Ma olen ikka aeg-ajalt mõelnud, kas selle Eesti disaini poe idee oli hea või halb mõte. Sõltuvalt tujust ja päevast olen mõelnud nii ja olen mõelnud naa. Mõni päev olen end maapõhja vandunud ja teine päev mõelnud, et pagan, on ikka kihvt asi küll. Oma ilude ja valudega. Jätame bürokraatia kõrvale, Norra asjaajamisest võiks kirjutada raamatu, ja need argisemad asjad, mis nukraks teevad. Päris palju on raskeid hetki. Eriti kui oled alustav ettevõtja, rahakott on õhuke ja oled võõral maal. Aga võtame vaid positiivse.
Peale seda kui ma mänguasjapoega kokku kolisin, on mul kaks korda Elsa külas käinud. Päris Elsa. Keebi ja kinnaste ja kleidiga. Sellised pisikesed hetked, mida tavalises 9-17 kontoritöös ette ei tule. Või tuleb? See rõõm ja lust, mis on laste silmades kui nad mänguasjapoest saavad osta endale midagi, mida nad on kaua aega soovinud. Ma saan aru, kust tuleb väljend “nagu laps mänguasjapoes”.
Keelepraktika on olnud suurepärane. Ma olen teoorias alati norra keelt osanud, kuid üks asi on keel, mida sa kasutad lugedes või kuuled filmi vaadates, teine asi on päevast päeva keelekeskkonnas kohal olla. Kuulda, kuidas inimesed päriselt räägivad, milliseid väljendeid kasutavad. Ja kui ma muidu olen alati mõelnud, et appikene ma ei tea, kuidas tõlkida “mulle oleks meeldinud kui sa oleksid” vms, siis nüüd ma sellest enam ei hooli. Panen “skulle”, “burde”, “hadde” ja jumal teab mis vormid veel ühte patta ja räägin. Kui inimesed aru ei saa, siis nad küsivad. Ma ei muretse enam selle pärast, kuidas midagi grammatiliselt korrektselt edastada, ma lihtsalt räägin. Vello Vaheri etteastet USA talendisaates nägite? Puine inglise keel, aga siiras ja tore – respekt. Oluline polegi ju see, kuidas me räägime, vaid et me räägime.
Edasi tulevad erinevad kliendid oma lugude ja muredega. Mõni tahab lihtsalt suhelda. Mingil määral oled nagu psühholoog, kes kuulab ära inimeste argimured. Koeraga, ämmaga, Norra kultuuriga, lasteaiaga, pangaga, töökohaga, lapsega, mehega. Noogutad ja räägid kaasa. Enne kui arugi saad oled maast ja ilmast terve tunnikese lobisenud. Ja need kliendid tulevad tagasi, uute murede ja uute rõõmudega, nad teretavad sind kui sind tänaval näevad ja sul on selline hea soe tunne sees, et sa oled kedagi omal moel aidanud. Ja sa jääd neid tagasi ootama. Väikest printsi olete lugenud? Mulle tuleb selliste külaskäikudega alati meelde see koht:
“Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal,” ütles rebane. “Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks – nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada… On vaja kinni pidada traditsioonidest.”
See poeke on nagu väike reisibüroo, väike infoteatmik. Inimesed, kes on kuulnud, et siin on Eesti pood ja on Läti, Leetu, Poola, Musta mere äärde reisimas, astuvad siit läbi, et uurida, mida sihtkohas vaadata. “Kus Riias süüa?” küsivad nad, ma vastan, et olen Tallinnast ja nad vaatavad mulle siiralt otsa, et no tore, aga mõnda kohta ehk pealinnas ikka oskan soovitada. Ma selgitan. Enamasti on lõbus. Ja muidugi ma liialdan natuke kui ütlen, et keegi ei tea, kus Eesti on, teavad ikka, aga päris palju pannakse meid sõbralikult ühte patta riikidega, mis meist on kaaauuugel kauuugel. Minu Poola sõbranna räägib sama enda kohta. Tallegi öeldi, et vaata kui tore, et eestlasega sõbraks said, et saate ühes keeles suhelda. Oh well…
Eile käis poes üks naine, kellega me hakkasime rääkima erinevustest kahe riigi vahel ja asjadest, mis mulle siin meeldivad. Lomped tulid mul esimesena pähe. Ma jumaldan lompesid. Ta rääkis, et hakkas neid nüüd ise tegema ja kui tore on neid lopergusi “plätsakaid” serveerida, samal ajal kui kõik teised püüavad ideaalseid vahukooretorte teha. Mulle meeldis see mõte, ma ütlesin, et pean ka proovima, sest minu spetsialiteet on ebastandardsed asjad. Ükski mu asi ei tule kunagi Pinteresti-vääriline välja, vaid just lopergused. Ta noogutas tunnustavalt ja ütles lahkudes “Mõtle mu peale kui esimesi lompesid sööd, aga ma soovitan esimesed söömata jätta, sest need kipuvad kummalise maitsega tulema. Anna koerale. Või mehele. Kui mees on kokkuhoidlik nagu minu oma, siis ta paneb võid peale ja sööb ära!”
Selliseid armsaid ja omamoodi vestlusi IGAL VÕIMALIKUL teemal tuleb ette iga päev. Need panevad asjadele nii teise pilguga vaatama.
Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, kuid poes töötamine võib olla üks väga silmiavav kogemus. Ametinimetus võib küll olla kõlav, kuid tegelikult tähendab poepidamine seda, et oled nagu hunt Kriimsilm üheksa ametiga. Ja see on nii õpetlik. Kõik võimalik ja võimatu teooria on vaja praktikasse panna. Viskad end tundmatusse vette ja avastad, et päästerõngas on katki. Aga uppuda ei taha!
Ja kõige lõpuks on ikka natuke uhke tunne ka, et selline asi kusagil Norras “külas” püsti on. Koht, kus populaarseimateks müügiartikliteks on kõik see, mille kohta uhkusega ütled, et see on Eesti käsitöö. Minu sõprade, tuttavate ja perekonna valmistatud.
Miks ma seda osa poekesest täna teiega jagasin? Palju on küsitud, et ma poest räägiks. Täpselt 1h ja 10 minuti pärast algab mul kolmenädalane puhkus, tundus õige hetk ka poest rääkida.
PUUUUHHHHHKUUUUUUS! Ma saan jälle lugeda. Mu Fabula raamatukogu on lugemata raamatutest lõhki minemas.
3. Käsitöö. Väga stiilne valik käsitööd. Eelmine kord soetasin ma sealt endale lavendlilõhnalise sojaküünla, paar juukseklambrit Idale ning šampusekorgist võtmehoidja. Nüüd tahaks nii väga neid hõbelusikatest kõrvarõngaid. Kiusatus on suur!
