ibsen

Ma ei tea, keda ma rohkem armastan. Ivo Uukkivi või Ibsenit. *

/ Eveliis / 7 Comments
 Seoses tänase etendusega, mõtlesin ma, et tõstan vanast blogist siia ühe kolme aasta taguse emotsiooni ühest etendusest, kus Ivo Uukkivi mängis:
Minu armastust Ibseni vastu teavad kõik mind tundvad inimesed. Mulle on alati tundunud, et tema teosed on aegumatud, et need sobivad nii hästi ka tänapäeva, teemad on aktuaalsed igal ajal. Alates haavatud tiivaga metspartidest lõpetades luiskavate Peeridega. Nädalavahetusel käisin ma Rahvusraamatukogus vaatamas “Brandi”. See, et tegu on värssdraamaga ja et peategelaseks on hingekarjane Brand, mis annab ka raamatut mittelugenud (Brand ilmus eesti keeles alles sel aastal!) inimesele aimu religioossest sisust, võib ehk algul ära ehmatada, kuid ärge laske end hirmutada. Usuline vaatepunkt ei sega, vaid paneb pigem mõtlema ja annab asjadele teise, värske, vaatenurga. Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlkest võiks lausa eraldi kirjutada.
Ma oskan norra keelt. Enda arvates ka päris hästi, kuid kuulates seda teksti püüdsin ma vahepeal teksti oma peas norra keelde tõlkida. “Järsk mäenõlv ja kask jõesuudmes, lepapõõsad pervel, vana kirik, seinad pruunid – kõik samad nagu lapsepõlves“. Ma ei tea, kas mina oskaks norrakeelset teksti nii kaunilt kõlavaks eesti keeleks vormida, isegi kui ma tean kõiki neid sõnu mõlemas keeles.  Ma aplodeerin tõlkele ja tormasin kohe järgmisel hommikul poodi, et teos ka endale soetada. Mul on nii hea meel, et “Brand” on nüüd olemas ka eesti keeles.
Enne kui ma jõuan tüki endani ja selleni, kui sügavalt see mind puudutas, pean ma ka mainima kui sürreaalne reedene päev see oli. Pärastlõuna veetsin ma ühe lapse 1. sünnipäeval. Teemadeks olid hambad, kõndimine ja muud beebide oskused. Paar tundi hiljem istusin ma oma kursakaaslastega Rahvusraamatukogus ning me arutlesime teemadel nagu kirjandussotsioloogia, inglise keele mõjud norra keelele, eskapism “Metspardis” ( minu lemmikteema!) ja keskaeg.  Kaks täiesti erinevat maailma, mis veidral kombel ei välista teineteist, vaid muudavad minu maailma tervikuks. Eelmisel aastal kui me kursakaaslastega Fosset vaatamas käisime, ütlesin ma, et ei, mina lapsi ei saa, jätame selle teema. Sel aastal pühkisin ma seelikult toiduplekke ja vabandasin punastades naeratades, et käisime Idaga sünnipäeval, et näe natuke küpsist jäi ka kleidile.

Kui te ei armasta Ibsenit nii palju kui mina, siis minge ikkagi seda tükki vaatama, kui te ei hakka armastama Ibsenit ja kui te veel ei armasta Ivo Uukkivi, siis ma luban teile, et Ivo Uukkivi hakkate te armastama. Üks põhjus,  miks “Brandi” on nii vähe mängitud on, lisaks sellele, et teost peetakse liiga rõhuvaks, liiga intellektuaalseks, liiga masendavaks, on see, et sobivat peaosalist, kes suudaks rolli usutavalt mängida, ei ole lihtne leida. Ivo Uukkivi on Brandiks loodud. Ma vaatasin suu ammuli ja uskuge mind mul oli tahtmine talle järgneda kui ta hüüdis:

“Pilk ette! Pilk ette! 

Seal ootab meid võit! Pilk ette! 
All, seal sügaviku vangis 
oimetuna lebab küla – 
Vaevalt paistab enam läbi
Halli uduvihma. Pilk
Ette, üles!
Unustage uneuim, mis rusus
Teid seal all! Tõuske lendu nagu 
vabad linnud vabas taevas -“

Ma ei teadnud enam, kumba ma rohkem armastasin (armastan). Ibsenit või Ivo Uukkivi. Või seda võimsat kooslust. Katariina Unt, Margo Teder ja KÕIK teised näitlejad väärivad tugevat aplausi! Ma pole pikka aega nii head näitlejatööd näinud. Kui teatriauhindade jagamiseks läheb, siis ma loodan, et VAT teater teeb puhta töö.

Nüüd siis etendusest.

Ma arvan, et on täiesti ebaoluline, et Brand on vaimulik ja teos usuteemaline. Me kõik usume millesegi/kellesegi/midagi/kedagi ja püüdleme millegi (kõrgema) poole. Minul avas see näidend silmad, pani teisiti mõtlema. Juba esimestel minutitel suutsin ma samastuda nii hullu tüdruku Gerdi, kes suure ja vastiku, hari ludus, kollaste silmaäärtega kulli eest pages. Ma suutsin samastuda muretult elu nautiva Agnesega, hiljem suutsin ma mõista tema valikuid, leina ja hingevalu, ma tundsin end emana. Võib-olla oli minus ka tükike foogti, kellameest, talupoega. Ja ma mõistsin Brandi võitlust. Millegi pärast meenutas see “raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjususega fanaatik” mulle mind ennast. Tema elunõue kõlab “Kõik või mitte midagi!” Ma tunnen, et seisan samuti risteel. Kas kõik või mitte midagi! Ma rühin ülespoole, selle poole mida ma usun, millesse ma usun.

Ma olen teinud vigu ja ma olen eksinud, neil tegudel on tagajärjed. Kes mind tunnevad, teavad, et minu vead ei ole mulle mingit isiklikku kasu toonud. Ma ei sõidaks ju muidu Mondeo-Mati, vaid tuttuue Lexusega. Minus on piisavalt edevust, kuid ka piisavalt arukust saamaks aru, mis on oluline.
Ma ei anna alla ilma võitluseta, pole kunagi andnud. Hääled rahva hulgast küsivad nagu Brandis. “Kui äge see võitlus on, mis meid ootab?”, “Kui suurt vaprust see nõuab?”, “Kui suure võidupalga keegi saab – näiteks mina?”, “Kui mitu päeva läheb, kas teisipäevaks on võit käes?” Brand minus vastab:

“Kui kaua võitlus kestab? Kogu elu.
/…/
Võitlus kestab
niikaua, kuni ükskord teie tahe
on kindlaks saanud, kuni teie hingest
on kadunud kõik arad kõhklused
valiku ees, mis ütleb teile: kõik – 
või mitte midagi. Mis kaotate? 
Kõik oma ebajumalad, maaorja
kuldkarrast ahelad ja vaimuloiduse 
sulgpadjad. Ja mis on te võidu tasu? 
Kirg usus, ühtsus hinges, puhtus tahtes.”

Ma mõistsin ühtäkki, et pead ei tohi norgu lasta, et tuleb edasi rühkida. Kindlal sammul. Raudse tahte ja külma mõistusega. Ja kui Brand jälitades ja kividega loopides minema aeti, sest ta oli “halb poeg, halb abikaasa, halb isa – ei saa olla halvemat kristlast”, sain ma aru, et alati on kusagil keegi, kes arvab, et sa teed kõike halvasti, ükskõik kui hästi sa ka ei püüaks, Selja taga jääb keegi alati näpuga näitama.
Kui Gerd püüab hõbedast ja terasest kuulidega kulli tabada, ütleb Brand:

“Tema vastu 
ei saa ükski relv. Ta jätkab
lendu, isegi kui kuul
otse südamesse tabab.
Tahad teda surnuks lüüa, kaob
äkki silmist – aga samas
ründab selja tagant oma
trikkidega.”

Ma võin blogida või mitte blogida, ma võin sõita Mondeo-Matiga või Lexusega, ma võin kanda Burberryt või mitte, ma võin teha või mitte teha palju, kuid see ei muuda midagi. Need, kes tahavad kritiseerida, kritiseerivad niikuinii. Nad leiavad põhjuse siit või sealt. Nende vastu ei saa hõbedast ja terasest kuuliga. Isei kui tahta. Aga seda pole vaja. Nende sõnad ei muuda midagi. Muudab vaid oma soov ja tahe.
Ma seisan

“trepi kõige alumisel 
astmel. Pikk ja järsk on tee. 
mis viib üles, ja mu jalad
on kui tuld täis”

Ma ei tea, mida tulevik toob. Ma ei ole selgeltnägija. Siiski mõtlen ma hetkel nagu Brand – kõik või mitte midagi! Ma olen ristteel. Ma rühin oma jääkiriku poole. See paistab varsti. Udukardin käriseb. Kõik või mitte midagi! Pilk ette! Pilk ette! Ma olen trepi alumisel astmel, kuid see pole paha, jäävad veel kolm astet – usk, lootus ja armastus.

Kui see, mis ma kirja panin, tundus nii segane nagu oleks selle kirja pannud viieteistaastane hull Gerd, siis minge ise etendust vaatama. Eriti kui seisate risteel. Te ei pea olema usklik ega armastama värsse. “Brand” võib kõnetada teid sellisel moel, mil te ise poleks kunagi uskunud. Poeb naha vahele ja hinge. Paneb mõtlema ja annab jõudu. Ka siis kui kull pole kuhugi kadunud.

“Seal ta istubki, see vana
peletis! Tema see ongi, 
kelle laiad tiivasuled
varjutavad kõike…”

 

Ma jätkan oma tegemistega, sealhulgas ka blogimisega, sest olgem ausad, kes tahab jääb ikka kividega pilduma. Mina rühin edasi. Kuniks on jõudu ja võimalusi. Et tunda siis kas õnnejoovastust või kaotusevalu.

*päriselus armastan ma loomulikult hoopis Marekit, aga kui kõik hingekarjased näeks välja nagu Ivo Uukkivi ja räägiks nagu Henrik Ibsen, siis võiks minust usklik ka saada.

Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?

/ Eveliis / 8 Comments

Alustame sellest, et ma tegelikult laias laastus olen oma eluga rahul, kadedust tunnen natuke ebamääraste asjade üle ja kindlasti mitte ei susi ja torgi ja targuta ma selle pärast, et oleksin kade või et mu oma elu on puntras. On probleeme, aga see ei ole pundar ja üldse olen ma jõudnud järeldusele, et õnn, õnnetus, rahulolu, ebakindlus on valikute küsimus. Ma ei eita, et ma susin ja sekeldan, aga ma teen seda põhjusel, et ma ise sisimas usun, et ma aitan, et ma tean paremini, tahan maailma parandada. Ma tean kui ebameeldiv see olla võib, sest mis te arvate, et mulle endale meeldib kui mind õpetatakse ja minust paremini teatakse, muidugi mitte. Mõningat kriitikat võtan vastu raskemalt ja seedin kauem, alguses solvun või vihastan, pärast saan aru, mida öelda taheti, aga ma tahaksin uskuda, et ma ei peitu (enam) fassaadi taha. Olen see, kes ma olen. Mõnele tundun ebameeldiv, teisele meeldiv. Tahaksin uskuda, et ma olen eluvale vajadusest välja kasvanud. Ma ei tea, aga mulle tundub.

Alles hiljuti suhtlesin ma ühe hea sõbraga, kes mulle ütles, et kuidas sa suur Ibseni austaja ei saa aru, et sina ei saa olla Gregers Werle, kes teistelt eluvale ära võtab, sa ju tead selle olulisust. See pani mind mõtlema. Ma olen alati olnud pigem Dr.Relling, kes hoiatas teiste ellu sekkumise eest, aga nüüd olen ma muutumas Werleks, mõttetuks maailmaparandajaks, keda keegi ei oota.  Ibseni “Metspart” on üle saja aasta vana teos, kuid ikka täis mõtteid, mida saab kenasti ümber tõsta ka tänapäeva maailma ja mis paneb mõtlema. Mõtsiklema. Elu ja vale ja eluvale üle.

Las ma selgitan.

“Metsparti” on ikka sümbolismis süüdistatud. On väidetud, et sümbolid lämmatavad näidendi. Pigem on sümbolid näidendisse orgaaniliselt sisse kirjutatud. Võtame või vana Ekdali metsa, mille ta pööningule ehitas ja kus ta jahil käib. Inimene, kes ei taha oma mõtetega silmitsi seista, leiab väljapääsu, mõtleb midagi välja, nagu televiisor on meie aja inimesele põgenemise ja unustuse masin. 

Laval on kaks perekonda – Ekdalid ja Werled. Isad ja pojad, ja nende naised. Vana Ekdal ja vana Werle (ajasid kunagi koos illegaalset metsaäri, ohvitser Ekdal läks vangi, tuli välja murtud mehena, kaotanud nii ideaalid, usu kui ühiskondliku positsiooni.
Werle, kaassüüdlane, ujus kuiva nahaga välja, tema mõisteti õigeks. Nii Werlel kui Ekdalil on ühevanused pojad, kes nüüd, pärast 15aastast vaikust, õhtusöögil kohtuvad. Hjalmar on ennast elu ebameeldivuste eest turvalisse abiellu ja hubasesse perefirmasse polsterdanud, õnnistavat ignorantsi viljelev tuhvlialune mees, kelle silmi nüüd käed-taskus-rusikas-idealist Gregers iga hinna eest avada üritab. Tagajärjed ei saa selles tragikomöödias olla midagi vähemat kui traagilised.

Keskne intriig seisneb idees, et valele rajatud abielu, pettuse peale ehitatud perekond ei saa olla lõpuni õnnelik. Valel on tüütu omadus pinnale kerkida, luukeredel kapist välja pudeneda. Gregers on tõe päevavalgele toomise missioonis omaenda deemonite poolt pimestatud, Ibseni moraal on äraspidine, manifesteerudes Ekdalite majanaabri, ihu- ja hingearsti Rellingi mõttes, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.

Metspart räägib truudusetusest, ebaõiglusest ja enesetapust ühiskonnakriitilisel viisil, samal ajal rünnates teose tegelasi. See näitab kui suur võib olla ühe inimese mõju teiste inimeste elule ja saatusele.  Eluvale muutub enamuse inimeste elus vajalikuks ja loomulikuks osaks. Eluvale on see, mis mitmel moel elule sisu ja tähenduse annab. Raamat räägib just sellistest eluvaledest. Hjalmari eluvale on jahilkäigud pööningul koos isaga ja leiutis, mis peaks perekonna nime jälle au sisse tõstma. Dr Relling usub, et see eluvale annab Hjalmarile selle, mida vaja, et elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Ta on oma elu püstitanud illusioonile enda olulisusest – see loob tähenduse kaoses, mida elu esindab ja on kindlasti situatsioon, milles paljud inimesed ka praegu võivad end ära tunda.
Eluvalet võib vaadelda kui unistust. Selle põhjal on teose teemaks, et kõigil peavad olema oma unistused või eesmärgid, mille poole püüelda, et ellu jääda. Vähesed meist mõtisklevad selle üle, et päevad, mis mööduvad, ongi elu ise ja et enamusel meist on oma eluvale, unistus. Unistus võib olla reaalne, kuid see võib olla ka midagi, milleni me kunagi ei jõua. See ongi meie jaoks õnn.

Samuti on keskseks teemaks materiaalne ja moraalne võimu ärakasutamine. Kaupmees Werlel oli kõrgem sotsiaalne staatus ning ta kasutas seda ära, et oma head nime päästa. Perekond Werle on jõukas ja tunnustatud ja nendes ringkondades on sotsiaalne staatus tähtsam kui hea süda. Teema on sama aktuaalne tänapäeval kui ka siis, kui teos kirjutati. Keegi peab alati süüdlaseks jääma, ka teiste ebaausate tegude eest.

Hjalmar Ekdal töötab „fotograafina“ ja tema naine retušeerib pilte. On selge, et Hjalmar ei ole oma töös, töös valgusega, kuigi osav ja tema asemel teeb töö tegelikult ära naine Gina. Tema tööks on küll retušeerimine, kuid tegelikult teeb ta kõike algusest peale. Töö valgusega = töö tõe valgusega. Hjalmari töö fotograafina on nagu ta töö leiutajana, kus ta tegelikkuses käib vaid ringi, unistab ega tee midagi. Nende töö fotode retušeerimisega on sümbol tegelikkuse/tõe katmisest, et nad elavad eluvales, mõtlevad välja asju, et tegelikkust ilustada. Just nagu väljamõeldud mets pööningul.

Dr Relling on Ekdalide naaber, ta elab allkorrusel koos teise mehega. Sellest võib välja lugeda vihjet homoseksuaalsusele, millest tol ajal kõvasti ei räägitud. Dr. Rellingul on sügavad teadmised psühholoogiast, just tema ütleb kuulsad sõnad: Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! Sellega peab ta silmas seda, et inimestele on elamiseks vaja oma eluvalet. Tema andiski Hjalmarile eluvale, et temast saab leiutaja ja tõi sellega Hjalmari ellu rõõmu. Dr Relling arvab, et see, mida Gregers üritab – tuua tõde päevavalgele – on vale. Dr. Relling joob palju ja on harva kaines olekus, kuid sellest hoolimata tulevad tema suust mitmed elutarkused.

Etendus tugineb ühel vanal laulul, mis räägib metspardist, kes sai haavata ja vajus merepõhja, et seal surra. Haavatud metspart on etenduse keskne sümbol. Metspart, kes elab Ekdalide pööningul, sai samuti haavata ja tahtis vajuda merepõhja, et seal surra, kuid vana Werle koer sai pardi enne kätte. Koer vigastas teda tiivast veelgi, nii et part ei saaks enam kunagi lennata ning Werle andis pardi perekond Ekdalile. Seda põhjusel, et etenduses on nemad „kadunud/põhja vajunud“. Gregers sümboliseerib koera. Ta arvab, et ta saab perekonda päästa, kuid kahjustab seda just nii nagu metspardi tiiba, et see enam kunagi lennata ei saa. Sama juhtub perekonnaga.
Part sümboliseerib ka suhet vana Ekdali ja Werle vahel, suhet Gregers Werle ja Hjalmar Ekdali vahel. Gregers peab jahti Hjalmarile, tahab teda lõksu püüda, justkui peaks ta jahti metspardile. Püüdes saada kätte Hjalmarit, põgeneb ta samal ajal oma probleemide eest. Samuti vajub vana Ekdal merepõhja nagu metspart.
Raamatus seisab, et metspart on pööningul elanud nii kaua, et on unustanud oma tegeliku elu. Täpselt nagu perekond Ekdalide elu, mis on rajatud valele ja nad ei taju, mis on tegelikkus ja mis mitte enne kui eluvale on paljastatud. Nad on vales elanud nii kaua, et kui tõde ükskord päevavalgele tuleb, ei ole kindel, et nad selle üle elavad.
Hjalmar, kes kiitleb oma „leiutisega“, elab vales, kuid samas on tema eluülesanne päästa isa „põhja langemast“, saades leiutisega rikkaks ja taastada isa hea nimi – illusioon haavatud metspart lendama panna.
Ei ole vist vaja lisada, et Metspart sümboliseerib ka Hedvigit, kes on oma perekonnast kaugenenud ja haavatud. Tegelikuks metspardiks võibki pidada Hedvigit, kes lootes tagasi võita isa armastust, otsustab ohverdada oma kõige kallima vara, pööningul elava metspardi, kuid……

Metspardiga tõstatab Ibsen küsimuse: milline väärtus on inimese jaoks tõel? Kas inimene peaks elama vales? Kas sellesse tasub segada teisi? Kui kaua läheb aega enne kui elu, mis on rajatud valele, kokku kukub? Etenduse sõnum on: ilma mõistuse või tõeta ei saa üks inimene end massidest lahti kiskuda.

Metspart räägib inimese võimest ja tahtmisest tõele otsa vaadata. «Metspart» ei usalda (abi)elus ideaalsete nõudmiste paatoslikku taaka. Iga pere rüpes kössitab haavatud metspart, aga pole mõistlik ässitada jahikoeri teda põhjamudast üles tirima. Õdusam ja arukam on hoida elutõde lukustatud laekas. Koos püstoliga, mida laps ärgu puutugu.

Rob the average man of his life-illusion, and you rob him of his happiness at the same stroke

/ Eveliis / Leave a comment

You probably don’t know (unless you have read my old blog, then you have heard it more than thousand times) that I am a bit obsessed with Henrik Ibsen and “The Wild Duck” with it’s lifelie (my bachelor thesis was “H.Ibsen’s “The Wild Duck” with emphasis on OCD and J.T Klapper’s Escapism Theory”) .

Let’s put to the side the play itself, which I think is genious in it’s symbolism and the idea of a lifelie, which the avarage man needs in order to be happy. I am certain that we all need our life-lies and it is not fair to try to rob it from somone. Although I sometimes feel like the cynical Dr.Relling who thinks that nothing is more important than the TRUTH. But only until the truth does not reveal me and my escapism from the everyday problems of course. The idea of truth is noble until it does not take away our life-lie. And you do agree that sometimes the truth is better to be hidden on the attic with the wild ducks? We all have our little secrets. Would it always be good if they came public?

My own life lie is that I think I am better than others, know more than others, behave better than “the avarge man”, am sophisticated and educated. Don’t take the life-lie away from me;) Nevertheless I am getting sick of people like myself trying to make themselves feel better on account of others. I am so  sick of ridiculizing the avarage man. Making fun of him/her. Yes, I do would not like to live in Lasnamäe, work as a cashier at super market and wear clothes made in China, but…

People have different standards and ambitions. We are not alike and we don’t have equal oppertunities. Believe me, I would not love to own a brand new Macbook pro, I would love to wear the Burberry wellies, I would love to travel a lot, dine in fancy restaurants, drink vintage champagne, but you know what…I don’t have the possibility (yet?) and this does not make me less of a person. Like it does not make less of a person of the person who lives in Lasnamäe and works at local super market. Stop making fun of the avarage person. Why and how is it  amusing to make a topic to our notarious Perekool forum of people celebrating Midsummer Eve in Lasnamäe (link to gallery if you don’t understand what I am talking about) and link photos of people so that we could comment HOW they look. I think this is just mean.

People having fun in their element, enjoying themselves. Not up to our standards? Well, we don’t have to attend there, right. Stop deprecating the avarage man!  Don’t rob  the average man of his life-illusion, and  rob him of his happiness at the same stroke!

It’s seems to be like this newborn vegetarism, a trendy thing to trying to rob people their life-illusion.*

*And perhaps there even isn’t any life-illusions, it may be that the people are really satisfied with life as it is.

IMG_7751

Kui te olete “diip kunstiinimese” blogi pikaajalisem lugeja, siis te olete ilmselt vägagi kursis minu metspardi, Ibseni ja eluvale obsessioniga (link juhuks KUI ei ole, aga tahaks olla). Jätame etenduse enda kõrvale, aga mulle meeldib eluvale vajalikkuse mõte. See on vajalik selleks, et me saaksime olla õnnelikud. Olgugi et ma aegajalt tunnen end nagu küüniline Dr.Relling, kes tahab, et tõde alati välja paistaks, iga hinna eest. Aga tegelikkus on ju hoopis see, et mõnikord on parem kui tõde on pööningule ära peidetud. Meil kõigil on oma eluvaled. Ja me ju ei tahaks, et need välja tuleks?

Minu eluvale on, et pean end teistest tihti paremaks, haritumaks ja käitun paremini kui “keskpärane inimene”. Ärge võtke minult seda eluvalet ära, las ma tunnen end paremini. KUID viimasel ajal on mul nii kopp ees sellest, et inimesed halvustavad seda sama “keskpärast inimest” selleks, et end paremini tunda. Jah, ma ka ei tahaks enam Annelinnas elada, ma tõesti ei tahaks töötada kassapidajana ja ma tõesti ei tahaks ka pidada jaanipidu Lasnamäel, aga…

Inimestel on erinevad maitsed, soovid, ambitsioonid. Kõigil ei ole muinasjutulist metsamajakest järvekaldal, kõigile ei meeldi isegi sellised asjad ja tahame me või mitte kõigil ei ole sarnased võimalused. Mina tahaks ka tutikat Macbooki, reisida kaugetesse paikadesse, süüa peentes restoranides ja juua vintage vahuveini, aga mul ei ole selleks (hetkel veel?) võimalusi, halvemaks see mind siiski teistest ei tee. Ja samamoodi ei tee minust halvemaks seda inimest, kes oma jaanipäeva Lasnamäel tähistab. Mu meelest on see täiesti ajuvaba, kuidas keegi leiab, et on meelelahutus teha Perekooli (link) eraldi teema selle kohta ja hakata inimesi arvustama nende välimuse järgi. Häbi!

Inimesed on hea tujus, piduhoos, väljas oma argirutiinist. Lõpetage nende “keskpäraste inimeste” kallal norimine! Ärge varastage nende eluvalet.* Mul on tunne, et see on mingi teine trendivärk, halvustada “keskpärast inimest” ja tema valikuid.

*PS: ja võib olla siin polegi eluvalega midagi pistmist, vaid inimesed ONGI rahul sellega, mis neil on ja kus nad on.