelevad ja osa lapsi venekeelsed, teine osa eestikeelsed. Siis ei oleks vaja otseselt keeleõppetunde ja veel rohkem õppimist, vaid käte ja jalgadega koos suheldes “imaksid käsnad” lihtsalt ühe keele juurde. Nii nagu Ida õppis norra lasteaias norra keelt. Keegi ei õpetanud talle seda eraldi tunnis, temaga lihtsalt suheldi kätte ja jalgadega, kuni ta sai aru, et vaske hender tähendab käte pesemist ja brødskive on võileib. Võib olla ma jälle liialdan ja teen kellelegi liiga, kuid ma olen kuulnud, kuidas õpetajad on paanikas kui Eesti rühma satubki üksik vene keelt kõnelev laps. Et kuidas ma temaga siis suhtlen? Täpselt niimoodi suhtledki, omas keeles ja käte ja jalgadega ning erinevalt Ida Norra õpetajast, kes ei osanud ju sõnagi eesti keelt, on Eesti lasteaednikel tihti eelis, sest vanemal generatsioonil on mingigi vene keele pagas niikuinii olemas ja seda saab vajadusel appi võtta. Nii lihtne ongi.

Ei ole vaja lasteaeda rohkem tunde, lasteaeda on vaja rohkem lõbu, loomingulist lähenemist ja liikumist. Ma alles hiljaaegu sain teada, et õpetajad kirjutavadki kuhugi internetikeskkonda iga päeva kohta tohutuid raporteid, ilmselt lapsevanemate jaoks. Kas tõesti lapsevanemad loevad neid iga päev? On see üldse vajalik? Ja no kui siis lisada lasteaeda veel üks “tund”, siis ma kujutan ette, et õpetaja peab veel rohkem tegema paberitööd, milleks ka lasteaia õpetajate elu raskemaks teha. Mu meelest on 20 lapse kahekesi kantseldamine  juba piisav töö, paberimäärimist  ei ole juurde vaja. Pigem mingugi lapsed ekskursioonile ja avastagu maailma! Silmaring on sama oluline kui keelteoskus. Ja peale lasteaeda algab niikuinii üks hull õppimine, üks kool ja huviring ajab teist taga. Kelle ees meil pidevalt on vaja eputada, et meie lapsed on kõige targemad?