“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Jah, ma tean, et on palju äppe, mis on lubatud alles alates 13. eluaastast. Jah, ka mina vanemana vastutan selle eest, mis nendes nö suletud uste taga toimub. Jah, ma eelistaksin oma lapse paljudest äppidest eemal hoida. Kahjuks pole maailm päris nii lihtne ja nii must-valge. Mäletan hästi kui ütlesin lastetuna, et mina küll oma lapsele ei osta (sisesta siia ükskõik, millise popi asja nimi), isegi kui teistel on. Tegelikkus on see, et ostad küll, sest kui neid asju pole, siis sind, st last pole olemas.
Sama on äppidega. Pean muidugi ausalt tunnistama oma naiivsust ning ei olnud üldse teadlik kui õudne elu vestlustes tegelikult toimub. Aga ma pole ka keeldude pooldaja (ja kui arvate, et meil on kõik lubatud, siis te eksite). On lihtsalt asju, mille osas ma arvan, et olulisem on teavitustöö. Olen neid teemasid omajagu uurinud nüüd ja olen seisukohal, et vanemana ei ole vaja last nendest eemal hoida, vaid õpetada suhtlust ning ka seda, kuidas sealsete kommentaaridega hakkama saada. Mitte et see kõik ei tekitaks mulle muret ja muidugi ma eelistaksin, et igasugu TikToke ja Snapchate üldse poleks, kuid ma olen ka 44aastane, mitte 11-13aastane, kellele sots.meedia on elu. Lisaks tunnen ma tema sõpru, nad on kõik äärmiselt vahvad lapsed ning mu meelest ei ole nende suhtluses midagi paha. Las nad teevad oma pilte ja videosid. Isegi kui on 11aastased.
Hoiatus: Linkidel klikkimine omal vastutusel. Ärge mind pärast süüdistage kui Facebook teile sarnast “sisu” hakkab ette söötma.
Ma isegi ei tea, miks ja kuidas mulle üks kord viskas Facebookis ette ühe video, kus beebiootel naine üllatab oma meest. Tundus täiesti nunnu mõte ja ma siiralt arvasingi, et tegu oli päris üllatusega. Vaatasin kogu video ära ja mõtlesin, et tegu on maailma kõige aeglasema mehega, kes üllatust ära ei arva. Ja kui rumal naine, et muudkui venitab oma videot pikemaks, mul oleks mehe asemel hakanud juba kannatus katkema ja ma poleks viitsinud enam kaasa mängida. Idioodid.
Iga kord kui ma julgen kirjutada teemal lapsed ja internet, siis leidub inimesi, kes peavad mulle ütlema, et mis ema ma selline olen, kes ei suuda oma lapsega nii palju tegeleda, et teda eemal hoida nii TikTokist kui muudest kohtadest, mis temavanuse lapse jaoks pole mõeldud. Teate, tegelikult oli ka mul endal romantiline ettekujutus sellest, milline on elu tütrega. Et me kõnnime romantilistest kleidikestes mööda põldu, korjame lilli ja maasikaid, vaatame nunnusid multikaid, loeme Astrid Lindgreni raamatuid ja ma isegi mäletan seda aega kui ma ütlesin, et nutitelefoni ja iPadi ta endale küll ei saa. Siis naerdi mu üle, et oodaku ma natukene, et kui kõikidel teistel on, et mida ma siis teen, ütlen, et võtku oma krihvel ja kriit ning öelgu, et me oleme niipalju ägedamad kui teised ega vaja moodsaid vidinaid.
Seega nii palju ma vanemana “feilisin”, et internetti ei ole ma talle kunagi keelanud. Juba selles mõttes, et kõik on niikuinii internetis – mängud, laulud, multikad. Ilma internetita aastal 2021 ei saa. Nii palju diip kunstiinimene ma ei ole, et ütleks, et saaks. Ei tahagi. Elekter ja internet on leiutatud selleks, et neid kasutada. Beebieas kasutasin ma väga vähe seda “ah, võta telefon, ma ei viitsi taktikat”, aga mida aeg edasi, seda rohkem internet ja nutimaailm meie ellu tuli. Samas ei saaks ma öelda, et Ida oleks nutisõltlane, ta oskab väga hästi ise mängida, tal on metsikult hea fantaasia ning tal on olemas lapsepõlvemängumaa, mida paljud võivad ehk juba eksootikaks nimetada.
Milles siis probleem? Ma olen moodsatest äppidest täitsa valgusaastate kaugusel. TikTokist ei olnud ma midagi kuulnud enne kui sõbrannade lapsed sellest rääkima hakkasid ja nii nende mõjutusel see ka Ida telefoni jõudis ning ma teada sain, millega tegu. Ausalt, ei keelanud, sest milleks – kui teistel on. Ma ei saa teda hoida teadmatuses. Varem või hiljem avastab ta selle ikka.
Olen nii palju kui võimalik talle sotsiaalmeedia ohtudest rääkinud, aga ega see ka nüüd kõige lihtsam ei ole. Teha lapsele selgeks, kes on “pervert”, mis on enesetapud, netikius ja nii edasi, kui tema maailm on veel nii rikkumata, et ta aju ei registreeri neid teemasid, on üsna raske, aga jonnakalt ma sel teemal ikka räägin ning loodan vaid parimat. Olen teda ka korrale kutsunud kui minu arvates rumalustega tegelesid ja kui üks nende sõpradest ropendas, ütlesin, et keelan suhtluse ära kui Ida oma sõbrale ei ütle, et niimoodi ei käituta. Minu kuuldes ja nähes ei ole nad enam lollusi teinud. See aga ei tähenda, et nad salaja kukupaid oleksid. Me kõik oleme lapsed olnud ja teinud asju, mida vanemad ei lubanud. Te pole? Mina küll olen. Isegi ühe üheksakordse maja katuselt teisele oleme roninud. Ei tundu väga adekvaatse teona, aga ronisime. Praegu tuleb kananahk peale.
Edasi tuli “Squid Game”. Ka sellest ei olnud ma midagi kuulnud. Sain teada alles siis kui meile tulid sõbrad külla ja lapsed “Netflixist” selle käima panid ning üks meie sõpradest ütles, et see pole lastefilm ning keelas vaadata. Selgitas mulle ka, et pidi olema selline roosa ja värviline seriaal, aga jõhker ja tapmist täis ning juba pidid lapsed sellest ajendatult eluohtlikke mänge korraldama. Selge. Sellest mulle piisas. Seekord otsustasin ma olla hea ja korralik vanem ning ütlesin Idale, et see on üks seriaal, mida vaadata ei või, sest ma ei luba. Minu õnnetuseks on selles seriaalis üsna hea taustamuusika, st Ida maitse järgi muusika ning nii käis see paganama kalmaarimängu muusika meile ikka kodus taustaks. Naiivne mina arvas, et sellega ka kõik piirdus. Kuniks siis Ida tuli ühel päeval sõbranna juurest koju, nad olid koos linnas poes käinud, ning ta koolikoti küljes oli kuju, mille ma tundsin ära “Squid Game” muusikavideost. Pagan noh!
Ma ei tahtnud seda seriaali vaadata, aga kuidas ma keelan, kui ma ei tea, millega tegu. Tuttavad rääkisid jälle, et tegelikult jube hea seriaal, kuid kindlasti ei tohiks seda lapsed vaadata. Vastumeelselt hakkasin ma seriaali vaatama. Pean tunnistama, et ka mulle meeldis. Vägivaldne ja verine, kindlasti mitte lastele, kuid ma mõistsin selle võlu. Aga mitte seda, miks Idal ripub koolikoti küljes üks nondest roosadest killerfiguuridest. Tulin reisilt koju ja otsustasin, et peame sel teemal rääkima. Ütleme nii, et minu naiivsus oli ikka olnud piiritu ja selgus, et Ida teadis “Squid Game’ ist” ikka kordi rohkem kui ma arvasin ja eeldasin. Poisid koolis olid rääkinud, siis keegi oli soovitanud You Tube’ ist vaadata, kellegi pool külas vanemad olid lubanud vaadata…Ups, eks. Ütlesin, et olgu, aga mulle ei meeldi see roosa killer koti küljes. “Aga ma olen fänn, kõik on fännid!” hüüatas Ida. Ma pidin pikali kukkuma ja mu naiivsus kukkus mulle kolin selga. Kuidas saavad lapsed fännata sellist seriaali? Kaheksa-aastased? Mitte 16-aastased?
Pahandamise ja targutamise asemel otsustasin ma tal lasta rääkida, et mida ta siis seal fännab. “No see tüdruk, see 067 tema on täiega hea ja ta aitab teisi ja see mees…, ” selgitas ta õhinal. Kuna ma olin seriaali vaadanud, siis sain ma aru, millest ta räägib ning mulle tundus, et see on isegi täiesti mõistlik selgitus. “Aga need roosad ei ole ju head, neid ei saa fännata, sa ei saa fännata inimesi, kes tapavad õnnetuid ja vaeseid inimesi?” küsisin ma. Võib olla olen ma jälle naiivne, kuid mulle tundus, et sellest sai Ida aru ning me leppisime kokku, et roosa killerfiguur kaob koolikotiküljest. Millegi pärast kahtlustan ma, et see läheb sinna tagasi, kuid mulle tundub, et päris keelamisega teeksin ma asjad veel hullemaks. Ma ei tahaks, et ta midagi sellest seriaalist teaks, aga nagu aru saite, siis ta teadis sellest juba tunduvalt varem kui ma üldse midagi teada sain. Seega isegi kui mina oma rumaluses hoiaksin teda nendest asjadest eemale, siis ta käib koolis, trennis, huviringis, sõprade juures ning ma ei saa kuidagi teada, millest lapsed räägivad või mida nad vaatavad. Saan vaid loota, et ta räägib mulle ise ning niikaua kuniks ma tean, kes ta sõbrad on, olen ma enam vähem rahulik.
Aa muide, netis jäi mulle silma, et keegi juba pakkus müügiks neid killerfiguure heegeldatuna. Nagu mis teil inimestel viga on? Kas te pole ka seriaali vaadanud ja ei tea, millega/kellega tegu või teile tunudb nunnu kinkida teisele inimesele heegeldatud mõrtsukas? Seda minu aju ei võta.
Rääkisime siis edasi “Squid Game ist” ja ma sain aru, et Ida on seda juba piisavalt näinud. Kogu oma naiivsuses sain ma aru, et isegi kui mina olen keelanud, siis kusagil ta ikka seda ka edasi vaatab. “Olgu,” tegin ma otsuse, “vaatame seda koos. Mulle tundus see ainuke loogiline otsus, et ma saan seda koos temaga vaadata, selgitada ja leppisime kokku, et kui keegi peaks teda kutsuma mõnda tobedasse mängu või ta kuuleb, et keegi midagi sellist mängib, siis ta annab mulle teada. Kas ma oleks veel paar aastat tagasi uskunud, et pean lapsega koos killerfilme vaatama ja rääkima internetiohtudest. Samas ma tunnen Idat, ta on selline väike rebel, et kui ma midagi kategooriliselt keelaks, siis ta juba kiusu pärast leiaks võimaluse mu keelust üle astuda. Ta on leidlik.
Kõik, kes te nüüd tahate öelda, et meie lapse seltskonnas küll keegi ei vaata selliseid asju, siis teil on vedanud. Või et vaata, kellega su laps läbi käib. Ida sõbrad on korralikest peredest ja vägagi tublid lapsed, kes käib balletis, kes ratsutamas, kes teatrikoolis, rahvatantsus… Ei ole nii, et ma olen tal lubanud sõbrustada suvaliste teismeliste kaakidega, kes koolis ei käi ja poe taga suitsetavad ning “Squid Gamei” vaatavad. “Squid Game`i” vaatas ta koos minuga. Minu suureks üllatuseks ta ei viitsinud seda lõpuks enam vaadata. Võib olla ei olnud enam põnev kui lubati? Ma ei tea, aga ma jätkuvalt olen seda meelt, et keelamise asemel ma pean püüdma teda ja tema huvisid mõista. God knows, see ei ole üldse lihtne.
Raske on mõista, mida mõtleb kaheksa-aastane. Või meenutada, mida ma ise selles vanuses mõtlesin, et teda paremini mõista. Muidugi olid ka ajad ja vahendid teised. Võimalik, et mina oleks ka lapsena tahtnud “kalmaarimängu” vaadata. Õnneks või kahjuks ei olnud siis selliseid seriaale olemas. Aga õudukaid vaatasime me küll salaja kui kellelgi VHS ja mängija juhtus olema. Ma ei tea, kas meid just keelati, aga millegi pärast vaatasime me neid salaja. Ma lugesin salaja “Lolitat” ka. Vaevalt see 10-11aastaselt lubatud oleks olnud.
Ja nüüd koolitööks joonistama. Virmalisi. Õnneks mitte kalmaare.
Aegajalt keegi kusagil jälle räägib, et lapsed on liiga palju telefonis ja arvutis. Vanasti nii ei olnud. Ei olnud jah. Väga lihtsal põhjusel. Kui ma olin laps, siis ei olnud lihtsalt nutiseadmeid ja sotsiaalmeediamaailma ei olnud samuti keegi välja mõelnud. Lasteekraan tuli kord päevas. Selleks, et igav ei oleks, oli vaja midagi ise välja mõelda. Trihvaa, peitus, kull, luurekas, rahvaste pall, mädamuna. Kui sellest kõigest kõrini sai, läksin raamatukokku, laenutasin hunniku raamatuid ja ronisin puu otsa neid lugema.
Kui ma olin 14-15 tekkis meile koju esimene arvuti- 386, kaks-kolm arvutimängu oli ka. Kogu aeg tahtsin mängida. Naabripoisid käisid ka minu juures mängimas. Kui ma olin 17-18 (äkki isegi vanem?) tulid mobiiltelefonid – ussimänguga. Kogu aeg tahtsin mängida. Kõik mängisid.
Nüüd elan ma telefonis. Ja internetis. Kui ma olen 2-3 päeva (samas mul vist nii ekstreemset olukorda ei olegi ette tulnud) internetita, siis see on hullumaja. Kuidas ma tean, mis maailmas toimub. Mis mõttes ei saaks instasse postitada, Facebookis skrollida, isegi kui seal mitte midagi lugeda ei ole, blogida. Inimõiguste rikkumine. Ma olen nutisõltlane.
Mina salaja telefoni skrollimas
Ja siis ma loen, et lapsed on liiga palju internetis. Meie peres ei ole see üldse nii. Ida saab telefoni kätte väga harva. Mingi periood tahtis ta kogu aeg you tube´i vaadata, aga kui sealt mingit saasta, mida ma ei taha, et ta vaatab, peale viskab ja ma ei oska seda piirata, siis tundus lihtsam telefoni talle üldse mitte anda. Ausalt, isegi kui me sõidame kaheksa tundi Norra ja ta mõnikord ära tüdineb sõidust, ei tule me selle peale, et talle telefon kätte anda. Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud. Või üleüldse autosõidul. Või kohvikus. Või kontserdil. Või sõprade pool. Või… Vaid nüüd kui ma käisin juuksuris ja kosmeetikus ning Ida kaasas oli, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja andsin talle telefoni.
Nutisõltuvuse koha pealt on meil… ptüi, ptüi, ptüi… vedanud. Ja see ei tähenda, et Ida ütleks “ei” kui tal lubatakse. Milline laps ütleks?
Hiljuti kui me ootasime laevale minekut autos, hakkas Idal igav ja ta hakkas nihelema. “Issand, no kannatama ometi natukene,” sisistasin mina, ise samal ajal telefoni skrollides, sest ka mul oli igav. Siis see tabas mind. Ma palun 5aastasel lapsel olla normaalne ja kannatada natuke rahulikult istudes, samal ajal kui ma ise ka ei suutnud niisama istuda ja vajasin meelelahutust. Mul hakkas piinlik. Ma panin telefoni ära kotti.
Lapsed ei ole telefonis ja internetis rohkem kui vanasti, INIMESED üleüldiselt elavad internetis. Mis õigus on meil, täiskasvanuil, laste kallal vinguda, et nad ei käi õues mängimas, ei tee lehmal ja kassil vahet ja istuvad silmad punased peasa arvutiekraani vahtides? Miks mina ei mängi hetkel lapsega peitust, vaid istun arvutis? Miks sina ei jaluta õues, vaid loed seda postitust? Miks sa ei loe raamatut?
Ida istub oma mängulaua taga ja pärlib. Mina kirjutan selle postituse ära ja haaran näppu telefoni. Ma ei hakka isegi valetama, et ma seda ei tee. Instagram on vaja üle vaadata. “Emme, tule aita, mul ära triikida pärlid,” hõikab Ida varsti. Ma tean, mis ma talle vastan. “Oota korra, ma ei saa hetkel,” vastan ma ja vajutan venna õe orhideede piltidele laike.
