Eile lasteaeda minnes käisin läbi ka kohalikust külapoest. Räästas tilkus ja päike soojendas katusealust. Täitsa ilus ilm oli. Pidu käis. Katusealuse laua ümber olid vennad oma viinapudelitega platsis. “A mis sa muud ikka teed, tööd ei ole, ilus ilm,” naeris taksojuht. Eks ta nii ole.
Mulle tuli täiega lapsepõlv meelde. Vasulasse (vanaisa) Andu juurde minnes oli alati uks lahti. Andu oli alati kodus. Aga mõnikord oli uks lukus. Siis oli Andu poe taga. Istusid seal teiste maahabemikega ja jõi õlut. Maahabemikud istusid mu meelest alati seal. Aga nad ei olnud ebameeldivad, nad tundusid (lapse silmadele) lihtsalt kummalised. Istusid seal kännu otsas, jõid õlut ja mängisid kaarte. Pärast kosserdas igaüks oma koju. Kui just naised varem ei tulnud ja neid koju ei vedanud.
Tartus oli mõnikord onu Endel kadunud. Siis võis ta leida kohalikust õllekast. Õllekas ei ole ma kunagi sees käinud, aga ma olen sealt mööda käinud. Tundus jube kole koht. Pime ja haises õlle järgi. Veider, et keegi üldse seal aega tahtis veeta. Vabatahtlikult.
Annelinna kolides kadusid õllekad ja poetagused maahabemikud, aga asendusid moodsa aja joodikutega. Igas paraadnas oli oma joodik. Istusid akna peal, ninad punased peas ja mölisesid omavahel. Mõnikord kogunesid nad esimese korruse joodiku juurde. Uks oli alati pärani ja sealt tuli jubedat lärmi. Sealt mööda minna oli täiega ebameeldiv. Kui pidu läbi sai, sai seal korteris elav naine peksa. Üldse sai seal Annelinnas kogu aeg keegi peksa. Isegi emad. Üks hull ajas purjuspeaga oma ema kirvega taga.