Taani keel.
Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi taani keelt lugeda. No ei erine peaaegu üldse norra keelest. Aga arusaamine. Vot see on juba teine tera. Alustame sellest, et mu lõputöö kaitsmisel oli oponent taanlane ja ma ei saanud põhimõtteliselt ühtegi sõna ta jutust aru. Oleks ma tookord ka juba julge olnud, oleks ma võinud öelda, et ei saa aru, aga samas võib olla mu töö oli ikka kehv ka, et kehva hinde sain. Ei saa ehk taani keelt süüdistada. No mine tea. See selleks.
Nüüd Taani minnes olin ma dilemma ees. Mis keeles rääkida. Automaatselt hakkasin rääkima norra keeles. Sain inimestega suheldud ja eks see andis julgust juurde edasi norra keeles jaurata. Mõni kord pidin küll pingutama, et aru saada, mida öeldi ja vahel ei saanud üldse aru, mida öeldi. Näiteks ostsin poest tossud. Müüja küsis, kas ma tahan neid. Noogutasin. Ta võttis mu käest karbi, ütles midagi ja kadus nendega. Ma jäin kassa äärde rumalalt seisma ja ootama. Kui ma olin seal veidike rumalalt seisnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas sain valesti aru ja ta viis need lattu tagasi. Leidsin müüja teise kassa juurest mind ootamas, tossud karbiga mind letil ootamas. Ilmselgelt oli ta öelnud, et tulge teise kassasse, aga sellest ma aru ei saanud.
Laevas küsiti mult oste tehes midagi mis kõlas nagu “nöekoo” (püüdke seda öelda VÄGA pehmelt ja pudistades või nagu hakkaks teil süda pahaks minema). Terve esimese päeva ei saanud ma aru, MIDA nad tahavad. Teisel päeval taipasin, et see pudin tähendas pardakaarti. No jumala eest, ütle siis “nökkelkort”, mitte ära kaota pooli tähti sõnast ära. Reaalselt nad jätavad pooled tähed ütlemata. Ma ei liialda.
Igatahes kujutasin ma endale siiski ette, et saan taani keelega hakkama ja ühe kliendi juures ka saan. Pole üldse probleemi olnud. Siis läksin rind kummis teise kliendi juurde ja ma tahtsin nutma hakata. Ma ei tea, mis keeles ta rääkis, aga ainus asi, mis ma ta jutust aru sain, oli kui ta “jee” (isegi “yes” ei viitsi nad välja öelda) ütles. Ta vist vaatas mind nagu debiilikut, kes talle lihtsalt lollilt otsa vaatas. Inglise keel oleks palju paremini toiminud, aga ta ei olnud väga tugev inglise keeles. Kuidagi saime ikkagi hakkama, sest kui konteksti tead enam vähem, siis on võimalik ära arvata, mida ta ütles.
Läksin tagasi oma esimese kliendi juurde ja hakkasime numbritest rääkima. Appi, ma pidin hulluks minema. Ja see ei ole isegi naljakas, MIDA nad numbritega teinud on. Ma ei saanud sellest inimesest ka enam midagi aru. Ma lootsin, et numbrid taani keeles on samasugused nagu norra ja rootsi keeles. Okei, vahet ei oleks kui nad “kahekümneühe” asemel ütleks “üks ja kakskümmend”, mida nad LOOMULIKULT TEEVAD, nende numbrid on ekstraebardlikud. Tahate näidet? PALUN! Selleks, et taani keeles öelda “97” on vaja kõrgema matemaatika oskusi. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas taani keeles võiks olla nii lihtne number nagu “599”.
