Kahe tunniga nädalas keelt selgeks ei õpi

Sattusin vaatama seda saadet, mida Marii Karell teeb. “Laser”? “Radar”? No vahet ei ole. Üldiselt ma seda ei vaata, aga seekord oli juttu eestikeelsele õppele üleminekust ja eesti keele oskusest venekeelsetes koolides ning jäin vaatama. Ausalt pani ikka imestama, et lapsed ei oska vapsee eesti keelt. Üks õpetaja kommenteeris, et mida sa ikka tahad, kahe tunniga nädalas keelt selgeks ei õpetaja ja direktor ütles, et no nii ka ei õpeta keelt, et viskad inimese kuhugi keskkonda ja hakkab rääkima. Sõnastuses võin eksida, aga mõte jääb samaks.

Ma olin 16aastane kui mind “visati” norrakeelsesse gümnaasiumi. 11. klassi. Norra keelt ei olnud ma uneski näinud, rääkimata siis sellest, et seda oleksin veidikenegi osanud. Ai, valetan. Mulle saadeti enne Norrasse minekut norra keele õpik ja tõesti oskaskin Norra minnes kahte lauset. Jeg heter Ola. Jeg er ikke lærer. Minu nimi on Ola. Ma ei ole õpetaja. Ma ei tea, miks meile sõbrannaga just see viimane lause nii palju nalja pakkus ja meelde jäi.

Keeled ja minu aju

Iga kuu oleme me umbes nädal-kaks viimased pool aastat Norras veetnud. 90% ajast suhtleme me norra ja inglise keeles, Idaga muidugi eesti keeles, aga tuttavate ja sõpradega käib suhtlus ikkagi teistes keeltes.

Iga kord kui ma Eestisse tagasi tulen võtab mul 1-2 päeva, et aru saada, miks kõik inimesed ümberringi eesti keeles räägivad. See on nii alati olnud. Tavaline. Ilmselt ei ole ma ainus, kel nii on. Natuke naljakas on aga hoopis seekordne olukord, kui ma olen reisil eestlasest kolleegiga. Omavahel räägime me muidugi eesti keeles, kuid kolme päeva jooksul olen ma poole ajast temaga tahtnud inglise keeles rääkida. Näiteks kõnnime ja kõnnime, vaikuses, ja siis kui ma tahan midagi öelda või kommenteerida, teen ma seda inglise keeles. Automaatselt. Kõlab jube veidralt ja nats sellise ajuvaba poosetamisena, aga ma ei saa sinna midagi parata.

Mõtlen nüüd, et kui minul juba on keeled sassis, siis pole ju ime, et Idal ka (eriti kui ta veel beebim oli) keeled sassi kippusid minema. Ka mingi naljaka oma loogika järgi. Kodus Norras rääkis ta meiega eesti keeles, aga Eesti koju jõudes hakkas norra keeles rääkima. Ju tema aju registreeris ka mingi muutuse, mille loogikast mina täpselt aru ei saanud.

Anyways, to the airport now. Home and summer is waiting!

Taani keel kui kõrgem matemaatika

Taani keel. Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi taani keelt lugeda. No ei erine peaaegu üldse norra keelest. Aga arusaamine. Vot see on juba teine tera. Alustame sellest, et mu lõputöö kaitsmisel oli oponent taanlane ja ma ei saanud põhimõtteliselt ühtegi sõna ta jutust aru. Oleks ma tookord ka juba julge olnud, oleks ma võinud öelda, et ei saa aru, aga samas võib olla mu töö oli ikka kehv ka, et kehva hinde sain. Ei saa ehk taani keelt süüdistada. No mine tea. See selleks. Nüüd Taani minnes olin ma dilemma ees. Mis keeles rääkida. Automaatselt hakkasin rääkima norra keeles. Sain inimestega suheldud ja eks see andis julgust juurde edasi norra keeles jaurata. Mõni kord pidin küll pingutama, et aru saada, mida öeldi ja vahel ei saanud üldse aru, mida öeldi. Näiteks ostsin poest tossud. Müüja küsis, kas ma tahan neid. Noogutasin. Ta võttis mu käest karbi, ütles midagi ja kadus nendega. Ma jäin kassa äärde rumalalt seisma ja ootama. Kui ma olin seal veidike rumalalt seisnud, mõtlesin, et lähen vaatan, kas sain valesti aru ja ta viis need lattu tagasi. Leidsin müüja teise kassa juurest mind ootamas, tossud karbiga mind letil ootamas. Ilmselgelt oli ta öelnud, et tulge teise kassasse, aga sellest ma aru ei saanud. Laevas küsiti mult oste tehes midagi mis kõlas nagu “nöekoo” (püüdke seda öelda VÄGA pehmelt ja pudistades või nagu hakkaks teil süda pahaks minema). Terve esimese päeva ei saanud ma aru, MIDA nad tahavad. Teisel päeval taipasin, et see pudin tähendas pardakaarti. No jumala eest, ütle siis “nökkelkort”, mitte ära kaota pooli tähti sõnast ära. Reaalselt nad jätavad pooled tähed ütlemata. Ma ei liialda. Igatahes kujutasin ma endale siiski ette, et saan taani keelega hakkama ja ühe kliendi juures ka saan. Pole üldse probleemi olnud. Siis läksin rind kummis teise kliendi juurde ja ma tahtsin nutma hakata. Ma ei tea, mis keeles ta rääkis, aga ainus asi, mis ma ta jutust aru sain, oli kui ta “jee” (isegi “yes” ei viitsi nad välja öelda) ütles. Ta vist vaatas mind nagu debiilikut, kes talle lihtsalt lollilt otsa vaatas. Inglise keel oleks palju paremini toiminud, aga ta ei olnud väga tugev inglise keeles. Kuidagi saime ikkagi hakkama, sest kui konteksti tead enam vähem, siis on võimalik ära arvata, mida ta ütles. Läksin tagasi oma esimese kliendi juurde ja hakkasime numbritest rääkima. Appi, ma pidin hulluks minema. Ja see ei ole isegi naljakas, MIDA nad numbritega teinud on. Ma ei saanud sellest inimesest ka enam midagi aru. Ma lootsin, et numbrid taani keeles  on samasugused nagu norra ja rootsi keeles. Okei, vahet ei oleks kui nad “kahekümneühe” asemel ütleks “üks ja kakskümmend”, mida nad LOOMULIKULT TEEVAD, nende numbrid on ekstraebardlikud. Tahate näidet? PALUN! Selleks, et taani keeles öelda “97” on vaja kõrgema matemaatika oskusi. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas taani keeles võiks olla nii lihtne number nagu “599”. f30ohls.png